Kuidas Ene Järvis ja Hans Kaldoja Süvahavvalt paari läksid (9)

"Kiibe, kiibe, kiibe!" kaigub üle Värravi küla. Täna on Värravis pidupäev, Helga (Ene Järvis) ja Ilmari (Hans Kaldoja) pulmad. "Kiibe, kiibe!" ärgitab üks pulmalistest, füüsikust omakülamees Ants (Eduard Salmistu) noort pruutpaari, kes teeseldud tagasihoidlikkuse ja häbelikkusega püsti tõusevad, kallistavad ning viimaks pulmaliste rõõmuhõisete saatel teineteisele suud annavad.

Avalöök on tehtud, nüüd võiks kahvleid-nuge klõbistades põhitegevuse – söömise – juurde asuda. Paraku kõlab assistent Maria Kiviranna suust enne sõna "stopp!". Ja nagu sellest veel vähe oleks, hoiatab põnevussarja "Süvahavva" üks produtsentidest Ivo Uukkivi: "Süüa ei tohi! Toit on mürgitatud."

Kell on 11 reede hommikul ja ees ootab 12tunnine võttepäev. Kui pulmakülalised lauale pandud head-paremat päriselt prooviksid, oleks laud pärast kolmandat duublit sama lage, nagu seriaali ühe peategelase Peebu pealagi. Ennelõunasele ajale vaatamata kerib kuumust üles ning Peebu ehk siis Aarne Mägi laup ja nägu saavad juba tunda grimeerija kätt, et pärlendavad piisad kaamera terava silma ette ei jääks.

Tegelikult käib Helga ja Ilmari pulmapidu keset Ambla alevit ning aeg-ajalt vilksatab põõsaste vahelt kohalike uudishimulikke pilke: kes need hullud kolmapäeva ennelõunal pulmi peavad? Aga peavad. Filmiinimesed. Keda mõnikord peetaksegi hulludeks. Käivad Indrek Hargla stsenaariumi põhjal valmiva seriaali “Süvahavva” teise hooaja võtted. Ning muidu müstikat, teispoolsust, nõidumist ja surmahingust pulbitsev seriaal on täna keskendunud helgemale poolele ehk Süvahavva raamatukoguhoidja Helga ja tema värske peiu Ilmari pulmadele, mis toimuvad üsna esimese osa alguses. Just siit saavad alguse teise hooaja kaheksa osa õõvastavad sündmused.

Hilinenud rikkaid külalisi, Ludwig von Risebetterit (Ivo Uukkivi) ja tema uut assistenti preili Evat (Triinu Meriste) lauda juhatades tõdeb pruut, et tegemist on lihtsama rahva peoga. Kadunud Urmas Ott ütleks siinkohal: lihtne toit ja lihtne riie. Laual on kartulisalatit ja rosoljet, mõned pudelid veini ja viina. Pruutpaari ees särab roosa südamekujuline küünal ning lauakaunistuseks on lõhnavad jasmiinioksad.

Ühest õigest pulmast ei puudu ka fotograaf, kes aukohal laua otsas istub ja keda kehastab ei keegi muu kui stsenarist Indrek Hargla ise. Juba see fakt annab teadjamale vihje, et seekordne pulmafotograaf pole mingi süütu piltnik, vaid saabunud peole ülesandega.

"Vaikust palun, kaamera!"

Esimene stseen on läbi mängitud ning aeg kaamera käima panna. Assistent Maria vuristab kaamerasse stseeni numbrid ja üle võtteplatsi kaigub: "Vaikust palun, kaamera!"

"Jälle algab kõik, algab uuesti..." laulaks siinkohal Toivo Nikopensius. "Kiibe, kiibe, kiibe," ärgitavad pulmalised, hüütakse esimesed toostid, noad ja kahvlid klõbisevad. "Stopp!" kõlab peaoperaator Alis Mäesalu käsklus.

Esimene duubel on purgis. Kunstnik Kristjan Suits on murelik, kas veega täidetud viinapudelid on järgmise võtte jaoks ikka parajalt täis. "Aarne, kui kõlab "Võte!", siis hakkab Peep viina laiali valama," juhendab lavastaja Gerda Kordemets Peebu kehastajat, näitleja Aarne Mägit. Uus duubel.

"Ja Uukkivi on ka vait," saadab Kordemets produtsendi poole tehtult kurja pilgu. Et juba järgmisel hetkel õpetada pulmalisi: ""Kibe!" tuleks pikemalt üleval hoida ning pruut peaks suudlemise ajal vastu puiklema."

Algab võte, "palun vaikust!", võtab sõnajärje üle assistent Maria.

Võte käib, kaamera töötab ning kui "kibe!" on karjutud, peigmees vastupuiklevat pruuti suudelnud ja esimesed pitsid võetud, tuleb peigmehe repliik, et tal on see esimene pulmaöö. Seltskond laua ümber vakatab korraks. "Räägi, räägi," pomiseb endine politseinik Rene ehk Paul Laasik. Teine duubel on purgis. Ene Järvis uurib: "Mis siin naerda on?" Ja purskab ise naerma.

