Lakk-kingade välkudes, õlgadel naaritsaid kohendades, astutakse sinisele vaibale, mis viib otse peosaali. Estonia ette veereb üha uusi kaarikuid. "Veel tuleb!" kilkavad lapsed tänava ääres.
Korraks tekib tõepoolest tunne, nagu oleksime sattunud ajas tagasi. Siis aga veereb kaarikute vahelt läbi rulataja ja teismelised tüdrukud jalutavad Solarise poole nagu igal reedel. Ka daamide ridikülidest välja ilmuvad telefonid viitavad, et käes on siiski uus sajand.
"Elagu Estonia teater!" kõlab rahva hulgast. Siis aga kinnituvad kõigi pilgud kahekorruselisele bussile, mis täis jalgpallifänne. "Eesti! Eesti!" hüüab bussitäis nagu üks mees. Mõne viivu kaigub tänav hoogsast popmuusikast.
Ühtäkki kõlab liinibussi pikk ja nõudlik signaal. Kaks bussi on tänavale seisma jäänud, sest vanapaar jäi lummatult vaatama autoakendest avanevat pilti, unustades, et ollakse Tallinna südalinnas keset liiklust.
Järgmisena vurab ette tõld linnapeaga. "Nüüd võib pidu alata!" kostab hüüatus, kui Edgar Savisaar uksest sisse jõuab.
Kohe pärast seda sõidab ette Tarja Haloneni auto. Punases kleidis Vilja Savisaar-Toomast lippab peole jalgsi. Viimasena jõuab kohale presidendipaar.
Reikop arvab, et ta on jube vaimukas aga tegelikult lihtsalt rumal. Mulle meenub, et ta on hr. Kuuskemaale sama tiitlit ka varem pakkunud.... Inetu. HÄBI.