Hüvasti, Silvi Vrait!

"Ei saa mitte vaiki olla..." laulab keegi. Kuskil väga kaugel ja väga vaikselt. Järgmisel hetkel justkui koos valgusvihuga Kaarli kiriku võlvaknast jõuab teadvusse teadmine, et see on Silvi Vraidi hääl.

Laulja lahtise sarga ees põleb kuus küünalt. Lauljanna laupa katab lillakas peakate, rinnal on üksik beežikas roos. Viimaks ometi on saabunud suur rahu, mida Silvi pool viimast aastat nii väga igatses, ootas ja otsis. Kui teda kummitasid kummalised peavalud ja inimesed, kes ta elu pea peale pöörasid. Nüüd on ta sellest kõigest prii.

Viimaks ometi on ta vaba laulma seal üleval koos oma ühe suure lemmiku Edith Piafiga. Kui Piafi hääle kohta on öeldud, et see võis panna ka kivid nutma, siis täna nutavad Kaarli kiriku paesed seinad.

Pühakoja uksest, mille taha jääb keskpäevane leitsak, saab alguse pikk ja aeglaselt altari poole vonklev inimkett. Silvi Vraiti on tulnud ära saatma ja armastatud lauljannale viimset austust avaldama sajad ja sajad inimesed. Sõbrad ja tuttavad. Kolleegid lavadelt ja Prantsuse Lütseumist. Eri generatsioonidest.

Silvi lapse Silveri isa Viktor Vassiljev. Peeter Volkonski kõrvuti Getter Jaaniga. Merle Lilje, Janika Sillamaa, Andres Valkonen, Erich Krieger, Peeter Tooma, Boris Lehtlaan, Riho Sibul, Raul Vaigla, Vello Toomemets. Ja muidugi ansambli Fix liikmed eesotsas Priit Pihlapiga. Seega enamik neist on siiski Vraidi eakaaslased. Nooremad matuselistest on vilistlased või õpilased Prantsuse Lütseumist, kus Vrait kaheksateist aastat inglise keele õpetaja ametit pidas.

Saatjaks tema enda laul

Inimeste vool sarga juurde jätkub.

"Kell päevad kõik endaga viib

aeg hetke veel arutust peab

ja siis peatub....

/---/

Peos hoian viimseid raase sinu soojusest.

Öös hõõgub viimne hellus kiirelt loojudes.

Päev endaks muudab uinunud vaikuse.

Päev võtab sinu kaasa, viib kaugusse..."

kostab kõlareist.

Üha uute ja uute ärasaatjatega täituvad Kaarli kiriku pingid.

Sarga poole sammuvad langetatud päi Aivar Mäe, Jaak Ahelik, Aivar Joonas, Olav Ehala.

Kõige enam silmabki ehk muusikuid. Aga oli ju ürgandekas lauljanna kodus nii erinevates muusikažanrites. Oli ta ju võimeline laulma džässi ja bluusi, muusikale ja šansoone. Ning hinnaalandust ei teinud ta ühelegi žanrile. Andes endast kõik. Alati. Jäägitult. Nii nagu ainult tema seda teha oskas.

"Tulgu taevast alla kuuma tuult,

Põlegu me jalge all või muld

Ei mind heiduta see, kallis, kui mul hoiad kinni käest

/----/

Läen läbi tulest veest, meie armastuse eest

Kui mu kõrval oled sa, tulgu vaesus, tulgu nälg

/---/

"Armastusel pole hinda, talle ohvriks toon ma enda, armastus ei sure iial."

Need on read "Hümnist armastusele". Ikka Silvi Vraidi esituses. Juba väga valjult. Ja need kriibivad hinge.

Silmad libisevad ikka ja jälle kiriku seinale, kirjas: "Armastagem teda, sest ta on meid enne armastanud."

Viimasena astub sarga juurde helilooja Ivar Must. Tumedad päikseprillid ees ja valge roos käes. On see nüüd juhus või mitte, aga tähendust selles viimases tulemises on, sest teatavasti just Ivar Musta looga "Nagu merelaine" laulis Silvi Vrait Eesti esimest korda Eurovisioni lõppvõistlusele.

"Kui jaamast lahkub rong..."

Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus meenutab Silvi Vraiti läbi kolme mälupildi, kus märksõnadeks "Vana pildiraam", "Roheline muna" ning pilt möödunud jõuludest, kui Silvi Vrait siinsamas kirikus oma koolipere ees üles astus ja kus kõlas ta esituses "Kui jaamast lahkub rong".

"Kui jaamast lahkub rong, viib tervitusi kaasa

Võõrsile veab soove häid

Raudseil teil sõidab jaamast jaama

Et rõõmustada kaugeid koduseid"

Kas nüüd juhusena või mitte, kuid ka Lauri Leesi toob oma hüvastijätus sisse rongi kui kujundi.

"Antiikajal sümboliseeris elu ja selle pikkust lõng, lõngaviht, lõngakera. Praegusel kiirel ajal tahaksin võrrelda elu ja selle pikkust trammi- või rongisõiduga. See saatuslik rong stardib varsti peale meie sündi siia ilma. Ta sõidab täiskiirusel aastaid, siis teeb peatuse ja võtab ühe meist peale. Silvile peatus rong läinud reedel."

Õpetaja Jaak Aus palub veel kord sarga juurde armastatud laulja kõige lähedasemad. Sarga ümber seisavad Silvi Vraidi õde, poeg Silver koos elukaaslasega, ansambli Fix liikmed.

Sarga viivad kirikust välja laulja endised õpilased.

Siin katkeb reaalsus ja silmside.