Epp Petrone: "Meile ei sobi kahe kodu vahet pendeldamine – tahame stabiilsust!" (29)

Kirjanikepaar Epp ja Justin Petrone on Setumaa talu üritanud müüa juba eelmise suve lõpust. Siiani on vaatamas käinud umbes 20 huvilist, ent kindlat ostjat veel pole. "On nii maakoduotsijaid, keda suvel ikka ringi liigub, kui ka koolitustalu plaanijaid. Ja tundub, et Setumaad osatakse hinnata. Siin on autentne kultuur ja arhitektuur ning võrreldes saarte hinnaklassiga ei ole ka eriti kallis," räägib Epp Petrone.

Kuu aega tagasi sõitsid Petroned Ameerikasse. Enne seda aga lasid nad talu hinda 10 000 euro võrra alla ning Epp kirjutas oma blogisse, et kui tagasitulekuks kindlat ostjat pole, jätavad nad talu ikkagi endale ja toimetavad seal edasi. Kuid selgus, et see polegi nii lihtne.

"Inimesed on maaklerile helistanud ja soovinud ka juuli teisel poolel seda vaatama minna. Seepärast lükkasime otsuse tegemise augusti algusse," ütleb kirjanik. "Oleme ka ise vahepeal talus käinud: see on ikka nii erilise energiaga koht! Viimane kord oli väga kurb – otsustamatus oli õhus."

Miks siis tahavad Petroned talu müüa, kui see nende jaoks nii eriline on?

"Kui me selle ostsime, siis arvasime, et kolime peagi tagasi USAsse või Rootsi, kus Justinil oli võimalus teha doktorantuuri. Sellest talust plaanisime meie Eesti koha teha, aga elu läks teisiti. Jäime elama Eestisse, kuid kolisime Setumaast hoopis ligi kolme sõidutunni kaugusele Viljandisse.

Saime aru, et meile ei sobi sage kahe koha vahet pendeldamine, tahaks ühte kindlat kodu ja stabiilsust. Kui aga keegi augusti alguseks ostusooviga konkreetseks pole läinud, siis on see saatus. Selleks puhuks on meil ka plaan, aga sellest on veel liiga vara rääkida."

Maakodu nõuab palju ressursse

Epule on Setumaa oluline kant, sest tema vanaisa sündis seal. Talumaja soovisidki nad just sellisesse privaatsesse metsaäärsesse kohta, ja et seal oleks ka naabrivalve. Küllalt oli ju kuuldud lugusid, kuidas vargad isegi juhtmeid ja ahjukive minema viivad. Ja viis aastat tagasi nad sellise paiga leidsidki.

"Nagu üks kohalik ütles, sel talukohal vedas, et me ta ostsime. Eriti vedas aidal, sest katus lasi igalt poolt läbi. Panime sellele uue korraliku laastukatuse, ehitasime sinna toa ja raamatukogu, kuhu kogusime üle Eesti raamatukogudest maha kantud nõukaaegseid raamatuid. Seal on väga huvitav kogu, minu meelest lausa museaalse väärtusega," räägib Epp.

Perekonda hoiatati, et maakoht nõuab väga palju ressursse. Aga isegi kui neil rahapuudust pole, ei ole jätkunud aega heina niitmiseks, puude lõikamiseks ja lihtsalt kohal olemiseks. Kuid majad ja aiad on loodud ikkagi selleks, et neis sees elataks.

"Proovisime eelmisel suvel kirjanikele loometuba teha, aga jõudsime arvamusele, et pigem on seegi lopergune plaan," tõdeb Epp. "Esimese vahetuse kirjanik lahkus enne oma aja lõppu: ta ei harjunud üksiolemisega ja igatses Tallinna. Ilmselt said mõned temagi illusioonid reaalsuse korrektuuri. Teise vahetuse kirjanikule istus üksielu paremini, aga tal läks suitsusaun põlema. Õnneks saadi kohe jaole ja midagi hullu ei juhtunud."

Suitsusauna kütmine on Epu arvates nagu omaette teadusharu. Nemad ise ei ole julgenudki seda proovida, selle asemel on käinud hoopis küla peal sõprade juures saunas.

Peale talu müüvad Petroned ka Viljandis olevat majaosa, kus nad enamiku oma ajast veedavad. "See on samuti tore koht, aga aed on naabritega jagamiseks ja me tahaksime tegelikult olla omaette," sõnab kirjanik. Ta tunnistab, et kuigi nad on abikaasaga mõlemad blogijad ning justkui avalikud hinged, siis tegelikult tahavad nad sellist kodu, kuhu keegi sisse piiluma ei pääse.

"Minu"-sari täieneb

"Nende kahe maja müügist saaksime osta üheainsa ning lõpetada praeguse killustatuse. Uus kodu võiks olla privaatse aiaga, aga ikka väikelinnamelu keskel, sest meie meelest on see kooliealiste laste jaoks parim keskkond," arvab Epp. Esimese valikuna plaanib perekond ikka Viljandisse jääda, kuigi viimasel ajal on neid näinud ka Tartu, Pärnu ja Haapsalu maaklerid. "Oleneb muidugi linnaosast, aga meie võtame ka Pärnut ja Tartut väikelinnadena, sõna parimas tähenduses," selgitab ta.

Kirjanikest abikaasad teevad ka usinalt tööd uute raamatute kallal. Sügisel plaanib Epp koos noorema tütre ja lapsehoidjaga kuuks ajaks Indiasse minna ning lõpetada seal oma triloogia "Kas süda on ümmargune?" kolmas raamat. Justin nikerdab praegu kahte teost.

"Tulevane "Minu Eesti 3" räägib väikelinnas ehk Viljandis elamisest ning teine tuleb reisiraamat, mis tutvustab Eestimaal rändamist läbi tema kogemuste," selgitab Epp. "Kuna me oleme selline rahutu ja ringiveerev pere, siis oleme Eestit näinud ka päris paljude nurkade alt. Selle raamatu pealkirjaks saab ilmselt "Minu Eesti piltides"."