Valge Maja (Nakatomi Plaza) ja Ameerika president (Aaron Eckhart, Holly Gennaro) on langenud terroristide kätte. Eriagent Mike Banning (Gerard Butler, John McClane) on ainus, kes suudab ta päästa. Telefonitsi üritab talle kasulik olla ainus mustanahaline tegelane, presidendi kohusetäitjast spiiker Trumbull (Morgan Freeman, Al Powell). Presidendi poeg Connor (Finley Jacobsen) täidab Argyle'i kohuseid.
Kui te ei saanud minu segase sisututvustuse järgi aru, mis filmi moodi „Olümpos on langenud" on, siis ei ole see film ka ilmselgelt teile.
„Olümpos on langenud" on „Visa hinge" kloon, selle vahega, et presidendi ja Banningu omavaheline suhe on palju tervislikum kui McClane'idel. Äkki on sarnasus juhuslik? Nad tutvustavad ühte täiesti kõrvalist tegelast kui agent Smithi. Mis te arvate, kuidas tema käsi edasi käib?
Paneme iroonia korraks kappi puhkama, sest tegelikult algab „Olümpos" väga vingelt. Tegu on filmiga, mis töötab vaataja jaoks ainult siis, kui ta ei tea, mis teda ees ootab, ent ühe hetke ma pean siiski välja tooma.
Nimelt on hämmastav, kuhu on ameerika kinopublik lõpuks jõudnud. Peaaegu 12 aastat on sellest möödas ja nüüd võib taas näidata filmis, kuidas lennuk niidab maha ühe USA suurtest sümbolitest, mis vajub kokku täpselt samamoodi kui Maailmakaubanduskeskuse tornid. Lavastaja Antoine Fuqua („Training Day", mis juhuslikult esilinastus 2001. aasta septembris) poolt äärmiselt riskantne käik.
Sarnast joont on näha terves filmis. Verd voolab ojadena, et mitte öelda jõgedena. Laipu vedeleb maas enam kui Valges Majas on tube (132. Mu pea on prügikast.). Ainus hetk, kui püssid vaikivad, on selleks, et saaks vahepeal pidada ka käsivõitlust või kedagi noaga pussitada.
Ülevoolava vägivallaga üritavad filmiloojad peita fakti, et tegelikult on „Olümpos on langenud" kehv film. Jah, esimene vaatus on väga vinge, ent niipea kui tegelased oma suu lahti teevad, läheb kõik allamäge. Kutsuda dialoogi puiseks on vaata et kompliment. Eriti teravalt lööb see välja valitsuse kriisinõupidamisel, kus presidendi kohusetäitja Trumbulli ja ühe tähtsa sõjaväelase vahel on õhus sama palju pinget kui tühjas patareis.
Ja siis on veel need hetked, kui ei mürtsu ja ei räägita. See, kuidas kõige kurja juur, Põhja-Korea terrorist Kang (Rick Yune) võtab eest oma võltsprillid, on kadreeritud kui maailma kõige dramaatilisem stseen ja vähemalt mina ei suutnud naerupahvakut tagasi hoida.
Lisaks läheb paha onu kaela ka filmi kõige suurem süü võrdluses „Visa Hingega": Kang ei ole Hans Gruber ja Yune ei kannata võrdlust Alan Rickmaniga. Tegelikult ei vääri ükski teinegi näitleja, vaatamata eeskujulikule osalejatenimekirjale, eraldi märkimist.
„Olümpos on langenud" on film, mida tuleb vaadata koos oma sõprade seltskonnaga võimalikult suure teleka ees, käes üks või kaks pudelit õlut keset, elavat diskussiooni. Nii võib see osutuda vägagi mõnusaks filmiks. Kinos vaadates on tegu korraliku käkiga.
http://www.filmiarvustus.eu/2013/04/olympus-has-fallen-2013-nagu-visa-hing.html