Kuigi minu raamatus "Tervist proua president" on sadu allikaid, kes on Eveliniga erinevatel perioodidel kokku puutunud, oli mul suur soov rääkida ka kellegiga, kes on näinud tervet Evelini nö arenguprotsessi - sirgumist Saku kooliplikast vabariigi esimeseks leediks.
Evelini isa Lembit on 76. aastane ja ta elab Helsingi äärelinnas tagasihoidlikus korrusmaja korteris. Hoolimata sellest, et mees on vana ning elab üksinda- hakkas mulle juba ukse peal silma tema puhtus.
Seda ei juhtu iga päev, kui vanem üksik härra elab korteris mis on täis lilli ja pilte ning tema köögilaual aurab kohv, mille kõrvale pakub ta maitsvaid küpsiseid. Vanad mehed võivad tihti olla ka teistsugused. Aga Lembit ei ole kibestunud ja üksik. Ta loeb raamatuid ning püüab nii palju kui tervis kannatab ka laevaga Eestis käia.
Eelmise nädala teisipäeval oli ta häiritud, et üks Soome kollane ajakiri kirjutas sellest, kuidas ta käib toiduabi järjekorras tasuta süüa saamas.
Ta ei olnud ärritunud sellepärast, et see uudis avalikuks tuli, vaid hoopis sellepärast, et ta ei tunne selle tegevuse pärast mingit süüd, kuigi temast nõnda halvustavalt kirjutati. Lembit Int on mees, kes julgeb ajakirjanikule silma vaadata ja öelda, et jah ta tõesti on vaene.
Et tal on tõesti raske ja ta ei püüa Soomes rikast mängida. Ta julges avameelselt rääkida isegi sellest, et puhtalt raha tõttu ei saa ta tagasi kodumaale kolida, sest Eesti pensionist ta siin ära ei elaks.
Hetkel elatub Lembit Soome pensionist, mis Eestisse kolides tal ära kaoks. Lembit küsib häbi tundmata, kas ma tahaksin elada patriotismist kodumaal 300 euroga või võõras riigis ja üksikuna, kuid 740 euroga kuus. Ütlen Lembitule, et kui mu pere elaks Eestis siis ma oleksin nõus ka väiksema rahaga seal olema.
Lembit aga vaatas mulle pisar silmas otsa ja ütles, et Eestis tal toetavat perekonda pole ja kuigi tal on kaks tütart, kellest üks on presidendiproua, näeb ta neid haruharva. Käsi põsakil rääkis ta ka sellest, kuidas Evelin Ilves ei ole kunagi oma isalt pärinud, kuidas ta tervis on või kuidas ta rahaliselt hakkama saab. Mees ütleb, et ta armastab tegelikult oma tütreid väga ja ei mõista, kus ta nende kasvatmisel vea tegi. Muidugi süüdistab ta suures jaos ennast.
Minu jaoks on Lembit Int teaduskraadiga tore vanem härra, kes ei ole mingi joodik või närukael, kelle peaksid ta lapsed ära põlgama. Ta on jutukas vana mees, kelle suurimaks probleemiks pole mitte rahalised raskused, vaid üksindus. Tõi ta ju selle sama üksinduse ka põhjuseks, miks ta toiduabi järjekorras käib- üks põhjus on loomulikult toit ise, millega rahalistes raskustes lauda katta aga teine suur põhjus on suhtlemisvajadus. Ta seisab igal nädalal tuhande inimesega tunde toidujärjekorras ka seetõttu, et seal juttu ajada.
Muidu on tema päevad täidetud üksindusega ning ainus viis aega kiiremini mööda saata on lugeda ja terviserajal käia. Vahel unistab ta tütardega reisile minemisest, aga kuna seda pole kunagi juhtunud, siis võib ta selle üle ainult korra oma diivani nurga peal istudes arutleda. Pärast meie intervjuud läheb Lembitu elu edasi reaalsuses, kuhu kuulub ainult tema ja vahetevahel talle helistavad kaks tütart, kes isa tegemiste kohta harva pärivad ja kui helistamiseks aega saavad, siis eelkõige iseendast räägivad. Minu intervjuud Lembit Intiga saab näha täna õhtustes TV3 uudistes, kus ma räägin presidendiproua isaga just reaalsusest, mida ka selles blogis natuke teile kirjeldasin. Oluline on mainida, et Lembit ei taha oma tütardelt rahalist tuge, vaid loodab neilt vaid rohkem soojust ja armastust.
Kommentaarid