Kuus inimest, kuus päeva, kuus erinevat õhtusööki. Mis juhtub, kui söögilaua taga kohtuvad kuus erinevat inimest, kes teineteise maitsemeeltest suurt midagi ei tea ja salamisi ikka teisi üle trumbata tahavad?
Õhtusöök kuuele on kooslus toitudest, suhetest ja võitmissoovist. Eelkõige aga kokkuhoiupoliitikat järgiv õhtusöökide sari, kus hulk eestlasi, kes päeval käivad erinevates farmides tööl, kohtuvad õhtuti ühise söögilaua taga, et kulusid kokku hoida.
Reeglid on lihtsad, iga päev teeb üks kuuest süüa ja võõrustab terrassilaua taga teisi. Kuigi võitu kui sellist otseselt pole, pannakse mängu parim tooraine, valitud joogid ja salajased nipid, kuid käiku lähevad ka nurjatud võtted ja mürgised kommentaarid.
Õhtusöögilaua taga kohuvad seltskonnaelust tuntud Tipp ja Täpp, Tallinnas kokaametit pidanud Marko, spordipoiss Markko, pidudekuninganna Mari-Liis ja hobuhuviline Grete.
Taipärane oapada kana ja krevettidega
Esimesena asusin süüa tegema mina. Sain samal päeval oma farmerilt hunniku ube, purgi kirsiõitelt korjatud mett ja pudeli kohalikku veini. Ma ei teadnud veel poodi minneski, mida ma täpselt teistele pakun, aga minu tehtud roog sai kiitvaid kommentaare ja kokapoiss Marko teatas, et latt on tõstetud kõrgele ja tulevikus peab hakkama õhtusöökide nimel rohkem pingutama. Grete arvates polnud nii luksuslikku sööki veel hostelis söödudki, nagu oleks restorani sattunud.
Baklažaanid juustu ja tomatiga, rosmariini kartulite ja marineeritud kanaga
Kui tavaliselt kogunetakse sööma kella seitsme ajal, siis Tallinna restoranis Mekk kokaametit pidanud Marko lasi meil oodata. Alles kella seitsme ajal asus ta söökide ettevalmistamisega.
Esmalt läksid baklažaanid õlisse marinaadi… Söögiaeg oli seega kolm tundi hiljem, kuigi tavaliselt sätime me sellel ajal juba magama – tööpäevad algavad siin vara.
Laua taga oli näha ka kahanemismärke, sest spordipoiss Markko oli juba unne vajunud ja jäi seega õhtusöögist sootuks ilma, olenemata sellest, et teda äratada püüti. Marko kartulid olid küll natuke liiga vara ahjust välja võetud, ent baklažaan maitses imetabane.
Eestipärane praekartul viinerite ja tomati-kurgisalatiga
Kui olla üdini aus, siis kui Jumal sportlastele toidugeene jagas, oli Markko ilmselt trennis. Õhtusöögiga ta teisi väga ei üllatanud ja nii mõnigi oli kindel, et õhtu lõpuks lüüakse mees lihtsalt maha. Praekartulid viineritega kõlas nagu lastepraad, kuid maitses hästi. Ainult morss oli puudu.
Maitseained olid Markkol küll kokkamisel kõrval, ent ometi tundis soolast-piprast puudust nii kartul kui salat.
Krevetipasta
Neljandal päeval oli aeg Tallinnas poodi juhtinud Grete käes, kes farmeri hobuse talli nukralt uut päeva ootama jättis. Ei mingit trenni, pidi hoopis kokkama. Kui alguses plaanis Grete teha midagi taipärast, siis sellest ta loobus, kuna tahtis vaheldust pakkuda. Nii valmisidki tema nobedate näppude all hoopis makaronid. Sidrunikrevettidega. Mjamm!
Annetusvoor ehk kõik segamini
Reedel on tavaliselt hostelis grillõhtu, mida sponsoreerib omanik, ja üldjuhul me siis süüa ei tee. Sel reedel oli aga nälg varem kohal kui grill algas ja otsustasime teha annetussöögi ehk igaüks tõi lauale asju, mis kotti veel alles jäänud ja sellest valmis minu käte all järjekordne roog.
Nii saigi ämbrisse (jah, seal on hea segada!) salat, kus oli nii päikesekuivatatud tomateid, viinamarju, sinki, juustu kui ka värskeid salateid, tomateid, kurke… Juurde tegime ahjus kanatiibu. Kõhu sai täis ja „külmutuskapisalatid“ on alati parimad.
Ehk siis salatid jääkidest. Need tulevad alati erinevad ja alati imemaitsvad.
Tom Yam
Pidudekuninganna Mari-Liis, keda tavaliselt võib hostelis trehvata tops pihus, kostitas teisi Taipärase Tom Yum supiga. Ta on omavahel ristitud veiniprintsessiks ja sellel positsioonil ta unustuste hõlma vajuda ei lase. Kui veini pole, kõlbab ka õlu või kellegi teise veinipakk.
Mari-Liisile meeldib süüa teha, aga ta ei viitsi eriti vaeva näha. Kaks nädalat on ta endale palunud pühapäevase kokkamiskorra, ent mõlemad pühapäevad on ta sujuvalt selle kellegi teise õlule veeretanud.
Supp maitses nagu päris, ainult et sidrunheina maitset oli vähe, aga seda tal siinsest poest leida ei õnnestunud.
Kodused kotletid keedetud kartuliga
Viimasena oli aeg süüa teha Meelisel, kes tegi oma legendaarseid kotlette, mis tulevad tal imetabased välja. Juurde keedetud kartul otse Markko farmi põllult. Kõik kiitsid kodust toiduvalikut ja alles jäänud kotletid läksid järgmisel päeval lõunaks kaasa.
Mina isiklikult tegin endale aga hoopis kotleti võileiba hapukurgiga ja see on mu lemmik juba aastaid olnud.
Kogu asja point on siis selles, et sul võib küll kuuele kokates kuluda poes 40-50 või rohkemgi dollarit, aga rohkem sul nädalas praktiliselt ei kulugi. Paarkümmend dollarit veel võikumaterjali jaoks, mida hommikul enne tööd süüa või lõunaks kaasa teha.
Paljud on siin loonud omavahelised kokandusklubid ja teevad nii raha säästes üheskoos süüa. Palju on ka neid, kes käivad meie lauast õhtuti mööda ja ohkavad, et küll on isuäratav, aga endal sellist viitsimist või pealehakkamist ei ole. Ja ei peagi iga päev tuunikalakonservi sööma.
Saab ka väga maitseelamuste rohkelt nädal aega süüa, peab vaid pealehakkamist ja nutikust olema :)
Minu järgmiseks roaks saab ilmselt hapukapsasupp. Hapukapsas on enda tehtud (Meelise korjatud!) ja see on siin hostelis juba mõnda aega hapnenud.
Kommentaarid