Mehed imestavad, kuidas kirjanik Katrin Oja suudab mehepilgu läbi maailma näha

Katrin Oja (passinimega Katrin Tiidenberg, ent kirjanikuna kasutab ta neiupõlvenime) lubas kirjanikuks hakata juba seitsmeaastaselt, kui kirjutas ühe joonelise vihiku kaanest kaaneni täis oma fantaasiategelase kosmonaut Ludvigi seiklusi. "Pärast seda avaldati Meie Meeles minu lühijutte – mul on need kodus karbi sees väljalõigetena alles. Kirjutasin ka luuletusi. Lootsin alati, et ühel päeval õnnestub mul saada valmis romaan," tunnistab aastaid turundusjuhina töötanud ja hiljuti teadusse sukeldunud Katrin, kes pani soovitud tähise maha mullu, 31aastasena. Äsja ilmus tal teine romaan.

Kui sinu esimene romaan "Muusa" jutustab fotograafi ja tema muusa suhtest naispoole silme läbi, siis "Helleri hinna" minategelane on mees, kelle mõtteid ja tundeid sa kirjeldad väga täpselt – ka kõige intiimsematel hetkedel. Mis nipiga sa nii hea meestetundja oled?

Ma ei tea, kas ma olen nii hea meestetundja. Võib-olla on mul lihtsalt piisavalt hea ettekujutusvõime. Mul on küll väga palju häid meessoost sõpru, mu parimad sõbrad ongi mehed. Nemad on minuga läbi elu jaganud seda, mis tunne on olla mees erinevates situatsioonides. Ilmselt aitas see kõvasti kaasa. Kuna mu teadustöö tegeleb interneti ja identiteedi seosega ja hõlmab ka seksuaalset identiteeti, siis võib-olla lisab seegi mu arusaamisele nüansirikkust. Eks ma ise oota ja vaata ju praegu ka, mida inimesed – eriti meeslugejad – ütlevad. Siiani on nad pigem üllatunud ja küsivad, kuidas ma nii usutavalt mehest kirjutan. Tõnu Pedaru küsis mult: "Kas mingi mees rääkis sulle lihtsalt oma loo ära ja sa panid selle kirja?"

Manipuleerivad teejuhid

Lähtud sa kindlatest prototüüpidest?

Ma ei kirjuta raamatuid kellegi elust maha. Mul tekib küll endal väga selge kujutluspilt sellest, kuidas mingi tegelane välja näeb ja milline inimene ta on. Lastel on tihti kujuteldav sõber. Mul on ka kujuteldavad sõbrad, ehkki see kõlab natuke skisofreeniliselt (naerab).

Üha enam inimesi otsib vaimset teejuhatust. Aina rohkem leidub neidki, kes rakendavad selle ärivankri ette ja kasutavad ära parajasti elu hammasrataste vahele jäänuid, keda on lihtne ümber sõrme mässida. Milline isiklik side sul selle teemaga on, et otsustasid seda romaanis käsitleda?

Ma ei ole ise sattunud manipuleeriva teejuhi küüsi. Mul on tuttavaid, kes on valinud hästi esoteerilise vaimse tee, aga need ei ole kõik üheselt hukkamõistetavad lood. Osa jaoks on see selgelt palju abiks. Osa puhul on see väga äärmuslik ja neid ümbritsevatel inimestel tundub olevat neid raske mõista, samas nad paistavad olevat õnnelikumad.

Hetkel osutatakse vaimsele eneseleidmisele kõrgendatud tähelepanu. Ühiskond on jõudnud olukorda, kus kõigil on peaaegu kohustuslik olla kogu aeg intensiivselt õnnelik. Umbes nii, et käärime käised üles ja otsime nüüd õige viisi, kuidas olla õnnelik. Näiteks alusta igat hommikut sojapiima ja spinatismuutiga, ja oledki.

Sotsiaalteadlaslik osa minust hakkas mõtlema, millised riskid ja hüved sellega kaasnevad. Tekkis palju küsimusi. Impulss, mille ajel raamat sündis, oli see, et tegelikult vastutame me enda eest lõpuks ise. Ehkki on väga lohutav mõte, et keegi teine võtab sul käest, juhatab sind läbi elu ja ütleb, kuidas asjad on, võib see olla päris ohtlik. Kas me ikka peaks usaldama kedagi teist oma hinge kallale?

Nii-öelda gurud kipuvad vaimse puhastumise sildi all naisi seksuaalselt ära kasutama, väites, et vahekord nendega on kasulik rituaal. Sama motiiv käib läbi ka "Helleri hinnast".

Et seksuaalsusel on ülevat emotsionaalset või vaimset kogemust ja tugevat füüsilist kogemust ühendav jõud, on arusaadav, kuidas seksiga seonduv leiab oma tee spirituaalsusse. Ja kuna me elame maailmas, millel on pikk seksuaalse represseerituse ajalugu, on lihtne muljet avaldada, kui suudad seksist rääkida nii, et see ei kõla tabulikult, vaid puhtalt, huvitavalt ja arendavalt.

