Sepp Taimo: taon jahimehele noa iidse traditsiooni, mitte seaduse järgi – kui vaja, lähen vangi! (20)

Taimo võtab seinalt Damaskuse terasest peenemustrilise täägi, leiab jämeda metalltraadijupi, paneb selle alasile ja lööb vasaraga tera pihta. Traat lendab pooleks nagu vorst.

Sepatööst ja selle madalseisust rääkides lähevad Taimo silmad põlema, justkui püüaks ta nendega ääsi all leeki süüdata. Mitmes ääsis Eestimaal hommikuti süsi hõõguma lööb, Taimo öelda ei oska. "Mina suhtlen vaid meistritega," toob ta vabanduseks. Üldse mitte üleolevalt. "Meistriks saadakse siis, kui teised meistrid on sind sama tiitliga hinnanud," lausub Taimo, kes on tagunud rauda juba 30 aastat. Tema nägu ja käsi vaadates ei kahtle hetkegi, et tegemist on meistriga. Taimo kummagi käe sõrmes on mitu hõbesõrmust, mõlema randme ümber hõbekett. Ta meenutab pigem muinasaja Eesti sõdalast kui tänapäeva seppa. "Käed hõbedaga vöötud – oli maarahval selline ütlus. Usuti, et hõbe talletab energia kätesse."

Taimoga võib sama põhjalikult kui sepatöö peensustest rääkida maausust, Ameerika autodest või üleilmastumise muredest ja rahvaste rändest. Tal on oma arvamus igas eluküsimuses. Taimo on meister ja mihkel igal alal.

Sepatöö madalseisu üheks põhjuseks toobki Taimo globaliseerumise. "Inimene ostab endale koju pigem Indias tehtud kapikese kui kohaliku sepise," väidab ta. "Kuigi see Indias tehtud kapp on samuti käsitöö, ega ma siis seda halvusta," ruttab Taimo täpsustama.

Peale terariistade tulevad tema sepahaamri alt välja kaminavõred, valgustid, lukud, käepidemed ja sepisaiad. Eranditult Taimo enda kavandite järgi. "Tellija kavandi järgi ei tee ma mitte midagi," on ta siinkohal resoluutne. "Mina kuulun nende meistrite hulka, kes oma kätega teistele nime ei tee. Ma võin olla pigem ilma leivata, aga võõra kavandi järgi ei tee ma mitte midagi," jääb Taimo endale kindlaks, lisades, et tellija rahakoti paksus rolli ei mängi. "Erandiks on mõni vana amortiseerunud sepis, kus ma järgin kunagist vana joonist."

Mõõk kui mehe iidne sümbol

Taimo töö uhkus ja au on aga Damaskuse terasest mõõgad ja noad. "Ma olen teinud kaks Jaapani katanat (samurai mõõk – toim.), ühe viikingi, kaks kasaka mõõka ja kunagi olen teinud ka ühe rapiiri," loetleb ta. Kokku on ta sepistanud umbes kümme mõõka. Seevastu Damaskuse mitmekihilisest terasest nuge on Taimo vorminud enam kui tuhatkond.

Damaskuse terasest on tehtud külmrelvi juba antiikajast alates, kuigi Taimo meelest polnud tollased mõõgad sugugi sedavõrd kvaliteetsed, nagu kroonikud neid oma kirjutistes on ülistanud. "Näiteks Aleksander Suurel oli sõjakäigul kaasas mitu seppa ja üks neist oli konkreetselt mõõkade sirgeks taguja," teab Taimo.

Ta usub ja loodab, et tema tehtud terariistad pole sattunud siiski valedesse kätesse ja seetõttu pole nende läbi siia maailma ka kurja sündinud. "Ma ikka vaatan, kellele ma teen," ütleb Taimo. "Igal juhul ma loodan, et inimene kasutab minu tehtud mõõka või jahinuga otstarbekohaselt, hoiab seda näiteks kodus seina peal. Kui iidset mehe sümbolit. Mitte kui tapariista. Kuigi, mis salata, inimestes elavad edasi madalad tunded. Nagu ka keskajal. Alles on kadedus, auahnus, armukadedus, valelikkus, petturlus."

Damaskuse terasest mõõgad ja noad on väga peen kunst ning terasekihtide arv neis varieerub Taimo sõnul mõnest kihist mõnesajani. Olenevalt noa otstarbest. "Vastavalt sellele valitakse teras, valmistamise viis, kihtide arv," selgitab ta, laskumata selle käsitöö kõige peenematesse ja hämaramatesse saladustesse.

"Mul oli juhus, kui minu juurde tuli vene mees palvega teha nuga, mis lõikaks rauda. Tegin talle sellise noa, millega tema nähes romulas Žiguli uksed läbi lõikasin. Vend vaatas ja üles, et oi-oi-oi, sellist ma just tahtsingi. Nädala pärast oli ta sepikojas tagasi ja kurtis, et peale raua see nuga midagi muud ei lõika. Mina vastu, et oot-oot, jutt oli noast, mis lõikaks rauda. Ja sellise ma tegin."

