Inimesed

Eesti tantsijanna Ameerikas: Värskasse ma ei kõlvanud, Las Vegasesse küll! (116)

Kaja Roomets, 6. september 2013, 07:00
TAGASI KOJU LAS VEGASESSE: Ilus ja töine Eesti suvi on Amira jaoks kohe lõppemas. «Eestis on kahe aastaga läinud palju paremaks. Ja Räpina on läinud ilusamaks! Aga bensiin ja toit on teil väga kallid, lausa uskumatu!» imestab Kersti. Mari Luud
Alaliselt juba 13 aastat Las Vegases elav ja mitmel pool maailmas kõhutantsijana tuntuks saanud Kersti Dennis (tantsijanimega Amira) meenutab, et tema tantsijatee algus polnud sugugi kerge. Kui ta 11aastaselt Värskas peotantsutrenni püüdis pääseda, pidas tantsuõpetaja teda selle jaoks liiga paksuks.

Kooli ajal kogetud alandused on Kersti küll andestanud, ent need pole ununenud. "Juba lapsena nautisin tähelepanu ja unistasin laval esinemisest. Haarasin kinni igast võimalusest, oli see siis koolinäidend, luuletuse esitamine, plokkflöödi mängimine või kontserdi teadustamine. Ainult sport ja tantsimine käisid minust ringiga mööda, need polnud minu jaoks."

Kergejõustikutrenni tüdrukut ei võetud, kuigi ta käis palumas: "Sina, Kersti, mine õpi parem klaverit edasi!" Tantsimiseks polnud maakohas eriti võimalusigi, kuid 23 kilomeetri kaugusel Värskas hakkas tegutsema peotantsuring, kuhu kutsuti uusi huvilisi.

"Olin muidugi kohe platsis! Lugupeetud õpetaja proua Suurmets tiris aga mind kättpidi rivist välja ja tembeldas kõigi ees peotantsu jaoks liiga paksuks." Kersti sõnul läks ta alandusest hoolimata tagasi. "Palusin õpetajat, et kui ma tõesti võistlema ei sobi, lubatagu mul saali taganurgas samme õppida – niisama, enda jaoks. Kuid karm pedagoog kupatas mu saalist välja, keelates tagasi tulla. Minu 11aastane väike süda sai täiesti murtud."

Tantsijaks tänu abikaasale

Nüüd, kus Las Vegase lavad on Amirale avatud juba rohkem kui kümme aastat, tundub Kerstile uskumatuna, et kui ta polnud piisavalt hea Värska jaoks, kuidas sobis ta siis Las Vegasesse? Muusika- ja meditsiiniharidusega naine on aja jooksul pidanud mitmesuguseid ameteid, ent ometi on leidnud end just tantsu läbi.

Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii Tuhkatriinu kui inetu pardipoja lugu. Oma loo on ta kirja pannud raamatusse "Minu Las Vegas". Räpinas üles kasvanud Kersti, tantsijanimega Amira (araabia keeles: printsess) sattus Las Vegasesse lapsehoidjana.

Tantsijaks saamise juures etendas olulist osa tema abikaasa Mark, on ta oma raamatus kirjeldanud. "Kui tahad kõhutantsijana töötada, tee seda. Kes sind takistab?" ütles Mark lihtsalt. "Kas see on eestlastele omane, et nad keskenduvad sellele, miks ei saa, selle asemel, et mõelda välja, kuidas kõige paremini saaks? Või oled ainult sina selline?" nähvas ta naisele tabavalt. Mark tegi Kerstist ka esimesed kõhutantsufotod ning aitas üles otsida talendiagentuurid, kirjeldab raamat.

Peale mõningaid avalikke esinemisi läks kõik Kersti elus justkui lahti. "Enne kui arugi sain, hakkas telefon helisema ja mind kutsuti araabia ööklubidesse, erapidudele, sünnipäevadele, pulmadesse, firmapidudele ja bar mitzvah’ pidustustele esinema. Las Vegase kohalik araablaste ühiskond võttis mu samuti kiirelt omaks ning see lisas eneseusku ja indu. Tundsin end äkki kui kala vees. Teadsin, et minu aeg on tulnud," ütleb ta oma raamatus.

Ja oligi. 2002. aastal hääletati Amira juba Arab American Heritage Clubi aastaürituse tantsijaks. Samuti soovitati teda Liibanoni superstaari laulja Elyssa kontserdi tantsijaks.

2004. aastal ilmus Amiral esimene kõhutantsu-DVD, õpetus algajatele tantsuhuvilistele. Tähelepanuväärne, et kahe aasta jooksul oli see Amazonis müüduim plaat 250 muu kõhutantsuprogrammi kõrval ning ainus, mis hinnatud tubli viie tärniga. Tal on ka oma trupp ja stuudio, kus ta kõhutantsu õpetab.