Tabud ja mõttenihe

Mitu romaanitegelast eelistab polügaamset eluviisi. Üks neist ei mõista, miks eeldatakse, et romantiliselt saab armastada vaid ühte inimest, kui vanemad suudavad korraga armastada mitut last ja meil võib olla mitu lemmikkirjanikku või lemmikveini. Kas sa tead palju selliseid inimesi?

Uurimistöös puutun ma päris palju kokku inimestega, kes on valinud ebatraditsionaalse lähenemise koosolemisele. Mulle tundub, et ühiskonnas on sel teemal tekkimas mõttenihe: aina rohkem inimesi räägib sellest ja seda nähakse võib-olla natuke vähem ebanormaalsena kui varem. Kindlasti ma ei väida ega arva, et polügaamiast saaks uus norm, kuid hukkamõist tundub mulle totter. Igaüks võib elada nii, nagu ta rahul on.

Vaatled doktoritöös seda, kuidas internetikogemus mõjutab meie minapilti – muuhulgas enesepildistajate kogukonna näitel. Mis paneb inimesi iseendast pilti tegema?

Mõnes mõttes oleme me tänapäeval ju pea kõik enesepildistajad. Välja sirutatud käega tehtud telefonipilt, mis läheb Facebooki või Instagrami, on põhimõtteliselt norm. See on tekitanud nihked enesekehtestamises, -määratlemises ja -turundamises. Me ei pea enam ütlema: mina olen Katrin, naine, nii ja nii vana jne. Võime lihtsalt teha endast pildi ja panna üles. Võime seda kommenteerida, aga ei pruugi.

Põhjuseid on väga palju erinevaid. Näiteks kui mul on raske aeg - keegi lähedane inimene on ära surnud või mul on kohutav stress - ja ma ei suuda ennast sõpradega suhtlemiseks kokku võtta, aga ma ei taha, et inimesed muretseks, siis on mul lihtsaim viis teha oma kassist pilt ja panna see üles, et lähedased näeksid: ma olen elus ega nüsi vannis oma veene.

Ma olen vaadelnud ka inimesi, kes pildistavad konkreetselt oma keha ja mõningail juhtudel erootilisel moel. Sageli on tulnud välja, et see on teraapiline, eneselohutuslik tegevus. Iseenda keha pildistamine annab sulle kontrolli erinevalt sellest, kui keegi teine sinust pilte teeb. Ja kui sa saad positiivset tagasisidet, siis see tõstab su enesekindlust.

Oled uurinud, kuidas reageerivad naised sellele, kui mees saadab neile pildi oma peenisest.

Huvitav on see, et kui naise puhul oleme veel nõus tunnistama, et tal võib olla õigus ennast alasti võtta ja pildistada, siis meestele seesama õigus justnagu ei rakendu. Isegi keskkondades, kus erootilised fotod on normiks, mõjub alasti mees osale kasutajatest agressiivselt või ähvardavalt.

On suur erinevus, kas mees postitab blogisse palja pildi või saadab selle kellelegi ilma küsimata. Lihtne on öelda, et see on liputamine, aga alati pole see pahatahtlik. Seksuaalne erutus on meestel ja naistel erinev. Naiste erutus on hästi kompleksne. Meeste erutus on selline, et näen jänest, tõstan püssi palgele ja tulistan. Mehi erutab visuaalne külg, ka pilt mingist kehaosast üksi, aga naisi erutab üldiselt kogu komplekt – ja mitte ainult visuaalselt, vaid ta peab veel teadma, kas mees on hea ja huvitav inimene.

Nii puhkus kui töö

Sa oled Tallinna ülikooli sotsioloogiadoktorant, teadusassistent ning kolme õppeaine lektor. Ometi oled just nüüd väikese vahega andnud välja kaks romaani. Kas kirjutamine on sulle tõsise teadustöö kõrval pigem ajaviide või lisatöö?

Ma olen alati olnud inimene, kellele meeldib olla hõivatud. Kirjutamine on mõnes mõttes puhkus ja kindlasti vaheldus, aga ma ei tea, kuidas oleks võimalik kirjutada romaanipikkust teost ilma, et see oleks siiski ka töö – ilma struktuuri, plaani ja enesedistsipliinita.

Jagus sul tõesti püsivust kohe esimene romaan lõpuni kirjutada?

Mul on kaks enneaegsesse surma surnud käsikirja. Püüdsin alustada nii, et on mõte, aga kava ei ole. Jõudsin umbes saja leheküljeni. Tegelased hakkasid tunduma karikatuuridena ja lugu jooksis sõlme. "Muusat" kirjutades ma ei teadnud, kas ma olen võimeline romaani lõpetama. Muretsesin, et lugu sureb mu sõrmede vahel ära ja püüdsin seda kohati paaniliselt päästa. Teise raamatu puhul teadsin, et suudan selle lõpetada. Sain rahulikumalt keskenduda ja kirjutamist nautida.