Õige jahimees tellib noa sepalt

Damaskuse nuga, olgu siis 13 või isegi 25 sentimeetrit pikk, maksab Taimo käe alt tulles 300 eurot. Siinkohal vilistab ta Eestis kehtestatud seadustele, et terariist mehe taskus ei tohi olla pikem kui kaheksa sentimeetrit.

"Mina rõhun traditsioonidele ja sellele, et eluaeg on jahimehed tellinud noa sepa käest. Kui ta on jahimees, oskab ta sellega käia ümber nagu õige jahimees.

Aga kui inimene tellib 15sentimeetrise noa, et see iluasjana

kaminasimsile riputada, siis ma teen seda ja olen selle eest nõus ka kinni minema," lubab Taimo, kes lastekodulapsena on kaks korda Rootsi kardinate taha sattunud.

"Eksisteerib traditsioon, mille kandja ma sepana olen."

Paljudele raskustele vaatamata vaatab Taimo ehk Sepp, nagu ta ennast ise kutsub, sepatöö tulevikku siiski positiivselt. Justkui selle kinnituseks on ta meistrina võtnud enda juurde praktikante Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolist. Kusjuures tema viis viimast õpilast on olnud tütarlapsed. "Teised ei võta tütarlapsi. Ma kiusu pärast. Mul on selline mässuvaim," naerab Taimo, kes kuulub ka Eesti Seppade Ühendusse ja on selle asutajaliige.

Taimo elab koos abikaasaga Rapla külje all ja püüab Tallinna sattuda võimalikult harva. "Ma ei taha linna minna," ütleb ta. "Mul pole seal midagi teha. Riided saan ma selga kohalikust kaltsukast. Milleks toetada mingeid firmasid? Sellepärast ei joo ma ka kokat. Milleks seda kompaniid nuumata, kui puhas Eesti vesi on siitsamast võtta?"

Taimo peab end marurahvuslaseks. "Ma tahan, et eesti keel ja kultuur püsima jääksid. Seda ütlen ma nüüd küll marurahvuslasena välja, et palju parem on koos elada slaavi esindajatega kui kannatada enda kõrval igasuguseid rätipäid, kes siin kunagi tööle ei hakka. Nad ei tee Soomes tööd, nad ei hakka ka siin tööle," raiub Taimo. Nagu taoks ta rauda.

Eesti sepp ja Ameerika autod

Taimol seisab õue peal kaks Ameerika autot. Buick Riviera (1985. aasta mudel, pildil) ja Oldsmobile Royale (1979. aasta mudel). "Ameerika autod ei ole minu hobi, see on maailmavaateline küsimus. Mulle meeldib see mugavus, mulle meeldib see võimsus." Selle kohta, et need autod neelavad ohtralt bensiini, ütleb Taimo, et tühja sõitu ta nendega ei tee. "Uisapäisa siia-sinna ma ei kihuta. Ma mõtlen oma sõidud läbi."

Samuti kiidab Taimo Ameerika autode töökindlust. "Vaatamata sellele, et Oldsmobile oli viis aastat seisnud, kallasin paaki bensiini, panin aku peale, keerasin võtit ja poiss töötab. Küsib, kuhu läheme," kirjeldab Taimo oma neljarattalise sõbra võimekust.

Õiglustunne, vangla ja tätoveeringud

Taimo käsivartel ilutsevad mitmed tätoveeringud, mis ilmusid sinna trellide taga istudes. Sepp ei salgagi, et lastekodulapsena sattus ta kahel korral vanglaseinte vahele. "Mõlemal korral olid peksmised, vargused ja muud pättused. Lastekodulapsena mind keegi tööle ei võtnud, sest Vene ajal kehtis seadus, et lastekodulapsele peab tööandja kolme kuu jooksul korteri muretsema."

Kui Taimolt küsida, kas ta on nüüd pai poiss, vaatab mees vaikimisi pikalt ja mõtlikult maha. Ja prahvatab siis: "Ma ei salli ebaõiglust. See oli umbes kolm aastat tagasi, kui ma sõitsin trammiga Balti jaama. Kui korraga kuulen selja taga, et üks vend käsib teisel jope seljast võtta. Läksin selle võtjavenna ja veel kahe kutiga järgmises peatuses välja. Kus ma siis kõigil kolmel vähemalt pooleks aastaks jope varastamise isu ära võtsin. Nii et kas ma olen pätt või mitte, ei oska öelda. Aga ma ei kannata ebaõiglust, ma ei kannata, kui tehakse nõrkadele liiga," vibutab Taimo oma separusikaid, mis on võimsamad kui mitme mehe rusikad kokku. "Kurat! Mul on üheksa noahaava, mind on põlema pandud, mind on kaks korda püstolist lastud. Ma ei karda siin ilmas mitte midagi. Aga et ma läheks ise kellegagi ülbitsema, siis sellist asja ma ei tee," lööb ta kui vasaraga.