Aivar Mäe: Estonia teater ehitati selleks, et sakslastele ära teha! (6)

"Väga oluline on Estonia teatrimaja ehitamise ajend. Kõrval oli ju Saksa teater – nüüdne Eesti Draamateater – ja sakslastele oli vaja lihtsalt ära teha! Maja pidi olema vägevam, suurem, vingem," selgitab rahvusooperi direktor Aivar Mäe. 1913. aastal valminud juugend-klassitsistlik Estonia hoone oli tollases Tallinnas suurim.

"Arhitektid, kes kavandasid Saksa teatri (Aleksei Bubõr ja Nikolai Vassiljev Peterburist – K. A.), osalesid ka Estonia kavandikonkursil, aga nende pakkumist isegi ei mõeldud vastu võtta. Igal juhul pidi olema teine autor," räägib Aivar Mäe muheldes. 17 võistlustöö hulgast langes valik soomlaste Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekti kasuks.

Ehituseks vajas Estonia selts rahva annetusi. "Tol ajal oli Eesti eelarve olematu. Oli ju tsaariaeg ja Eesti oli kubermang. Ei tulnud kõne allagi, et eestlased hakkavad riigi rahadega oma kultuurikantsi ehitama," põhjendab teatrijuht Mäe. Tulu- ja piduõhtud ei toonud aga piisavalt sisse.

Appi võeti 25rublased osatähed, mida realiseerisid Estonia seltsi ja Krediidipanga kõrval paljud eraisikud nii Eestist kui ka Peterburist. Lõviosa maja püstitamisele kulunud 800 000 rublast tuli siiski pangalt laenata, ent Eesti vabariigi loomisel ja tsaarivalitsuse kukutamisel võlg samahästi kui kustus.

Keldrist tuli välja Juhan Liivi kuub

Kuulsaim Estonia ehitusega seotud legend pajatab, kuidas poeet Juhan Liiv tahtis kogu hingest maja valmimisele kaasa aidata ja andis ära oma ainsa pintsaku, sest raha tal anda polnud. Friedebert Tuglas on meenutanud, et Liiv tahtis 1911. aasta suvel ehitusplatsi ääres kõiki riideid seljast koorida, kuid linnavaht seganud vahele.

"See ei ole legend! Me korrastasime hiljuti keldrit ja seal oli vana ladu, kus keegi polnud 40 aastat sees käinud. Leidsime sealt Liivi pintsaku, lasime seda pisut restaureerida ja palun, siin ta on! Keegi ei suuda vastupidist tõestada," raiub Aivar Mäe, osutades klaaskappi välja pandud hallile kuuele.

Juubeli puhul naasevad publikule imetlemiseks ka Koidu ja Hämariku marmorkujud, mille skulptor August Weizenberg täpselt 100 aasta eest teatri ja kontserdimaja piduliku avamise puhul Estoniale kinkis. Originaalide saatus on küll teadmata – need võisid 1944. aasta märtsipommitamisel hävida –, ent kunstimetseen Enn Kunila toetusel valmisid Eesti kunstimuuseumi restauraatori Ales Zahradniku kaheksa kuu töö viljana koopiad. Neid saab näha Valges saalis, kus "Koit" on päikesekaart arvestades paigutatud ida poole ja "Hämarik" lääne poole.

Algses ehitises olid restoran, kasiino, keeglisaal, äriruumid ja turulaoruumid (Estonia kõrval oli ju turuplats). Esimese maailmasõja ajal oli Estonias sõjaväehospidal, majas hakkas tegutsema apteek ning kontserdisaali seati sisse õigeusu kirik. 1919. aastal tuli Estonia kontserdisaalis kokku esimene Eesti parlament, hiljem kasutati avaraid ruume spordisaalidena: 1922. aastal toimusid kontserdilaval esimesed maailmameistrivõistlused tõstmises, 1938. aastal peeti teatrilaval Euroopa maadlusmeistrivõistlused, mille pani kinni Johannes Kotkas.

Teatrisaal on vähe muutunud

Maja välis- ja siseilme muutus, kui seda pärast 1944. aasta Nõukogude pommirünnakut Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi taastati. "Esifassaad säilitati, aga Pärnu maantee poolne ja Viru-poolne külg muutusid palju. Selle osa asemel, kus on praegu Eesti Kontserdi administratiivne plokk, olid varem kontserdisaali aknad. Esialgu kontserdisaalil oma managementi polnud," seletab Mäe.

Uues kavandis polnud enam äri, restorani- ega laoruume, samas laiendati mõlema saali pealtvaatajaile ja töötajaile ette nähtud ruume ning lavatehnilisi kõrvalruume. "Estonia kontserdisaali lava on nüüdseks kasvanud kaks korda suuremaks. Kui vaadata esialgseid pilte, siis laval oli neli rida koori, ja oligi kogu ruum täis. Praegu mahuvad ära nii koor kui ka orkester, ja orkestrid on kordi suuremaks läinud," kõrvutab Aivar Mäe.

"Teatrisaalis on aja jooksul vähem muutunud. Toole on natukene rohkem: algul mahtus saali 685 pealtvaatajat, nüüd mahub 743. Toolid olid kitsamad ja vahed olid suuremad, algselt oli tooliridade vahel V-kujuline vahekäik (kaks diagonaalset vahekäiku kohtusid saali eesosas – K. A.)," räägib Mäe.

"Orkestriauku esiti ei olnudki – poole sellest ruumist täitis lava ning ees oli natuke toole juures. Orkestriauk ehitati juurde 20ndate lõpus, sest 1928 etendus siin esimene ooper (Evald Aava "Vikerlased")."

Kuigi Estonia teatrilava kavandati nii, et hobune sinna vajadusel ligi pääseks ja seal liikuma mahuks – ja muusikalis "Viiuldaja katusel" ongi eesel laval käinud –, on see Mäe sõnul ooperi- ja balletiteatri kohta erakordselt väike: kui siinne lava-ava laius on 10,5 m ja kõrgus kuni 6 m, siis Moskva Suures Teatris on mõõdud 17 x 11 m ja Soome Rahvusooperis 17 x 10 m.

Siiski mahutasid eilsel juubelipidustuste avaüritusel end lavale kõik 500 rahvusooperi töötajat ning peagi on plaanis ühes uues etenduses veoauto püünele tuua.