Kuidas Tartu rahu ratifitseerimiskirjad vahetati

Pärast kõnede vahetamist andis Tšitšerin Seljamaale Vene ratifitseerimisüriku. See oli veripunases safiannahkköites, suure kuldse keerukalt mõjuva Nõukogude riigivapiga esiküljel. Siis ulatas Seljamaa meie üriku. Seega oli ratifikatsioonide vahetamise akt läbi,» kirjeldab Eesti delegatsiooni sekretär William Tomingas, kuidas 30. märtsil 1920 Moskvas Metropoli hotellis (seal asus Vene välisministeerium - T. E.) vahetati Tartu rahulepingu ratifitseerimiskirjad.

Eesti ratifitseerimisdokumendiga oli Tomingal mõneti muret. Teda juhatati Eduard Taska juurde, kellega peeti nõu ja otsustati, et ratifitseerimiskiri köidetakse kõvade kaante sisse, mis kaetud tumesinise safiannahaga. Riigivappi veel polnud ja nii tegi Taska esiküljele kunstipärase monogrammi E. V. Asutava Kogu ratifitseerimisseaduse tekst trükiti käsitsi paksule pärgamendile. Tomingas kirjutab, et tahtis ilmtingimata ka sinist lakkpitsatit alla. Sinise laki valmistas lõpuks pärast pikka katsetamist proviisor Thomson.