Lühidalt sisust. Mainekas oksjonifirmas töötav Simon (James McAvoy) kistakse hulljulgesse kunstiröövi, mille käigus läheb kaotsi ülihinnaline maal. Röövi korraldanud kurjategijad eesotsas karismaatilise Franckiga (Vincent Cassel) ei kavatse aga asjade taolise käiguga leppida ning mälukaotuse all kannatav Simon saadetakse hüpnoterapeut Elizabethi (Rosario Dawson) jutule, lootuses, et viimane aitaks mehe mälus sobrades maali asukoha välja selgitada.
Kuna mälukaotus on filmi põhiliin ja loomulikult tuleb lõpus mitu suurt pööret, meenuski filmi vaadates kohe "Memento". Rääkides käesolevast filmist: algus kujutas haaravalt kunstiröövi ja ka esimesed seansid hüpnoterapeudiga andsid lootust, et tegu võib olla aasta ühe haaravama thrilleriga.
Aga siis läks kõik käest ära. Boyle üritas vaatajat samuti hüpnotiseerida, aga nii mõnegi stseeni puhul oli isegi kinosaalis pigem kuulda naeru kui ärevat ühes rütmis hingamist stiilis "mis nüüd küll juhtub". Pingutatud seksistseenid; kõmmutamine kui tüüpilises märulifilmis ja loogikavead. Näiteks sain teada, et revolver, kuhu mahub kuus padrunit, töötab vajadusel justkui automaatrelv, mida võid ka laadimata lõputult kõmmutada. Ja nipp kurjategijatele: kui tapad kellegi ära, viska ta auto pagasiruumi mädanema, auto vii avalikku garaaži ja probleem lahendatud! Haisu ei tunne keegi, auto võib seal seista nädalaid või isegi kuid. Kui kunagi viitsid, lähed tood laiba ära. Ka filmi lõppvaatus kiskus liigagi B-kategooria märulifilmiks ja viimane stseen paljastas, et filmi lahendus oli tegelikult algusest peale ettearvatavam kui tahtnuks.
Arvustuse viimane lõik tuli väga kriitiline, aga filmi teise poole peale mõeldes taolised emotsioonid tekivad. Positiivsest rääkides: Vincent Cassel mängis hästi nagu alati, tema pärast suudaksin ilmselt seda filmi kunagi ka uuesti vaadata (45 minutit enne lõppu võib-olla loobuksin). Ja ka algidee oli tegelikult väga hea. Hüpnoos kui selline on huvitav nähtus ja nii mõnigi koht pani selle üle laiemalt mõtlema.
Danny Boyle on vaieldamatult suur lavastaja ("Trainspotting" on minu meelest parimaid filme viimase paarikümne aasta jooksul) ja loodetavasti tuleb talt veel palju häid filme. Sel korral tahtis ta ehk liiga palju: teha šokeerivat ja rabavat filmi, aga detaile sai liigagi palju kokku visatud. Muidugi võis asi olla ka selles, et tal oligi liiga palju korraga käsil: ta tegeles filmiga Londoni olümpia avatseremoonia loomise kõrvalt. Multifunktsionalism ei tööta ka kõige suuremate geeniuste puhul.
Kommentaarid