Inimesed

Jaan Tätte: "Mulle tundub, et kõnelda tuleb vaid siis, kui on midagi öelda." (44)

Jaanus Kulli, 18. juuli 2013, 06:59
MUUSIKUTEST SÕPRADEGA: Suvetuuri «Ilmavalgus» eel harjutas Jaan (vasakul) koos muusikutest sõpradega – Liisi Koiksoni, Jaan Pehki ja Maarja-Liis Ilusaga – kontserdil kõlavaid palasid. Foto: Stanislav Moškov
"Võtan elu Vilsandil täiega. Eriti tore oli talv. Mõni ütles, et talv oli pikk ja raske, aga minu jaoks jäi ta lühikeseks. Oleks võinud veel pikem ja pimedam olla. Kui oled kaks aastat ekvaatoril olnud, saad aru, kui hea on talv," arutleb Jaan Tätte, kes aasta tagasi naasis ümbermaailmareisilt ning naudib nüüd kodusaare lummust.

Kui Jaan unistas kunagi elada saarel erakuna, siis suved on Vilsandil siiski siginat-saginat täis. "Suviti käib Vilsandil väga palju rahvast," ütleb Jaan. Seda kinnitab automeri Papissaare sadamas, kust põhiliselt minnaksegi Vilsandile.

"Õnneks mulle siia õue peale väga palju rahvast ei satu," arutleb Jaan edasi.

"Vanasti sattus siia ehk isegi rohkem ekskursioone. Aga talv, mis meie jaoks algab augusti lõpust ja kestab maini, on ikka täiesti vaikne. Siis ei näe ma siin päevade kaupa peale oma naise mitte kedagi."

Täna siiski on Jaani ja Margiti koduõu rahvast täis: Jaani muusikutest sõpru, kellega harjutatakse järgmisel nädalal algava tuuri "Ilmavalgus" tarvis.

Samal teemal

"Jah, hetkel tuleb valmistuda suvetuuriks ning ma pabistan sellepärast nagu väike laps. Tuurile mõeldes tuleb närvikõdi peale. Samas tahan ma seda teha. Sest kes see ikka mind Vilsandile kuulama tuleb," muigab laulik.

"Enam pole ju ka Linnateatri päevi," meenutab Jaan aegu, kui iga suvi tal koduteatri ehk siis Linnateatri rahvas külas käis.

"Neid päevi pole enam ammu. Tookord olin ma üks esimesi, kellel oli oma suvekodu. Nüüd on juba peaaegu kõigil oma suveelamised ja keegi ei taha suvel oma kodunt ära minna," annab Jaan kätte veel ühe niidiotsa, miks ta sõpru saarele nüüd harvemini satub. "Selles mõttes on täna, kui su ümber on muusikud, väga tore. Saab rääkida muusikast ja muustki ning niisama musitseerida. See on ilus aeg."

Väga tihti Jaan mandrile siiski esinema ei kipu. "Eks mul suvel on mõned esinemised ikka olnud," tunnistab ta samas.

Lisades, et 90 protsenti kutsetest on ta ära öelnud. "Sest siit ärakäimine on väga vaevaline," põhjendab ta oma äraütlemisi.

"Millest aga ei taheta aru saada. Siit minek kuskile Eesti teise otsa tähendab ühte päeva, seejärel ööbimist ja järgmine päev läheb tagasisõiduks. Seega kokku kaks päeva elust. Talvel lisanduvad veel tee- ja ilmaolud."

Elu ilma pisiasjadeta ja lobata

Jaan ütleb, et merereis ümber maailma õpetaski talle ennekõike seda, et nüüd teeb ta rohkem neid asju, mida ta tahab teha, ja vähem neid asju, mida ta teha ei taha. "Merel võimendus arusaamine, et elu tuleb väga hästi elada. Mingeid tüütuid pisiasju ei viitsi teha, tühja loba ei viitsi ma üldse ajada. Mere peal väsitas rääkimine ära, sest seal kõik pidevalt rääkisid. Nüüd tundub mulle, et kõnelda tuleb vaid siis, kui on midagi öelda."

