KARAVAN 30 AASTAT TAGASI: Algkoosseisus mängisid 10 aastat Karavanis (vasakult) Jaan Karp (trumm), Aarne Saluveer (klahvpillid), Karl Madis (vokaal, saksofon, suupill), Ago Tammeorg (soolokitarr, vokaal) ja Meelis Punder (basskitarr, vokaal).Foto: Arhiiv
Inimesed
22. august 2013, 07:05

Karl Madis: mina ansambli Karavan lagunemist takistada ei suutnud (20)

"Need on lood, mida ma tegelikult iial ei räägiks, aga ma ei suuda enam vastu seista aastaid rõhuvale lainele, et mina paningi Karavani põlema, ja lugeda kommentaare, kuidas ma Karavani nime varastasin," ohkab Karavani solist Karl Madis, kui räägib, kuidas ja miks kunagine kultusbänd lagunema hakkas.

Täna õhtul tähistavad kaks Eesti muusikalegendi, Karavan ja Fix, Tartus üheskoos järjekordseid tähtpäevi: Karavan 30., Fix 45. sünnipäeva. Mõlemad ansamblid on olnud tuulte pöörises, tundub aga, et neis tuultes on enam räsida saanud just Karavan.

Lõhe on meeste vahel püsinud juba paarkümmend aastat.

Kunagisest lembelauluviisikust ajab Karavani asja avalikult veel vaid Karl Madis, kes liitus bändiga tegelikult kõige hiljem. Ta üritas oma sõnul vähemalt esimestel tõsistel pingete hetkedel punti kas või vägisi koos hoida, kuid tulutult.

Karl Madise meenutustes nägi kõik välja nii: "Ühel bändiproovil tuli trummar Jaan Karp välja ultimaatumiga, et nüüd on kõik – Karavanist läheb kas tema või kitarrist Meelis Punder, teist võimalust ei ole. Tuld oli saanud taas trummi ja bassi igavene surmavahekord, kus pada sõimab katelt ja teadagi, mis värvi kumbki on. Meelis kostis vastu, et kui asjad on nii kaugel, siis tema võib minna küll. Läkski. Esimene sõdur oli lahkunud. Leidsin tema asemele õige pea Margus Martmaa. Oleme koos olnud tervelt 20 pikka aastat ja meil pole olnud ainsatki naginat."

Läks üks, siis teine, kolmas....

Järgmised laastud lendasid järgmisel jaanipäeval. "Meil oli just mäng. Õnnitlesime trummimees Jaani, kellel oli sünnipäev. Teised olid läinud, Jaan jäi trumme kokku panema. Ainsana kohale jäänud mänedžerile ütles ta, et rohkem me teda enam ei näe. Ei näinudki, ehkki ülejärgmisel päeval oli meil taas mäng. Mis toimus? Võis vaid aimata: siis mängis Jaan juba 2 Quick Startis, mis ei olnud tollal kulunud, vaid tõusev bänd. Selle kivi alla vähid maetud olidki," räägib Karl Madis paari-kümne aasta vanuseid asju sirgeks.

"Mina ei saanud takistada, et Karp Punderi välja viskas. Ma ei saanud takistada ka teda ennast minemast. Aga nii see oli. Rääkimata sellest, et Jaan ei viitsinud enam ammu kulutada oma kuldset falsetti, mis tõi talle meeletu menu loos "Vaikus on kuldne". Nüüd piirduski ta juba ammu sõnadega: "Ma ei viitsi..." Kui keegi enam ei viitsi, pole mõtet ka punti teha."

Seda Karl Madis ei eita, et Aarne Saluveeri saatis ta ise minema, sest Urmas Lattikas ootas juba ukse taga. "Saluveer oli tegelikult väga raske loomuga tüüp ja temaga koos töötades ähvardas ka kõige vedelam veri paksuks minna."

Saluveer on nimetanud oma lahkumise põhjusena Karl Madise sooloprojekti ja tahtmatust mängida laeval purjus soomlastele.

Eriti näotu oli Karli mälestustes aga Agu Tammeoru minek. "Aks lahkus vana-aasta õhtul Estonia teatri ballilt kümme minutit enne esinemise algust. Pani oma pillid kokku ning astuski minema. Midagi sellist ei oskaks ma kelleltki oodata!" on Madis veel tänagi siiras hämmelduses.

Karavani algne koosseis lagunes lõplikult 1997. aasta lõpuks, edasi tegutses kaks ansamblit Karavan, põhjustades publiku hulgas suurt segadust. Nii pöörduski Karavani algkoosseisu mänedžer Toivo Lend 1998. aasta märtsis avaliku kirjaga meediasse: "Eesti ahtakesel muusikapõllul võis veel hiljuti kohata kahte ansamblit, mõlemad nimega Karavan. See on põhjustanud pahameelt meie kuulajate hulgas, kes oodanud üht ansamblit ja solisti, kohtuvad aga hoopis teistega. Ansambli järjepidevad või asutajaliikmed on Madis, Tammeorg, Laidre ja Martmaa.

