ÕNN ON KINNI PEAS: Kui inimene saab oma soovid rahuldada, on ta õnnelik. Võtmeküsimuseks võib saada see, m ida soovida. Foto: Alamy
Inimesed
3. august 2013, 08:00

Mis on õnn? Tahtmiste ja võimaluste tasakaal!

"Lennart Meri oli Helsingis oma riigi iseseisvuse taastamise hetkel ja seal sõitis ta esimest korda välisministrina musta autoga Eesti sinimustvalge lipu lehvides. Mäletame hästi tema tollaseid sõnu: "Surusin ennast autonurka ja tundsin, mida tähendab õnn ära tunda oma elu kõige õnnelikum hetk veel enne, kui see hetk on möödas"," meenutas Soome president Tarja Halonen 2006. aastal Lennart Meri matusetseremoonial.

Lennart Meri andis õnnetundele riigimehe ja kirjaniku definitsiooni. Kuidas mõtestavad ja seletavad mõiste "õnn" lahti aga teadlased?

"Inimesel on tahtmised ja ihad, mis mõnikord lähevad õnneks, mõnikord ei lähe. Õnn ongi tasakaal nende asjade vahel, mida sa taotled ja mida sa kätte saad," arutleb akadeemik Peeter Tulviste, psühholoog.

Füüsik Mart Noorma laiendab: "Ma ei vasta küsimusele, mis on õnn, vaid küsimusele, kuidas saada õnnelikuks.

Tuleb teha selliseid asju, millest on kasu paljudele inimestele. Kui sa suurendad õnnekogust enda ümber, voolab sellest sulle tagasi, ja siis sa oledki ise ka õnnelik. Õnnelikus seltskonnas on lihtsam olla ka endal õnnelik – just seda ma rõhutan, kui selgitan noortele, miks teadlaseamet on hea ja miks nad peaks õppima reaalteadusi."

Tähendab siis, et saavutusvajaduse rahuldamine – tudengisatelliidi taevasse saatmine ning asjaolu, et eile hommikul ähvardanud kokkupõrge satelliidi ja kosmoseprügi tükikesega ära jäi – tegi Mart Noorma õnnelikuks?

"See on nüüd isikliku eesmärgi saavutamine, mis tekitab lühiajalist õnnepuhangut, jah," tunnistab teadlane.

Mida teha, et saada õnnelikuks?

Küllap võis midagi sellist, mida koges Lennart Meri 1991. aasta augustis Helsingis, tunda ka näiteks Karl Ernst von Baer, kui ta silmitses imetaja munarakku teadmisega, et on esimene inimene maailmas, kes oskab veendunult öelda, mis asi see on.

Niisiis – ühelt poolt on õnn oskus teha teisi õnnelikuks; teisalt on õnn õnnelik vahekord soovide ja saavutuste vahel.

Viimast on Mart Noorma sõnul võimalik saavutada kahel moel. Üks variant on minimeerida oma soovid ja kui sa saad rahuldatud need vähesed asjad, mida sa oskad ihaldada, oledki õnnelik!

"Budism on selle koha pealt hea religioon," näitlikustab Noorma. "Nad püüdlevad nirvaana poole nii, et katsuvad oma soove maha suruda."

Teine võimalus on see, et sa saadki lubada endale kõike, mida ihaldad – ja oledki õnnelik. Siin on heaks näiteks Ameerika keskklass.

"Heaoluühiskondades on inimeste probleemid nii ära lahendatud, et neil ongi lihtsalt hea olla," usub Mart Noorma, et vähemalt osa ameeriklaste keep smiling on siiramast siiram. "Meile, kes me tuleme õnnetust varakapitalistlikust ühiskonnast, kus käib pidev üksteisele ärategemine, tundub lihtsalt uskumatu, et inimene saabki olla kogu aeg õnnelik."

Lühidalt: buda munk ja ameerika keskklassi kodanik on õnnelikud üsna sarnasel moel: neil on olemas kõik, mida nad ihaldavad.

Õnnetunne vajab erinevust mitteõnnest

Mis toimub õnneliku inimese peas? Selgub, et võtmesõnaks on samuti tasakaal.

Psühhofarmakoloog, professor Jaanus Harro arutleb: "Õnnetunne vajab kontrasti, erinevust millestki, mis ei ole õnnetunne.

Õnnetundeks on vaja ajus muutust – erinevate ajuosade aktiivsuse või neis vabanevate keemiliste ainete keskmisest meeldivamat vahekorda. Muu hulgas tähendab see seda, et omavahel on tasakaalus ürgsed ajuosad, mis panevad meid midagi tahtma, ja uuemad ajuosad, mis on meid õpetanud tundma ja mõtlema."

Oma eluga rahul oleva ja seetõttu õnneliku inimese ajus valitseb harmooniline tasakaal. Kui inimene aga mingi uudise või kordamineku või kellegi lähedase väga õige puudutuse järel ei suuda rõõmu vaka all hoida ning annab oma õnnest ümbritsevatele teada rõkkava hääle ja hundiratastega, on see märk mõningasest tasakaalutusest ajus.

Kuidas see täpselt välja näeb, on teadlastele veel saladus.

"Me teame erinevaid mängijaid – nii keemiliselt kui neuroanatoomilisi –, kes osalevad selles õnnetundemängus. Kuid sellist diagnostilist skeemi pole, et neuroloog oskaks ajupilti vaadates öelda: "See inimene on õnnelik!""

Õnnehormoon on tegelikult virgatsaine

Õnnetunde tekitamises osaleb rida ühendeid, millest mõnda on nimetatud õnnehormooniks. See on erakordselt ebaõnnestunud mõiste. "Hormoonid on keemilised aineid, mis vabanevad verre ja lähevad verega oma toimekohta," valgustab Jaanus Harro. Näiteks insuliin on hormoon; ja eks ta ole inimesele, kellel on insuliinipuudulikkus, ka paras õnnehormoon, aga tegelikult mängivad õnnetunde tekitamisel võtmerolli virgatsained!

"Virgatsained ehk neurotransmitterid vabanevad ajus ja ei lähe mitte verre, vaid toimivad umbes 10 nanomeetri raadiuses," selgitab Harro. Hästi piltlikult öeldes lülitavad mõned virgatsainetest välja ajuosad, mis tegelevad parajasti mõne probleemi ja mure lahendamisega, teised jälle võimendavad nende ajuosade tööd, mis loovad head enesetunnet.

Tugevama õnnetunde tekkeks peab kindlasti vabanema mingil määral dopamiini, serotoniini, endogeenseid opioide ja endogeenseid kannabinoide. Viimatinimetatud vihjavad narkootikumidele. Kas siis siiras ja puhtast loodusest tulev õnnetunne on keemiliselt võrreldav meelemürkide mõjuga?

"Mina keeraks selle teistpidi: uimastite mõju saab võrrelda virgatsainete mõjuga," muigab Harro. "Endokannabinoidid on saanud oma nime just kanepi toimeaine järgi. Kõigepealt selgitati välja, missugused kanepis leiduvad keemilised ained muudavad meeleolu, ja siis leiti, et ajus on ka samasuguse toimega, kuigi keemiliselt pisut teistsugused ained. Nii et kanep matkib aju signaalsüsteemi." Ehk siis: narkootilistest ainetest õnne otsimine pole õige tee õnneni.