Õnneks augustist maini Jaanil saarel väga palju suhelda ei tule. "Talvel on siin vaid Avo Piisk, minu naine ja mina," ütleb Jaan ja lisab, et tal ei tule suhelda inimestega enam ka saarevahi rollis.

"Kui ma reisile läksin, andsin selle koha naisele ning lubasin tagasi tulles ameti uuesti üle võtta. Aga ei taha enam. Sest Margit teeb seda tööd väga hästi ja ma usun, et saare rahvas oleks pahane, kui jälle mina tema asemele asuks," on Jaan asjade käiguga ülimalt rahul.

"Nii et ma olen täiesti iseenda peremees ja ülemus. Pole kedagi, kes võiks mulle öelda, et täna tee seda ja homme tee seda. See on hea tunne."

Plaanimajandusega iseenda peremees Jaan saarel ei tegele. "Mingit planeerimist ei ole. Peale ärkamist meeldib mulle pikalt kohvi juua. Mitte kiirustades. Vahel juhtub, et jäädki sinna istuma, kus sa kohvi jood ja siis ei tee sel päeval midagi. Vahel tuleb tahtmine midagi kirjutada või pille näppida või siis ehitustöid teha. Nii et hästi vaba mõnus elu on praegu. Ent kalendripäevade järgi see ei käi. Tihti ma siin ei teagi, mis päev ja mis kuupäev parajasti on."

Luksust jääda kas või terveks päevaks akna alla istuma ja kohvi jooma võimaldavad autoritulud. "Kui kuskil mu laulu lastakse, siis sealt tuleb midagi ja endiselt teenivad hästi näitemängud, mis välismaal erinevates teatrites lähevad. See on põhiteenistus. Näiteks "Ristumist peateega" on mängitud tänaseks juba seitsmekümnes erinevas teatris. Põhiliselt Saksamaal. Ma küll ei tea, miks just seal. Aga erinevaid näidendeid on mängitud umbes kümnes erineva keelega kultuuriruumis," ei tee Jaan saladust teda ümbritsevast paratamatust materiaalsest maailmast, kuhu kuuluvad nii kaatrid kui masinad maal liikumiseks.

Eemal teatrist ja teatrimaagiast

Kirjutamise poole pealt ütleb Jaan, et näidendeid ta praegu ei kirjuta ega ole ka lähiajal plaanis seda teha. "Võib-olla kunagi võtan mõne näitemängu ette, aga kindlasti mitte lähitulevikus," täpsustab ta.

"Hetkel on muud plaanid. Omal ajal elasin ma ju teatrielu," räägib Jaan, kellest pärast lavakooli sai Linnateatri näitleja ja hiljem dramaturg.

"Tollal oli justkui iseenesest mõistetav, et kui sa midagi lood, on see näitemäng. Aga kui sa oled teatrimaailmast kõrvale jäänud, sealt välja astunud, siis tuleb välja, et see polegi ainuvõimalik eluvorm. Et maailmas on ka muid asju, kui vaid teater."

Juba aastaid on Jaan rääkinud romaanist. "Nüüd vähemalt on mul lugu olemas. See lihtsalt koguneb praegu paisu taha ja ootab oma aega. Mäletan, et sama tunne oli mul mu esimese näitemänguga "Ristumine peateega". Kuidas ma tahtsin hakata seda kirjutama, ootasin ja kogusin ennast, kui korraga, pauhti, kirjutasingi valmis. Nüüd on mul see tunne uuesti peal," räägib Jaan silmade särades.

"Kindlasti olen ma selle raamatu jaoks saanud kõvasti inspiratsiooni merereisist, ent sellest ei tule reisiraamat. Marko tegi juba reisiraamatu ära. Pole mõtet kahte kirjutada. Mõtlesin, et 1. septembril, kui algab kooliaasta, istun laua taha ja hakkan tööle. Lähen oma uude koolituppa, mille ehitus on just poole peal ning mis ongi selleks mõeldud, et seal peaks sündima suur kunstiteos," naerab Jaan. Nn koolituba on uus suveköök, millel on juba pea kohal värskelt lõhnav pilpakatus.