1997. aastal lisandusid Urmas Lattikas ja Dmitri Dmitrenko. Kõik 1997. aasta lõpul planeeritud esinemised toimusid ja ansambli nime järjepidevust ei tule kellelegi pähe kahtluse alla seada, seda enam, et nimi Karavan kui kaubamärk oli registreeritud ka riigi patendiametis. Samal ajal kogunevad valdavalt omal soovil lahkunud liikmed ja moodustavad uue ansambli, nimega Karavan! Nad on esinenud mitmel pool, kuhu oodati Karl Madist ja Karavani. Publikupoolset seisundit võiks kirjeldada kui nõutust. Oleme omalt poolt teinud kõik, et selline olukord ei jätkuks. 9. märtsil kohtusid ansamblite liidrid Madis ja Punder. Kohtumise tulemusena lepiti kokku, et Punderi ansambel ei kasuta enam nimetust Karavan. Teades Punderit kui sõnapidajat meest, usume, et sellega on segadused nime ümber lõppenud ja eksisteerib ainult üks ja järjepidev Karavan."

Aarne Saluveer ja Karl Madis jõudsid siiski Karavani nimesõjas kohtusse. "Patendiamet keelas praegusel sellenimelisel rühmitusel välja anda ükskõik milliseid helikandjaid. Aga ikka toob mänedžer Toivo Lend jõulude eel turule sellesama "Kauneid jõule", kus vana koosseis esitab kõik põhilood ja uus lisab sinna mõne üksiku. Plaat müüb hästi ka praegu, ainult et veteranid pole sellest mitte ühelgi aastal sentigi saanud," rääkis Saluveer konfliktist Õhtulehele 2008. aastal, kui Karavani uus koosseis tähistas 25. sünnipäeva.

Saluveer jäi kohtuasjas kaotajaks ja enam ei taha mehed teineteisest midagi kuulda. Rääkimata mingist ühisest sünnipäeva tähistamisest. Meelis Punder küll vaikselt ütles, et tegelikult oli Karl sellest juttugi teinud, ent teades ülejäänud vana koosseisu seisukohta, ei hakanud tema teistega seda arutamagi. Just täpselt samuti juhtus ka viis aastat tagasi, Karavani 25. tegevusaasta tähtpäeval.

"Mis läinud, see läinud."

Nii Meelis Punder, Aarne Saluveer kui Jaan Karp ütlevad praegu, et isekeskis hoiduvad nad sellest teemast juba ammu ja Karli tegemised ei huvita neid niigi palju, et enam solvuma paneks. "Eks ta üks paras kerge muusika ilming ole, millel ei ole endise Karavaniga enam midagi ühist," seletab Aarne Saluveer, kellel seisab ees hoopis elu väljakutse – Georg Otsa kooli uue maja võimalik ehitus. Ning Jaan Karpki ei heida minevikule midagi ette. "Mis läinud, see läinud. Praegu rusikatega vehelda tähendaks laiba vägistamist. Ja seda ei tahaks meist keegi."

Ometi tahaks nemadki Karavani sünnipäeva tähistada. "Poleks midagi paremat kui tulla lähitulevikus omalt poolt välja kavaga, mille muusika meenutaks kangesti omaaegset Karavani," unistavad ansambli vanad liikmed. "Aga sellest on praegu valmis alles esimesed taktid. Niivõrd alguses on kõik!"

Karavani ajas lõplikult lõhki laevaelu?

Karavani lahkuminek oli paljude pikaleveninud asjaolude kokkulangemine. Kuidas asi täpselt oli, ei tea ilmselt enam keegi. Küllap pani asja allamäge veerema toonane elu. Sellesse ajastusse jäid võimuvahetus ja rahapuudus, mis ajas mehed nädalateks pere juurest ära laevadele purjus soomlastele viiehäälset muusikat esitama. Tippaastatel andis Karavan 260–270 kontserti aastas, üks hitt järgnes teisele. Et kodused kontserdid hakkasid vahelduma kolmenädalaste laevamängudega, kippusid kodused abijõud streikima lausa ultimatiivsel toonil. Ehkki kuival maal tuli üks hitt teise järel, polnud meremoosekantidena keegi päriselt eluga rahul. "Lahkumineku tegelik põhjus peitus igas mehes endas: kohutav rutiin, igal õhtul sama teema," rääkis Meelis Punder Õhtulehele viis aastat tagasi, kui Karavan tähistas 25. sünnipäeva. "Lisaks veel teadmine, et omal ajal olime lati enda jaoks liiga kõrgele seadnud ning nägime hirmuga, kuidas me sellest enam vaevatult üle ei suuda hüpata. Ning kui Karl tuli välja veel oma Saksamaa laevaliini juttudega, oli minu jaoks otsus küps – olin juba peaaegu 40aastane ega osanud ikka muud kui purjus soomlastele kitarri tinistada."