Blogid
25. märts 2013, 11:02

Ma ei õhuta inimesi homoks hakkama (71)

Seoses minu eelmise nädala blogi postitusega on minust saanud peksukott, kes on pidanud internetiavarustes enda kohta lugema igasuguseid labasusi. Minu soov oli oma blogiga inimeste silmaringi avada ja süstida eestlasesse mõistmist ja paindlikumat arusaama, aga hüpates pea ees kedagi kaitsma võib siinmail saada hoopiski lutaka vastu pead.

Sellest on kahju, sest kodumaale tagasi naasedes on soov koguaeg kedagi aidata ja midagi paremaks muuta. Kasutada kõike seda, mida ma olen õppinud viimase üheksa aasta jooksul välismaal elades. Aga vahel mul on tunne, et mõni eestlane ei taha muutuda, ei taha teistmoodi mõelda... Ja ma olen mõistnud ka seda, et minusugusel- natuke teistsugusel inimesel- saab siinmail olema raske.


Kahjuks ei suuda ma aga käed süles vaikides istuda, vaid tahan ja proovin endiselt julge olla ning oma arvamusele kindlaks jääda. Ma ei suuda ka enam aktsepteerida riiklikul tasandil toimivat matslikust- meie koorekihti, kes soosib meie ühiskonnas veelgi suuremat vaenulikkust. Igal inimesel on oma arvamus, kuid riigikoguliige ei saa ja ei tohi rääkida ainult iseenda eest, vaid ta peab arvestama nii oma valijatega kui ka oma sõnade tagajärjega. Ekri Noole valijate seas võisid olla ju ka homod, kes võivad end tema sõnavõtu pärast tunda hetkel petetult ja alandatult. Just seetõttu ei saa riigikoguliige rääkida lihtsalt seda, mida sülg suhu toob.

Ta on ikkagi rahva esindaja ja taolist sõnavõttu võib endale lubada tavakodanik sõpradega viinalauas, mitte avalikus meediaväljaandes. Mina ei ole homoseksuaal, aga ma tean, et kindlasti ei ole see haigus, mis nakatub nagu köha. Oma viimases postituses tahtsin ma pigem märku anda sellest, et ma olen tänulik selle üle, et mul on olnud võimalus naiseks areneda ja saada ühiskonnas, kus ma saan teha oma isiklikke valikuid nii, et keegi neid mulle peale ei suru. Ma olen elanud vaba ja mõistva suhtumisega keskkonnas, kus mul on lubatud olla selline nagu ma olen. Homoseksuaalsust ei saa võrrelda alkoholismiga.

Homosid ei saa süüdistada laste ahistamises ja seksuaalkuritegudes. Ajal, mil kogu maailm soosib inimlikkust ja inimväärset kohtlemist ja mõistmist on taolisi argumente minul kui välismaalt tulnul meie kohalikus meedias väga raske aktsepteerida. See vihastab ja kurvastab. Ma saan aru, et homode vastu levib Eestis sallimatus ja viha ning ma ei kujuta ette, kui raske võib nende nahas oleval inimesel meie ühiskonnas olla. Seda enam kui seda vaenulikkust õhutab ka olümpiavõitjast riigikoguliige. Tean isiklikult mitut sõpra, kes ei saa oma seksuaalse orientatsiooni tõttu Eestis hakkama ja kuigi nad tahaksid väga kodumaal elada, on nad sunnitud siit ära kolima. Eestlane ja anonüümne kommentaator- kes mind möödunud reedel lahmivalt ja isiklikult sõimas- toob homodest negatiivselt rääkides näiteid perekonna loomise kohta. Sellest, kuidas eestlane peab lapsi tegema ja järeltulevat põlve kasvatama. Kuidas homod seda illusiooni rikuvad ja hävitavad ja justkui kedagi ahistavad. Tuuakse ka madalalaubalisi võrdlusi homode ja pedofiilide vahel, mille eest võetaks mujal maailmas poliitikul ilmselt nö pea maha.


Oma möödunud nädala blogis ei õhutanud ma inimesi homoks hakkama ja perekonnamudelit lõhkuma, vaid püüdsin lugejasse süstida rohkem mõistmist oma kaaskodaniku vastu. Meil kõigil on omad eripärad ja nende eripärade sallivus ja teineteisemõistmine teebki ühest ühiskonnast elamisväärse heaoluühiskonna. Igaühe kodumaa peaks olema paik, kus on kõigil hea olla. Rikkamal ja vaesemal kodanikul. Seksuaalsed eelistused ei tohiks inimese elujärge või elukäiku ammugi ühes terves ühiskonnas segada.

Minu meelest on perekond ja homoseksuaalsus kaks täiesti erinevat teemat, mida ei saa kuidagimoodi ühte patta panna. Inimese seksuaalne orientatsiooon tuleb kaasa tema sünni hetkel ja antud juhul me räägime siiski sellest, kuidas teha selle teistsuguse orientatsiooniga inimese elu meie ühiskonnas elamisväärsemaks. Või on heteroseksuaalne inimene mingitpidi rohkem eestlane kui homoseksuaalne inimene...tal on meie riigis rohkem eeliseid ja võimalusi...Minu meelest on Eesti meie kõigi oma! Olenemata meie eelistustest või arvamustest. Mina isiklikult püüan mõista kõiki...ma olen viimastel päevadel isegi püüdnud mõista Erki Noolt ja tema seisukohti, kuigi tema sõnavõtt tekitab minus pettumust ja trotsi. Millegipärast on eestlasel komme näpuga näidata nendele, kes on teistmoodi. Mina ise käin näiteks väga teistsuguselt riides ja viimaste päevade jooksul on tehtud mulle minu välimuse kohta selgelt mitu märkust.

Mujal maailmas ei tule võõras naljalt sinu kleiti või pükse kommenteerima ning iga inimese valikuvõimalused on jäetud vabaks. See ongi heaoluühiskonna mõte. Tagada igale oma kodanikule inimväärne elu. Eestlasest homoseksuaalsel inimesel on samasugune õigus Eestis elada nagu heteroseksuaalsel inimesel. See on meie kõigi Eesti- olenemata sellest, mida me seljas kanname... Et minu eelmise blogi mõte veelkord kajama jääks, panen oma mõtte siinkohal uuesti kirja. Mul on hea meel, et ma olen viimased üheksa aastat elanud mujal- selles nö heaoluühiskonnas, kus ma saan välja selgitada oma isiklikud huvid ja seksuaalse orientatsiooni oma enese tunnete põhjal- mitte nii nagu Eestis, kus ühiskond ja poliitiline eliit oma arvamust mulle peale surub ja teistsuguseks olemine võib tekitada kuritegeliku tunde.