Uukkivi astub lauale lähemale, vaatab murelikul pilgul päikese käes närtsima kippuvaid kartulisalatikausse ja teatab: "Arnol (ehk siis Toomas Parral) läks kõht tühjaks ja just toodi viinereid."

Kolmas duubel. Aarne Mägil on taas mureks viinapudelid. "Äkki saaks vett juurde, me oleme need juba tühjaks joonud."

Lapsed ja vanemad

Pärast kolmandat duublit tehakse esimene paus. Kuna pulmaliste seas laua ümber istub ka tegelane Iiris ehk stsenarist Indrek Hargla tütar Berit Sootak, kes on kui isa suust kukkunud, läheb jutt lastele ja nende sarnasusele vanematega. "Mina olin lapsena kogu aeg hirmul, et olen sünnitusmajas ära vahetatud," pihib Ene Järvis.

"Silmusid ei ole mitte kusagilt saada," naaseb võtteplatsile ümberkaudsed poed läbi kamminud Erik, silmis pilk nagu kasutütrel, keda kuri võõrasema on keset talve saatnud maasikaid korjama.

"Angerjas oleks ka teema, ja selle asemel võib olla hoopis näiteks tursk. Peaasi, et kala oleks kallerdises," lohutab Kordemets tühjade kätega saabunud kunstniku assistenti.

Vahepeal saavad Aarne Mägi ja tema tütart Arnikat kehastav Doris Tislar Uukkivi käest tableti keele alla. "See on väsimuse vastu, need on guaranatabletid," selgitab Ivo. "Aarnel ja Dorisel on seljataga öine võte."

Salapärane ümbrik

Järgmise stseeni keskmes on pururikast ja kahtlase taustaga aristokraati Ludwig von Risebetterit kehastav Ivo Uukkivi koos oma assistendi Evaga. Stsenaarium näeb ette, et Ludwig ulatab kingituse asemel pruudile paksu ümbriku, mille sisse piiludes pruut peaaegu et minestusse langeb.

"Kas ma seisan kaamera suhtes ikka õiges kohas?" muretseb Meriste.

"Sest mul on siin jalge kõrval kuradi mutimullahunnik." Triinul on jalas hirmkõrgete kontsadega kingad, mis kipuvad maasse vajuma ja sinna kinni jääma.

Nagu sellest veel vähe oleks, kipub ka tema pidukleidi saba kingadesse takerduma. "Ma tunnen ennast pigem baleriinina, sest saan käia vaid varvastel," ütleb Meriste ja vaatab lootusrikkalt oma isiklike kontsadeta kingade suunas. "Jääb ära," räägib kunstniku pilk. Pole välistatud, et ka kingad kaadrisse jäävad.

Et Uukkivi ja Meriste harjutavad üha uuesti ja uuesti oma tulemist, võtavad lauasolijad vabalt. Välja arvatud Deboora osatäitja Eneken Aksel, kes hetke päevitamiseks kasutab ja kinnisilmi päikest piidleb.

Siis saavad ka Uukkivi ja Meriste purki.

Painav kuumus

Ilm läheb aina kuumemaks. Kunstnik ulatab režissöörile pokaali kihiseva Fresitaga. Kaalun omaette, kas see on pugemine või korruptsioon. "Oi, kui hea külm!" õhkab Kordemets. Ja kihistab pärast esimest lonksu: "Ärge täna enam minuga arvestage!" Uukkivi piidleb pidulauda ja eriti kartulisalatit, et kas see ikka peab vastu.

Operaator Alis Mäesalu kogub näitlejad järgmiseks võtteks laua ümber. "Oodake, mul on pudru hammaste vahel!" hädaldab Ene Järvis.

Suures plaanis ongi nüüd Järvis, kes ümbrikusse piiludes peab väljendama üllatust ja imestust. "See üllatus oli nüüd küll Linnahalli viimasesse ritta ära näha," aasib Uukkivi.

Saab seegi võte tehtud. Pulmalised lastakse laua äärest priiks.

Järgmine stseen kujutab ühise pulmapildi tegemist. "Kas võib sellest pudelist vett võtta või on see viina jaoks?" uurib Meriste.

"Ma tahan ka vett!" nõuab mustas ülikonnas Uukkivi, kes täiskarsklasena vaevalt peale vee midagi joobki.

Nüüd on väljas juba väga kuum. Kartulisalat laual on ilmselgelt värvi muutnud. Jasmiinioksad vaasis lõhnavad endiselt, kuid on väheke närtsinud olemisega. Kuumus hakkab mõju avaldama ka inimestele. "Teeme talle väikese pausi, " ütleb Helgat kehastav Ene Järvis, kes pausi küll kohe aplausiks parandab.

Saabub eksortsist

Aplaus on mõeldud järgmisele pulmakülalisele. Kohe selgub, et oodati hoopis kedagi teist. Aplausi saab endale füüsik ja eksortsist Ofeelia, keda mängib Terje Pennie. Tema pole tulnud pulma, vaid hoopis Arnikat otsima. Nende kahe esimene jutuajamine siinsamas pulmalaua taga annab suuna ja võtme kogu "Süvahavva" teisele hooajale.