Nii nagu Jaan kirjutas oma tekste eranditult kollasele paberile kakskümmend aastat tagasi, teeb ta seda ka täna. Arvuti tema loominguprotsessi ei kuulu. On kuidagi tähenduslik, et mõned asjad siin maailmas näikse elavat justkui oma elu, väljaspool hullumeelset maailma pidevat muutumist ja tehnika arengut. Omamoodi sümboolne on seegi, et Kihelkonnast Papissaare sadamasse, kust saab Vilsandile, viib tänini munakivi tee aastast 1905. "Jah, ma kirjutan endiselt kollasele paberile, seda on veel kuskil niipalju," näitab Jaan ning tema pöidla ja nimetissõrme vahele jääb kümmekond sentimeetrit.

Nelikümmend aastat Vilsandil

Esimest korda tuli Jaan Vilsandile nelikümmend aastat tagasi. Vilsandil nüüdseks päriselt kanda kinnitanud mees ütleb, et algusaegadele mõeldes on saar muutunud tema jaoks eelkõige selles mõttes, et esmalt oli unistus saarel kunagi elada. "Selle unistusega elasin ma kolmkümmend aastat. Nüüd viimaks on see unistus täitunud, ma elangi siin ning selle tõttu on mu hinges ka tohutu rahu, et mu elu üks suuremaid unistusi on täitunud. Ja see on hea tunne."

Järgmine aasta seisab Jaanil ees esimene suurem juubel. "Eks ma ikka olen selle peale mõelnud," tunnistab mees.

"Kui ma sain nelikümmend, siis sõbrad, kes olid juba sama vanad, olid väga rõõmsad ja ütlesid, et oo, tere tulemast klubisse. Et nüüd alles algab õige elu. Ja tõepoolest, 40. eluaastad mulle väga meeldisid. Aga ma kardan, et kui nüüd viiskümmend ette lööb, ei ole keegi enam rõõmustamas," muigab Jaan natuke kibedalt.

"Ei, ega ma karda seda aega. Kuigi, kui see number viiega algab, võib vist öelda, et noorus on möödas. Aga ise ma seda ei tunne," löövad Jaani silmad kohe uuesti särama.

Kaks aastat maailmameredel seilamist on Jaani ellu toonud veel ühe muutuse.

"Mina ei viitsi enam kalal käia," põrutab ta ootamatult. Sest kõik need nelikümmend aastat on meri olnud talle sama oluline kui Vilsandi saar.

"Nüüd käin ma kalal siis, kui selleks on vajadus. Mitte nii, et igal õhtul võrgud sisse. Sest maailmareisil püüdsime ja sõime nii tohutult kala, et vabatahtlikult hommikul kell neli ma enam merele ei lähe. Millest omamoodi on kahju, sest suvised varahommikud merel on imeilusad. Ent kalapüük pole mulle enam mingi prioriteet. Ainult vajadusel. Kui on vaja kala süüa, lähen ka merele. Aga kirg see enam pole."

Jaan Tätte: publik ootab vanu lugusid

"Hea meelega laulaks ainult uusi lugusid. Sest uued on need, mis sind ennast erutavad. Aga ma ei taha inimesi piinata, sest ma tean, et publik

ootab rohkem vanu laule. Mida nad teavad. Sellegipoolest kuskil kuus-seitse uut lugu tahaks ära laulda. Aga neid laulavad ka teised. Mõnda laulab Maarja (Maarja-Liis Ilus – J. K) ja mõnda Liisi (Liisi Koikson – J. K)," valgustab Jaan Tätte oma eelseisva suvetuuri "Ilmavalgus" kava, kus Jaan ongi laval koos Maarja-Liis Ilusa, Liisi Koiksoni ja Jaan Pehkiga ning ansambliga Udupasun (Silver Sepp, Cätlin Jaago, Paul Daniel, Martin Tärn). Kontserdid toimuvad 23. juulist 4. augustini.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee