Kas Maris Järv langes kapuutsi kandnud jälgi kurjategija ohvriks, kes ründas tol saatuslikul jaaniööl ka teist naist? (20)

Kui esiti meenutati saates Marise saatuslikku kadumist, siis hiljem rääkis avameelselt naine, kes Marise kadumise ööl elas Pärnu rannas läbi õudse sündmuse, mis jättis tema psüühikasse kustumatu jälje.

Tol samal ööl langes elajaliku kurjategija ohvriks veel teine naine...

Nii kirjeldas ohver, kuidas nad mehega olid Sunsetist peolt tulnud ja rannal väheke tülli pööranud.

Rannas oli mõnes kohas ka erinevaid seltskondi olnud.

Jahisadama lähedal hakkas naise mees ees minema, kuid naine ei jõudnud nii kiiresti järgi.

Naine kirjeldas, et mõtles veel tol hetkel, et on ikka ta kaasa mõnus mees küll, et jätab ta ilma rahata niimoodi randa maha.

Viiking hotelli lähedale jõudnud naine mõtles, et käib enne suuremat tänavasaginat veel võsas hädal ära.

Naine oli aga väärastunud kurjategijale silma jäänud, kes teda jälgima hakkas.

Võsas oli aga väike kaldaperv, kust naine alla läks, kui kuulis krõbistamist. Tema sõnul ei saanud ta veel pükse alla, kui nägi ,et mingi mees tema suunas tuleb.

Kalamehe või kaitseväe riietuses mees lähenes naisele nii, et pea oli all, mistõttu varjas kapuuts ta näo.

Mees kattis käega suu ja sõrmedega surus kinni ka naise nina, tõmmates pead taha.

Naisel oli hing kinni ja paanika haaras mõttejõu, kui mees teda tirima hakkas.

Ohvri kõige suuremaks relvaks olid toona väga populaarsed kunstküüned, mis said surutud ründajale kätte ja sinna, kuhu vaid ulatus.

Naise päästis vaid väsimatu rabelemine ja vehkimine, tunnistab ta, et tal oli surm juba silme ees.

Lõpuks andis kurjategija kunstküünte tekitatud valule alla ja naine pääses põgenema.
Paludes taksojuhil end koju viia.

Naine usub, et kurjategijal olid temaga kõige võikamad plaanid.

Naine tegi aga saatusliku vea, minnes kodus end kiirelt pesema, et jälgist tundest vabaneda.

Ka ohvri mees oli oma teekonnal kahtlast vihmamantliga tegelast märganud, kuid ta ohvrist kaasa oli enne teda juba koju jõudnud.

Nii pesi ta maha pori ja küünealused, hävitades ka võimalikud tõendid ründajast.

"Ma nutsin ja karjusin duši all," meenutab ohver, et talle jäi sellest kogemusest hirm ja foobia.

"Siiani läheb kael kangeks, kui kapuutsiga inimene teelt möödub," ei julge ta siiani Pärnus hirmuta ringi käia.

Saates selgitas ka politsei, kuidas reageeritakse inimeste kadumisele.

Selgus tõsiasi, et kuigi kadunud inimesi otsitakse sama teed, nagu kurjategijaid, siis ei pruugi info kadunud isikut puudutavast meie politseile mujalt maailmast üldse jõuda.

Nimelt muutub politsei eriti aktiivseks siis, kui on alust arvata, et kadunud inimene võib olla langenud kuriteo ohvriks.

Samas on kurb tõsiasi see, et kui kadunud isik ostab näiteks Brüsselis lennukipileti, siis seda infot Eesti politsei automaatselt ei saa.
Infokillud laekuvat ainult siis, kuid neid ise küsida.

Kui aga puuduvad üldse mingid viited sellele, et inimese kadumine võib olla kuritegelik, siis ei ole politseil ka põhjust teda otsida.