Tänavakunst Eestis: "Potentsiaali on tohutult, arenemisruumi veel piisavalt!" (2)

Tänavakunst tõuseb esile pigem suuremates linnades nagu Tallinn ja Tartu. "Eks tänavakunst ongi pigem linnakultuurile iseloomulik osa," ütleb Keiu Telve. Tartus korraldatakse igal kevadel tänavakunstifestivali "Stencibility," Pärnus peetakse 10.-14. augustini festivali "Sõnum seinal." Üritused annavad inimestele aimu sellest, kuidas tänavakunst linnaruumi rikastab.

Telve toonitab, et tänavakunst taotleb kindlat kunstilist väärtust ning iga joont ja mina-olin-siin-stiilis kritseldust kunstiks nimetada ei saa. "Me ei propageeri kindlasti kellegi eraomandile sodimist!" rõhutab ta. "Iga paberile pandud sõna ei ole kirjandus. Samamoodi ei saa igat joont majaseinal pidada tänavakunstiks," võrdleb Telve tänavakunsti ja kirjandust.

Seinale kritseldajatest üritab aga aru saada üks tuntumaid ja hinnatumaid Eesti šabloonikunstnikke Edward von Lõngus. "Laiemale publikule ei kanna see küll mingit sõnumit, kuid suudan mõista vajadust enda olemasolu näitamiseks anonüümses linnakeskkonnas. Ruum saab seeläbi sõbraks - millekski omaks ja tuttavaks," selgitab kunstnik kritseldajate tegutsemise põhjuseid.

Von Lõngus, kelle originaalšabloone on ostnud näiteks Tartu linna kunstimuuseum, ütleb, et Eesti tänavakunst on noor ja väge täis. "Potentsiaali on tohutult, arenemisruumi veel piisavalt," iseloomustab von Lõngus kodumaiste tänavakunstnike taset.

Telve, kes on paari viimase aastaga tänavakunsti põhjalikumalt uurinud, märgib, et Eesti kultuuriruumis on tänavakunstil siiski pigem küsitav väärtus. "Eestis on tänavakunsti ärgitamise ametlik roll võrdlemisi väike ning sellest tulenevalt arvavadki paljud inimesed, et tänavakunst ja kritseldus on üks ja sama," kommenteerib ta.

„Tänavakunst on päevakajaline!"

Rääkides Eesti tänavakunstist, toob Telve välja kaks põhisuunda: grafiti - suur lahtise käega tehtud aerosool- või muude ilmastikukindlate värvidega tehtud teos, ning stencil ehk šabloonkunst. Grafiti tõuseb esile rohkem Tallinnas, šabloonkunst Tartus. "Šabloonkunst on selline nutikas ja sõnumiga. Tartu on rahulikum ja võib-olla on inimestel rohkem aega ning tudengilinnast tulenev vaimne õhkkond soodustab stencil'i esiletõusu," mõtiskleb Telve. "Tallinnas võimutseb enam suur, kohati väga-väga hästi tehtud grafiti. Pealinna kiirus on teine ja rahvale silma jäämiseks peabki olema suur ja värviline."

Telve kinnitab, et tänavakunst on päevakajaline. Näidetena toob ta "Talendid koju!" üleskutse üle ironiseerivaid teoseid ning Edward von Lõnguse mõni aasta tagasi loodud Tammsaare ja Koidula motiivi, millel oli allkiri "Koondatud!". "Teose ilmumise aeg langes kokku nii raskete aegadega Eesti majanduses kui ka euro käibele võtuga," märgib Telve teoste päevakajalisust. "Ka meie poliitikud ja kuulsused, nagu Koit Toome ja Edgar Savisaar on populaarsed karakterid," räägib Telve tuntud nägudest, keda tänavakunstis on kasutatud.

Veel toob Telve välja kunstiliselt lahendatud positiivse sisuga laused, nagu "Homme on parem päev!" või "Naerata!", mis annavad linnapildis inimestele positiivseid emotsioone.

Pärnus 10.-14. augustini peetava festivaliga "Sõnum seinal" soovib Telve ärgitada diskussiooni tänavakunsti üle. "Tahame selle festivaliga näidata, millised võimalused on tänavakunstil ja kuidas leida kompromiss, mis rahuldaks linnavõimu, tänavakunstnikke ja linnarahvast," ütleb Telve. "Tartu "Stencibility" raames tehtud tööd linnaruumis on ennast tõestanud. Tore on ju hilissügiseses linnas jalutades värve kohata!"