Setu-vene juurtega Kersti, kes läbis enne suurt armastust Las Vegases tõelise ellujäämiskursuse, kohtus iiri-mehhiko päritolu Markiga ühe kasiino baaris, kuhu ta oli läinud kurbuse lohutuseks klaverimängu kuulama. "Seisin ukselävel, mul polnud taskus isegi nii palju raha, et osta tass kohvi," meenutab Kersti. Mark tuli oma pianistist sõbrale külla pärast tööpäeva lõppu (ta töötab helirežissöörina USA ühes kuulsaimas šõutrupis Cirque du Soleil). Kuulnud, et Kersti on lõpetanud muusikakooli, tegi Mark pakkumise – Kersti võib tulla tema koju klaverit mängima...

Unistused läksid täide

2001. aastal käis Mark Eestis Kersti isalt tütre kätt palumas. Enne seda oli Mark oma Moldovast emigreerunud sõbra abiga mitu kuud õppinud, kuidas seda vene keeles teha, kuna vene keelt mõistab Kersti Piirissaarelt pärit isa kõige paremini.

"Kolm pulma Markiga! Juulikuus oma kodus Las Vegases. Augustis aga juba Eestis, kus meie abielu pühitses koguduse preester Värska õigeusu kirikus. Enne oli abielu kirja pandud Las Vegase linnavalitsuses ja peetud pulmad Ameerika kombe kohaselt," räägib geenidega Kersti tema ja Marki 2005. aasta suvel peetud pulmapidude kohta.

Raamat "Minu Las Vegas" viib vägisi mõttele, et tõsielu Tuhkatriinu raamatust innustust saanud kümned noored naised pakivad juba mõttes kohvreid ja unistavad ilusast elust Ameerikas. "Väga paljud on mulle helistanud, soovinud ka privaatkohtumisi," ütleb Kersti. "Olen kuulnud selliseid lugusid, mis pisarad silmi toovad! Kuid inimesed mõistavad, et pudrumäed ei oota neid kusagil. Paljulubav töökoht võib blufiks osutuda, ühel hetkel leiate end rahatult võõral maal tänaval. Kastsin minagi pisaratega Atlandi ookeani, kui lapsehoidja koht üles öeldi ja edasi oli vaid kaks võimalust – kas koju tagasi või ennast tõestada," meenutab ta oma esimest Ameerika aastat.

Prohvetlikuks osutusid abikaasa Marki sõnad nende armastuse alguses: "Elu ei saa kogu aeg allamäge minna, ükskord tuleb põhi vastu ja siis hakkab ta jälle üles minema." Kersti tõus algas sellest päevast, kui tema ellu tuli tants – flamenko, kõhutantsutreeningud ja balletitunnid Eesti endise priimabaleriini Inge Arro-Saarsaluga. Kui temast Amira sai.

"Minu lugu on täiesti ebatraditsiooniline," tunnistab Kersti. "Ma olen küll väga ambitsioonikas ja sihikindel, aga minu unistused läksid täide rohkem, kui ma seda eales oleksin osanud loota, lootuse piiridest välja!"

Õnne tõi surnud tantsijanna kostüüm

Kostüümi suurus ja ka hind – 270 dollarit – sobisid Amirale. Hõbedavärvi, läikivate metallnaastudega rüüd selga proovinud, jäi üle vaid rahulolevalt öelda – minu oma! Kuigi Kersti paranähtusi eriti ei usu, leiab ta ometigi, et sel kostüümil on väga hea aura. Alates sellest hetkest, kui ta selle ostis, hakkas tema elu jälle ülesmäge minema. Muuseas, kostüümi eest välja käidud raha läks loomade varjupaigale, ka see oli surmahaigust põdenud tantsijanna viimane soov.

Aastaid hiljem on Amira ostnud endale veel kümneid fantastilisi kostüüme ja nende hinnad on kolm korda esimesest tantsurüüst kallimad olnud. Kuid sellest kõige esimesest, hõbedaselt säravast, ei loobu Amira kunagi.

116 KOMMENTAARI

e
endine õpilane 18. jaanuar 2014, 20:59
tänud sellele nn.kurjale õpetajaprouale on minust ja meie klassist saanud normaalsed inimesed. mitte ühtegi kriminaali ega laisklooma!!!!! kõik korral...
(loe edasi)
t
tibu 10. september 2013, 07:05
järjekordne tõestus sellele, et ükslki"prohvet" pole kuulus omal maal....
Loe kõiki (116)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee