Q-Raadio: "Tore, meie mõlemad kuulajad on juba raadio lahti teinud!" (1)

Q-Raadio mõlemad kuulajad, nagu raadiotöötajad ise oma auditooriumi hellitavalt kutsusid, istusid köögis ja põrnitsesid raadiot. "Kallis... kas sa ka kuulsid, et uudistelugejal läks iseenda nimi meelest ära?"

"Kuulsin jah! Aga eile ütles saatejuht eetris, et ta nimi on Indrek Tarand, kuigi tema nimi on tegelikult hoopis Indrek Ostrat!"" (Katke Daniel Vaariku raamatust "Praktikaaruanne".)

Reede, 13. augusti 1993 keskpäeval esimest korda Tartus eetrisse lennanud Q-Raadio tahtis pakkuda omauudiseid – ilmateateni välja! –, et Vikerraadio kahvataks. Eesmärk oli ka serveerida täiskasvanu maitsele mõeldud muusikat – konkurenti Raadio Tartut peeti teismeliste diskokanaliks.

Q-Raadiol oli oma uudistetoimetus, majandustoimetus, arvamustoimetus, huumoritoimetus, ja nii edasi – põhikohaga sai tööd 18–25 inimest, vabakutselisi radiste võis loendada poole-

saja ringis, võib-olla rohkemgi. Just sellest raadiojaamast said kiirenduse hulk ajakirjanikke, kelleta praegust raadio-, tele- ja trükiajakirjandust ette ei kujuta.

"Q-Raadiol oli suur ambitsioon ja väga väike auditoorium," meenutab raadiojaama uudistetoimetaja, toona veel arstiteaduskonda immatrikuleeritud Olaf Suuder.

Auditooriumi väiksuse tingis asjaolu, et tegemist oli Lõuna-Eestis senikuulmatu FM-raadioga.

Tallinlased, harjulased ja virulased olid 1990ndate alguseks muretsenud, hangeldanud või sahkerdanud endale juba radioolad, millega soomlaste FM-jaamu püüda. Sedajagu oli Põhja-Eestis startinud Raadio Kukul lihtsam end FM-lainele sättida. Lõunarajoonides seni pruugitud VEFid töötasid aga UKV-sagedusel. Teiste sõnadega: tartlane ja Tartust kuni 15 kilomeetri raadiuses elanud maalane pidi ikka hullupööra tahtma Q-d kuulata, kui ta viitsis endale soetada adapteri, mis selle võimalikuks tegi.

Lainepikkus polnud aga ainus kategooria, milles Q-Raadio novaatorlikke samme astus. Seninägematu oli ka vastloodud raadiojaama arvutipark.

"Serveri kõvaketta maht oli üks gigabait ja see oli Tartu linna kõige suurem kõvaketas," meenutab Q-Raadio direktor Hannes Astok. "Kõvaketas tehti eritellimusel ja seda tuli oodata kaks kuud, maksis mingi 20 000 krooni – Annelinna ühetoalise korteri hinna. Muusikat sellele väga palju ei mahtunud, aga reklaamid ja kõllid olid küll kõik seal."

Q-radistid – nagu nad end ise nimetasid – olid ühed esimesed eraettevõtte töötajad, kes Tartus endale meiliaadressi said. Ehkki internet oli olemas, tuli lõviosa uudiseid taevakanalite pakutud teksti-TVst ja haljast omatoodangust. Viimane tähendas seda, et ajakirjanik trügis, mikrofon õieli, kuhu aga mahtus.

"Sageli otsis keegi käpuli põrandal, kus on reportermakk. Aga selle oli keegi juba, kes tahtis minna lugu tegema, enda jaoks kõrvale pannud," meenutab peatoimetaja Krista Aru, et raadiojaama kolme reportermaki kasutusõiguse nimel käis toimetuses lakkamatu kõrge intensiivsusega lahingutegevus. "Meil oli kogu aeg kiire ja tahtsime parimat."

No mis sai juhtuda kohaliku erajaamaga, kes maksis sageli tänavalt leitud, aga ometi headeks raadiotegijateks osutunud töötajatele normaalset palka? Ja veel 1990ndate esimese poole Tartu reklaamituru mäslevates voogudes? 18. mail 1995 sai Q-Raadiost Tartu Kuku.

Mitu kuulajat Q-Raadiol õigupoolest oli? Kolm?

Raadiojaama direktor Hannes Astok : "Üksvahe oli Q-Raadiol sõda Eesti Raadioga. Ega me täpselt teadnud, aga ise arvasime, et meil on tipphetkedel 40 000–50 000 kuulajat. Kuulajaskonna uuringuid tehti toona üsna hõredalt ja nende ostmine oli kohutavalt kallis.

Meil ilmus Postimehes regulaarselt kastike: "Q-Raadiol on kuni 100 000 kuulajat" – mis oli selles mõttes õige, et Tartu linnas elas 100 000 inimest. See oli potentsiaalne auditoorium. Aga siis sai Eesti Raadio kuskilt mingi kuulajauuringu ja väitis, et meil on vähem kuulajaid ning kaebas meid tarbijakaitsesse, et me lõpetaks eksitava reklaami ilmutamise.

Edasipidi oli reklaamis kirjas "Musttuhat kuulajat"."

