Valdo Panti ja tema saatesarja „Täna 25 aastat tagasi" oskas veerandsada aastat tagasi kasvõi unes pealt nimetada eeldatavalt kaks kolmandikku eestlastest. Palju teavad tänased eesti noored või eestimaalased omaaegsest ühest vaieldamatust raadio ja televisiooni tippreporterist? Hea, kui kolmandik on tema nime kuulnud. Pandi ajal (kui suur osa saadetest läks eetrisse otse ja hiljem juba video ajastul defitsiitsele lindile kordi peale salvestati) oli televisioon, nagu ka teater, suuresti kaduviku kunst. (Iseküsimus, et tõenäoliselt paljude arvates on televisiooni kui meediumi nimetamine kunstiks pühaduse rüvetamine).Mõnes mõttes on hämmastav, et Pandi elulooraamat alles nüüd ilmus. Mil biograafiate laine hakkab (õnneks) juba vaibuma ja meil on raamatupoes riiulist võtta rida elulugusid, millede kangelased võinuks need pigem enda teada jätta. Lisaks oleks ehk mõnigi puu enam metsa kasvama jäänud.
Pant aga väärinuks juba ammu raamatut. Samas muidugi hea, et seda n.ö. projekti ei kahmanud endale kõhu alla kirjastus, kes sellest parimal juhul pildialbumi oleks teinud.
Elukogenud (targa, kavala?) inimesena ütleks Ene Hion täna, et selle raamatu võinuks kirjutada ka keegi teine Pandi kaasaegsetest. Küllap nii see ongi. Ka Hion ise märgib ise oma Pandi-raamatus ja päris mitu korda, millised isiksused Pandi kõrval raadio-ja telemajas töötasid; rõhuga sõnal raadiomaja. Tõsi, paljud neist on nüüd samuti juba teisel pool piiri, kuhu Pant ise nii ülekohtuselt vara astus.
Küllap Pandist võikski kirjutada mitu erinevat raamatut. Aga hea, et nüüd see esimenegi on olemas.
Kuigi juba on siin-seal olnud kuulda, et kas Hion kui kunagine kommunist, oli ikka õige inimene kirjutama Pandist, keda pea terve tema eluaeg jälgis terane silm Pikalt tänavalt. Mul on tegelikult poogen, kas ja kui punane Ene Hion sovjetiajal oli. See pole poos ega ülbus. Ma lihtsalt ei tea sellest midagi. Ajal, mil Hion töötas Eesti Raadio (väidetavalt ülipunases) propagandatoimetuses, kuulasin ma Tõnis Erilaiu keskööprogrammi või siis ragisevaid Lääne propagandakanaleid.
Küll mäletan tema juhitud loominguliste liitude saatetundi ning tema vaheda ja nõtke sulega artikleid ajakirjanduses.
Vabandust, mälu on selektiivne. Ühesõnaga, Panti asusin ma lugema ilma ühegi eelarvamuseta.
Ja sain elamuse. Esiteks on suutnud autor nii vahetuid episoode Pandi elust lugejani tuua, et loed seda ühelt poolt kui iluskirjandust ja teisalt kui faktide jada. Ilukirjandust selles mõttes, et kohati on autori-poolsed emotsioonid ehk liigagi lehvivad, aga samas on nad pigem armsad kui häirivad. Siinkohal vaid üks näide: „Loodus polnud kavatsenudki vormida Elsast ideaalset abikaasat. Elsa toetas ja imetles Valdot, kuid oli armukade ja kahtlustav inimeste suhtes, kes tema arvates juhtusid tema ja Valdo vahele. Talle ei meeldinud naised, sest naised pidid Elsa meelest olema otse jumalast loodud Valdosse armuma. Armukadedus armastab poosi ja deklamatsiooni. Elsa oli nende valdkondades tugev. Ta ei soovinud olla orjatar või teenija. See oleks olnud liiga tavaline. Elsa oli eriline, ta mängis armastust tühjas teatris." (lk 65)
Või: „Kikivarvul tuleb jõest öist jahedust. Mõelge siia juurde vaikse õhtu lummavad helid: rohutirtsu viiul, ööbiku laksutus, unistav kitarr, langev veepiisk ja te kogete - jõel on palju hääli... Jõgi on ju ühekorraga kõikjal - lättel ja suudmes, mägedes ja orus. Jõel on olevik ja ei varjugi minevikust. Jõgi on aeg." (lk 154). Ilukirjandus, mis ilukirjandus, biograafiast ei halligi. Samas see kontekstist väljakistud tsitaat haakub väga sujuvalt eelneva ja järgneva lõiguga Pandi süstamatkast.
Ega raamatust väga täpselt aru saagi, kui hästi Hion Panti tundis, tõenäoliselt on talle ikkagi kõige suuremaks abiks ja toeks olnud Pandi (õnneks!) suhteliselt hästi säilinud arhiiv. Aga Hion on neid kuivi arhiivimaterjale osanud esitada väga lobeda lugemisena. Hion ei heroiseeri Panti hetkekski. „Ta nautis tutvust kuulsate inimestega. Tal oli nende suhtes nõrkus, kuigi ta püüdis seda varjata." (lk. 148). Ja sama ei vajuta liiga tugevalt konnasilmale, nii et lugejal nutt kurgus. Lisaks on ta äärmiselt delikaatne, nii et kõik need Pandi vaenlased jätab enda teada, nimetamata ühtki nime. Sellega samas (teadlikult või mitte) pinget kruvides, sest inimene on ju oma loomuses uudishimulik.
Lõpetada võiks autori tõdemusega: „On tõsi, et teleauditoorium jumaldas Panti. Eestis pole sarnast meediakangelast nähtud varem ega hiljem. Teda oli raske mitte armastada. Ta oli omas ajas eestlastele, nagu oli tangolaulja Carlos Cardel kunagi argentiinlastele. Püha müristus, ta oli rohkem kui lemmik - ta oli autoriteet!"
Sellise arvamusega võib nõustuda või ka mitte. Aga selleks tuleks ennekõike „Valdo Pant - aastaid hiljem" läbi lugeda. Raamat väärib seda.
Kommentaarid