Võõrana Jehoova tunnistajate konvendil (28)

Laupäeva pärastlõuna. Kriitiline mass eestlasi on parajasti Õllesummeril, kontsertidel, suvelaatadel või naabruskonnas grillimas. Kõike mainitut trotsivad aga tuhanded siinsed Jehoova tunnistajad, kes on kogunenud Saku Suurhalli piirkonnakonvendile "Jumala sõna on tõde". Küll läbinisti vene keeles, aga see-eest tasuta. Selline konvent on organisatsiooni iga-aastane traditsioon ja osa koosolekute programmist, mida peetakse kogu maailmas.

Raha pole probleem

Suurhalli kogunenud tuhanded inimesed trotsivad lämbet suvepäeva ning on konvendile saabunud eranditult viisakas riietuses – meestel triiksärk, lips ja kingad, naistel väljapeetud ülepõlvekleidid-seelikud. Ilmselgelt teistsuguse riietuse kandjat ei taba küll halvakspanev, kuid kahtlemata halvasti varjatud uudis-himulik pilk.

"Juba esimestel hommikutundidel oli meil siin üle 2000 inimese," räägib Aleksandr Aasmäe, ehitaja Tartust, kelle täita on piirkonnakonvendi pressiesindaja roll. "Me räägime siin põhiliselt sellest, kui tähtis on piibel perekonnale ja inimesele üldse. Rasketel aegadel nagu praegu on eriti oluline inimestele piiblit tutvustada."

Aasmäe jääb viisakaks ja väljapeetuks isegi pärast korduvaid küsimusi selle kohta, kuidas saab üks ainult annetustest sõltuv organisatsioon lubada sedavõrd suurejoonelist üritust. Et kust see raha tuleb? Tema sõnul tuleb raha ainult Eesti liikmetelt, keda on Tallinna ja Tartu peale kokku 4200. Eestis läheb rahakogumine koguni sedavõrd libedalt, et liikmed ei pea käima tänavatel möödujatelt lisa lunimas, nagu tehakse näiteks Venemaal.

Kui jutuks tuleb juba järgmise aasta üritus, siis pressiesindaja sõnul pole küsimus rahas – see saadakse nagunii kokku või on juba praegu koos –, vaid pigem selles, kus üritus aset leiab. "Ainuke takistus võib olla see, et äkki halli ei anta selleks ajaks üürile," ütleb Aasmäe, kes ei oska nimetada täpset summat, millega ta aastas usuorganisatsiooni toetab. Tuhat, kaks tuhat või koguni viis tuhat? "Ei, kindlasti on see summa väiksem. Kui tekib mingi raha, siis annan," lausub ta.

Piibel kui juhend

Kui suure osa võtab kõnealuse religiooni järgimine liikme argipäevast? Kas see on liikmele nagu hobi? "See on ikka kui eluviis," sõnab Aasmäe. "Piibel on meile kui juhend. Elus on palju raskeid olukord. Ja piibel vastab kõigile küsimustele. Saame sealt alati vastuse, kuidas eluraskustega toime tulla."

Vahepeal sekkub jutuajamisse poolkogemata konvendi uksest sisse astunud musta tagi, tumedate prillide ja ähmase pilguga purjus mees, kes küsib: "Ms teil siin toimub kah?" Sujuvalt ja osavalt suunatakse eksinu väljapääsu juurde ja soovitakse talle head teed.

Suurhallis ringi liikudes ei jää märkamata pikk järjekord Hesburgeri müügileti ees. "Näe, ikkagi normaalsed inimesed," käib peast läbi. Silma jääb ka Saku müügilett, riiulitel kümned pudelid Saku Originaali. Küsimusele, kui palju õlut päeva jooksul müüdud on, ma põnevat vastust ei saa. "Meie siin tegelikult õlut ei müügi, need on siin dekoratsioonid," teatab müüjaneiu.

Samas kõrval läheb tribüünile jutlust kuulama varakahekümnendates ema sülelapsega. Ülemises reas istuv kümnepealine lipsustatud meeste seltskond pakub talle kohe istet – selleks tõustakse püsti ja viidatakse käega istmele. Veidi kaugemal, suuremast kärast ja saginast eemal seisavad kõrvuti kaks 13–14aastast tüdrukut ja laulavad kõrvuti ühest laulikust järjekordset laulu. Nähes, kui süvenenult nad seda teevad, otsustan neid mitte segada, ja pärast mõneminutilist ootamist, kui nad on endiselt lauluhoos, teen konvendilt vargsi minekut.