Georges (Jean-Louis Trintignant) ja Anne (Emmanuelle Riva) on muusikutest vanapaar, kes on sama armunud kui nooruspõlveski. Läbi naist tabava infarkti vaatab lavastaja Michael Haneke, kuidas armastus läbi elu võib kesta ning mida me oleme oma elu suurima armastuse nimel valmis kannatama ja tegema.
Vaataja on osa kinokunstist. Filmitegijad mängivad meiega andes meile täpselt need kaameranurgad ja avaldades täpselt nii palju informatsiooni, kui nad tahavad. Me oleme mängukannid, kes otsivad naudingut ja lavastaja töö on meile seda läbi kaadrite nõnda aeglaselt tilgutada, et me jõuaks ekstaasi täpselt õigel hetkel.
Haneke vilistab selle teooria peale! „Armastus" ei ürita publiku meelt lahutada, vaid me eksisteerime ainult selleks, et lavastaja saaks jutustada tema arvates olulise loo.
„Armastus" on peaaegu kaks tundi paigal seisvat kaamerat. Kui harilik film juhib meie silmi läbi erinevate rakursside ja liigutuste lavastajale sobivas suunas, siis Haneke on oma värske teose täis toppinud liikumatuid kaugplaane. Lugu, mida me ekraanil hargnemas näeme, on nõnda lõikavalt valus, et me ei taha vaadata, kuidas Georges aitab poolhalvatud Anne'il tooli vahetada. Me parem uurime nende ümber asetsevat tuba.
Aga Haneke ei pööra kaamerat kõrvale, ei paku puhkust ja kui me juba minut aega oleme seda tuba uurinud, siis tahes-tahtmata peame me ka inimestele tähelepanu pöörama ja seda tehes peame me ka leppima, et armastus tähendab rohkemat, kui lusti ja lillepidu. See on ehk lavastaja kõige suurem triumf.
Parima võõrkeelse filmi Oscari võib „Armastusele" juba praegu kaela riputada, sest kui see on juba üks üheksast parima filmi nominendist, siis mis varianti on teistel võõrkeelsetel teostel. Ülejäänud neljast kuldmehikesest, mida film jahib, tahaks mina korvi pista parima naispeaosa auhinna. Ma ei tea veel, mida Jessica Chastain „Zero Dark Thirty's" teeb, aga ma ei kujuta ette, kuidas keegi suudaks Rivast parema esituse anda. Parafraseerides Õhtulehe kõige legendaarsemaid esikaasi: „See oli võimas!"
„Armastuse" kohta on kohutavalt raske midagi enamat kirjutada. On palju selliseid filme, mille lõppedes on saalist väljudes meel korralikult lahutatud. Rohkem võiks olla „Armastuse" laadi filme, kus sa värske õhu kätte jõudes tunned, et sa oled muutunud.
Ühe hoiatuse lisaksin siia lõppu siiski veel. „Need kolm vaikset sõna ütlen sulle," räägib laulusalm. Kui te ei ole oma kallimale neid sõnu juba lausunud, siis ei sobi „Armastus" pealkirjale vaatamata kohtingufilmiks.
Kommentaarid