Et tänane võttepäev on plaanitud hilisõhtuni, saab pärastlõunaks seljataha alles pool sellest. Nagu ühes korralikus pulmas ikka filmitakse täna veel üles pruudi nutustseen ja purjus meeste naerustseen. Arno (Toomas Parra) näitab karatenõksu ja paneb pikali politseinik Rene (Paul Laasik). Ja nii ei märka keegi, et õhtul on Helga maja ette pargitud üks must tumedate klaasidega maastur... Nagu Hargla lugudes ikka, pole seegi pulm ainult pulm, vaid võimalus kurjadel jõududel oma salasepitsusi punuda. Samuti Harglale omaselt ei selgu kaheksanda ehk viimase osani, kes on tegelikult hea, kes kuri. Vaigutaja on tagasi, aga kelle sees ta end peidab, see on saladus.

Indrek Hargla: õige asi tekib lavastamise käigus

"Peab arvestama, et kui sa oled midagi valmis kirjutanud, on see vaid alusmaterjal selleks, mida tegema hakatakse," ütleb stsenarist Hargla, vihjates ühtlasi oma tolerantsusele võtteplatsil toimuva suhtes.

"Ega kirjutamisel ei pea ka kõiki detaile sisse panema. Õige asi tekib ikka lavastamise käigus, iga asi sünnib loomise käigus. Igaühel on oma töö ja oma vastutus ning ega ühtegi stseeni ei võeta üles piinlikult stsenaariumi järgi. Elu ja asjaolud teevad omad parandused ja korrektiivid," räägib Hargla.

"On ju olemas selline geniaalne asi nagu improvisatsioon. Kui ma võtetel kaasas käin, kas siis mõnes kõrvalrollis nagu täna pulmafotograafina, või niisama kaamera kõrval seistes, üritan ma pigem abiks olla, kui on vaja mõnda kohta selgitada.

Filmis on väga täpselt paika pandud, kes millegi eest peab vastutama. Kõik toimub siin nagu kellavärk ja mina olen platsil rohkem nõuandja rollis, kui minu abi vaja läheb. Et mis ühe või teise fraasiga on mõeldud," selgitab stsenarist Indrek Hargla oma osa kaamera taga.

Uukkivil tuleb olla ka psühhoterapeudi eest

"Miks me otsustasime "Süvahavvaga" jätkata? Põhjuseks oli see, et eelmisel hooajal simmani filmimisel loositi massistseenis osalejate vahel välja auhind, milleks oli õhtusöök minu ja Ken Saaniga. Selle võitis üks kohalik tüdruk. Aga kuna me ei jõudnud seda auhinda suve jooksul üle anda ehk siis pidulikku õhusöömaaega korraldada – meil polnud aega vahepeal Amblasse tulla –, otsustasime, et tuleb uus hooaeg ette võtta," muigab produtsent Ivo Uukkivi kavalalt.

"Just eile toimuski see venima jäänud õhtusöök. Nii et too tütarlaps ongi põhisüüdlane, et me sarja uuesti teha võtsime."

Oma rollist, pururikkast ja kahtlase taustaga aristokraadist Ludwigist rääkides on Uukkivil aga suu vett täis. "Oma rollist ma põhimõtteliselt ei räägi," jääb ta siinkohal kidakeelseks.

Niipalju moka otsast siiski vihjab, et on suur vahe, kas näitleja teeb kaasa oma produktsioonis või kellegi teise omas. "Siin on väga suur vahe. Palka ei saa, tekst peab peas olema ja hiljaks ei tohi jääda. Kõik sellised asjad. Muidu võib ju ikka viis või kümme minutit hiljaks jääda ning stsenaariumi kallal norida, et miks selline nõme tekst on kirjutatud. Oma produktsioonis ei saa ma seda teha," vidutab Uukkivi silmi. Või oletatavasti vidutab, sest ta silmad on peidus tumedate päikeseprillide taga.

Siinkohal viskub kõrvalt ambrasuurile režissöör Kordemets: "Ivol on täita veel psühhoterapeudi roll. Kui platsil hakkab moraal alla käima, on just Ivo see, kes leiab alati jõudu kõiki lohutada."

"Lahendan kõik probleemid mängleva kergusega," naerab Uukkivi ise. "Ivo on lõputult heas tujus ja see ongi nii," kasvatab Kordemets produtsendile lausa tiivad selga.

“Aga pärast südaööd kõik muutub,” ei lase Uukkivi ennast siiski maast väga kõrgele tõsta.

Kui produtsendil poleks ees päikeseprille, võiks arvatavasti näha, kuidas ta silmades on süttinud kuratlikud tulukesed. “Siis ma muutun iseendaks,” naerab Uukkivi. “Siis ta on Jänedal hotellis. Üksi, õnnetu ja unetu,” teab Kordemets produtsendi seni hästi varjatud saladust.