Kui uudistesaate otse-eetris kõlas "Auh!"

Raadiojaama direktor Hannes Astok: "Ago Pärtelpoeg suurustas, et teda ei suuda raadioeetris mitte miski närvi ajada. Loeb siis Ago Pärtelpoeg uudiseid ja ühel hetkel hüppab Rohke Debelakk stuudiouksest sisse ja karjub: "Auh!"

Umbes 30 sekundit oli eetris vaikust, produtsent suri puldi taga ära. Lõpuks lükati mingid reklaamid peale, sest keegi ei suutnud enam olla.

Selge see, et kui niimoodi raadiot teha, ei saagi majanduslikult väga edukas olla. Aga kõigil oli kohutavalt lõbus."

Miks läks mälumäng eetrisse otse vagunist või lennujaamast?

Reklaamitoimetaja ja saatejuht Ants Johanson: "Pühapäeva hommikuti tegime me Toomas Lungega pereviktoriini. Mõtlesime ise küsimused välja, Paulig andis kohvi ja maitseained auhinnaks, ning iga pühapäeva hommikul helistasid perekonnad meile ja pere kõik liikmed said pakkuda vastuseid. Kui üks ütles valesti, anti telefon järgmisele pereliikmele.

See oli meil enda välja töötatud mälumänguformaat. Iga kord valisime taustahelide plaatidelt endale uue tausta: sõitsime otseülekande ajal justkui rongiga või olime lennujaamas või istusime ojakaldal."

Kuulajad olid Johansoni ja Lunge lollitamisega nii harjunud, et kui ükskord läksidki mehed eetrisse Tartu lauluväljakult laulupeo proovi ajal, ei uskunud neid keegi."

Kuidas teha ilmauudiseid jonniva termomeetriga?

Peatoimetaja Krista Aru : "Me tegime kõik uudised ise ja tahtsime ise ka ilmateadet teha. Aga meie stuudio akna taga olev termomeeter kippus valetama. Me vahetasime korduvalt termomeetri välja, aga mina arvan, et ju see oli neetud koht. Termomeeter lihtsalt valetas, temperatuurivahe võis olla 10 kraadi.

Ilmateadustamine oli see, mille pärast kuulajad sageli isegi pahandasid.

Hiljem, kui me oma termomeetrit enam ei usaldanud, katsus keegi stuudios olevale inimesele öelda, et vot, tulen just väljast, on küllalt soe või küllalt palav; praegu hakkab külmaks minema ning tuul on sealt ja sealt kaarest."

Miks Toomas Lunge ei saanud hommikuti muusikat mängida?

Uudistetoimetaja Olaf Suuder: "Ma sattusin uudistetoimetajaks igasuguste teadmisteta ajakirjandusest.

Kella kuuest hommikul olid uudised iga poole tunni tagant ja ma lugesin neid alguses väga pikalt ette, pööramata tähelepanu nende väärtusele. Hommikuprogrammi teinud Toomas Lungele ei jäänudki eriti ruumi muusikat mängida või juttu ajada, sest iga poole tunni tagant alustasin ma teatega: "Tuva vabariik Venemaa Föderatsioonis on nüüdsest Tõva vabariik!" Ma võtsin uudiseid suvalises järjekorras ja lugesin nüri järjekindlusega ette."

Lunge on meenutanud, et ükskord said kuuesed uudised eetrisse kantud kella 6.34. Siis ta võtnud küll südame rindu ja jätnud poole seitsmesed uudised ära. Lasknud muusikat ja teinud niisama raadiot.

Miks Hannes Astok stuudio akna taga rusikatega vehkis?

Meelelahutus- ja muusikasaadetetoimetaja Priit Kuusk ehk Wend: "Q-Raadio on mulle märgilise tähtsusega koht: sealt sain ma töö, kutsumuse, naise.

Ma sattusin Q-Raadiosse nii, et rääkisin Kolmes Sonis – tudengikõrtsis Pälsoni ühika all – Olaf Suuderile oma Venemaa seiklustest. Olaf ütles, et see on nii hea lugu – tule, räägi raadios kah.

Pärast jutusaadet tuli Krista Aru ja ütles: "Noormees, teil on täitsa hea hääl, kas te ei sooviks raadiosse tööle tulla?" Tänu sellele episoodile sai minust ajakirjanik.

Ja, jumala eest, ma sain esimest korda elus regulaarse sissetuleku! See oli ikka kõva sõna: ma sain palka! Olin toona tudeng, õppisin soome keelt ja kirjandust, aga raadio neelas mind täiesti!

Kui ma Q-sse tööle sattusin, oli mul oma kindel muusikamaitse. Mille kohta Debelakk ütles: "Kui hommikuti tuleb raadiost Vene punki, on järelikult Wend tööl."

Q-Raadio võlu oli see, et võimaldati teha asju vabade kätega.

Mulle anti kolm pärastlõunat, iga päev kaks tundi, ja ma otsustasin pakkuda sel ajal läbilõiget Vene roki klassikast. Hannes Astok vehiks stuudio akna taga rusikatega, kui ma mängisin ansambleid Kino, Akvarium, Mašina Vremeni, Nautilus Pompilius, DDT. Igale bändile andsin pool tundi!"