Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeval esines Tallinna lauluväljakul Briti popartist Robbie Williams. Foto: Arno Saar
Kais Allkivi 22. august 2013 07:05
"Tallinn paistab nii ilus! Seal peaks küll ära käima," kuulen, kuidas mu lähedal istuv paarike Hollandis kinos elevil häälega sosistab, kui Robbie Williamsi Eesti kontserdi ülekande eel ilmuvad kinoekraanile idüllilised Eestimaa vaated.

Umbes Tartu-suuruses Hollandi transpordisõlmes Amersfoortis koguneb linna uusima kino keskmise suurusega saal teisipäeva õhtul peaaegu rahvast täis. Ei mingit popkornilõhna ega häirivat krabistamist – näib, et kohalikud eelistavad kontserti nautida lihtsalt karastusjoogi või õllepudelikese seltsis.

Esialgu helitust otsepildist on näha, et lauluväljaku lavaesine on tihedalt rahvast täis. Kuigi kaamera vaateväljas on vaid pool lauluväljakut, ahhetab mu kõrval istuv tuttav juba: "Võimas! Siinsetel kontsertidel küll tavaliselt nii palju publikut pole!"

Kui kinojuhataja on kõigile head kontserdielamust soovinud, rulluvad publiku silme ees lahti maalilised vaated Tallinnast ja Eesti loodusest. "Ega see liiga reklaamilikult ei mõju?" jõuan juba kõrvalistujalt küsida, kuid õnneks on tutvustav klipp just parajalt lühike, et mitte tüütuks muutuda ning selle lõpplahendus on efektne: kombain tekitab viljapõllule popstaari initsiaalid R ja W.

Ja siis avaneb ühtäkki vaatepilt kogu lauluväljakule, mis on pilgeni inimmerega kaetud. Saali läbib kerge imetluskahin. Iseäranis kaunis on laulukaare taga laiuv päikeseloojangune meri. "Kas see on tõesti päris? Appi, kui vinge kontserdiväljak teil on!" teeb tuttav suuri silmi.

Ümberkaudsetes äratavad uudishimu ka lugematud sinimustvalged lipud: "Miks kõik riigilippudega lehvitavad? Kas eestlased on alati sellised rahvuslased?" Õnneks selgitab Robbie kontserdi lõpus, milline tähendus kontserdipäeval eestlaste jaoks on. Ikkagi taasiseseisvumispäev.

Tehniliselt on kõik tasemel. Õhtu möödub üldjoontes apsudeta – vaid korra hakib heli ja pilt jookseb kaheks sekundiks kokku. Erinevalt kohapealsest publikust saab saalisistuja aimu sellest, mida näevad esinejad lavalt väljakule vaadates, ning näeb Robbiet aeg-ajalt nii suures plaanis, et võiks higipiisad tema näol kokku lugeda.

Šõu on piisavalt kaasahaarav, nii et muidu reserveeritud olemisega hollandlasedki hakkavad kinosaalis tuntumaid hitte kaasa laulma ja arglikult plaksutama. Paraku muigan ma ainsana, kui laulja kontserdi ainsa eestikeelse lausega maha saab, sest kohalikel pole õrna aimugi, mida "Mul on suur noku" tähendada võiks.

Üleeilset kontserti näitasid veel sajad kinod 44 riigis.