Kui pasta on eestalase jaoks sama hea kui Itaalia köögi sünonüüm, siis "basta" meenutab pigem trükiviga. Tegelikult tähendab "basta" itaalia keeles "küllalt, aitab!" ehk kulinaaria keelde tõlgituna lihtsust.Itaalia söömiskultuur on ühtaegu maailma tuntuim, armastatuim kui ka valestimõistetum, tõdevad raamatu autorid. Viimasele järeldusele on nad jõudnud oma 10aastase saapamaa külastamise põhjal, sest samasuguseid roogi kui Itaalias on nad mujal haruharva saanud maitsta. Tegelikult ei saavat neid niisama lihtsalt Itaaliaski - vähemalt turisti kombel menüüs näpuga järge ajades. Pärast selle raamatu läbilugemist te tõenäoliselt seda viga enam siiski ei tee. Ja teate sedagi, mida ukse kohal seisev silt "tripperia", "salumeria" või "forno a legna" sisenedes hamba alla lubab loota ning kuidas restoranis menüüd lugeda, et loodetud luksusliku prae asemel vaid üks lihaviil ja sidrunisektor lauale ei jõuaks.
Kulinaaria asjatundjad on aastaid vaielnud, kas Euroopa gurmaanluse häll asub Itaalias või Prantsusmaal. "Itallased sõid noa ja kahvliga juba siis, kui prantslased alles üksteist sõid," on öelnud Ameeriak tuntuim Itaalia kokakunsti asjatundja Mario Batali. Olgu sellega kuidas on, aga selles pole küll põhjust kahelda, et tänu pastale kasutati Itaalias kahvlit laialdaselt juba sadu aastaid varem kui teistes maades.
Tegelikult pole ühtselt Itaalia kööki olemas, igal 20 maakonnast on omamnägu ja tegu. Põhja-ja Lõuna-Itaalia köök eristuvad teineteisest nagu öö ja päev. See köök, mida meie - nagu ka ülejäänud maailm - tunneme, pärineb lõunast, eeskätt Napoli ümbrusest ehk Campania piirkonnast.
Nii uskumatult, kui see ka ei kõla, kuulub pitsa lõunasse ja on alles viimastel aastakümnetel põhjas populaarseks saanud. Seevastu maailmas populaarseimat Itaalia leiba - ciabattat - ei tunta õieti kodumaal tänaseni. Sama uskumatult kõlab ka ciabatta sünnilugu - seda hakanud üks endine itaalllasest võidusõitja tegema alles 1982. aastal. Mitte vähem üllatav on ka carpaccio - kõigest paarkümmned aastat varem sündinud menuki - sünnilugu. Loomulikult ei saa autorid üle ega ümber ka kohalikust veini- ja juustukultuurist.
Lisaks huviga loetavale sissejuhatusele Itaalia söömiskultuuri põhimõtetesse leidub raamatus kuhjaga retsepte. Selliseid lihtsaid, kus gramme ega milliliitreid taga ajada pole tarvis. Pea kõikide retseptide alusmüüri moodustab püha kolmainsus: oliivõli, sool ja must pipar. Muide, kas teadsite, et ostes peaks esimese "parim enne" kuupäev vähemalt aasta kaugusel olema.
Aga kes raamatust kuhjaga pasteretsepte leida loodab, peab pettuma (neist on autorid juba omaette raamatu välja andnud). Aga kui neid siiski näpuotsaga on lisatud, siis pitsaretsepte pole ainsatki. Sest autoritel pole koduahjus veel õnnestunud küpsetada midagi, mis vääriks nime "pitsa". Pole ka ime, sest õige Napoli pitsa küpseb enam kui 400kraadises puuküttega ahjus.
Kommentaarid (0)