ESIMENE UUS AUTO: Sulo Muldia koos ilmselt oma viimase autoga. «Selline auto tellitakse tavaliselt tehasest ja ostetakse uuena, siiski on ka järelturg – müüjateks on lesed,» muigab peremees. Foto: Kaarel Tigas
Kaarel Tigas 4. juuli 2013 07:02
Kui Laitse lossi juurde jõuan, jalutab peatrepi ees sigarillot pahviv peremees Sulo Muldia, kes on oma punase Morgani ja MG juba rea peale ajanud. Nurga taga ehitusplatsil küürib kollast Opel Speedsteri, oma igapäevaautot, tema kaasa Marju.

Muldia pere on otsustanud anda võimaluse ka neile, kes iga päev mingil põhjusel mõne üsna emotsioonivaba, pigem saumikseri kui autoga sarnaneva neljarattalisega maanteid mõõdavad. Õigupoolest paneb pakutud võimalus sportautosid proovida esiti õlgugi kehitama, sest ükski neist pole nii võimas, et gaasipedaali puudutus kohe rehvisuitsu esile kutsuks. Mitte et autod seda ei suudaks, kuid kõigi nendega saab ka suhteliselt keskpärase kogemusega juht hakkama ja rehvisuitsu väljavõlumine vajab veidi osavamat lähenemist.

Mis siin salata, väike põnevus siiski on, sest üks sõidukitest on võimaliku hobiautona aeg-ajalt endalgi kaalumisel olnud, ehkki võimalust sellega lähemat tutvust teha pole avanenud.

Pikemale mehele väikesevõitu

Jõuame lossiperemehega vaid kätt suruda, kui juba sammume mõlemad autode poole. Mind tõmbab justkui magnetiga rivis üldse mitte kõige kallima ja kiirema, 40. eluaastale läheneva MG MGB poole. Just seda peaksin isegi hobiautona jõukohaseks. Mainin Sulole oma teatavat sidet sellega, mispeale ta sõnagi lausumata taskust auto võtmed võtab. Otsib välja ka spetsiaalse nahkmütsi, mis kukalt ja kaela tuule eest kaitseb, ning nahkkindad, et puitrool käe vahel liig libe poleks.

Istun sisse. Manuaalkäigukasti pole ammu kasutanud, sellel on lisaks vee kiiks, mis vajab meelespidamist – kolmanda käigu asemel võib kergesti sisse minna esimene.

Kuigi 185 cm pole XXI sajandi Eesti mehele teab mis pikkus, on britid seda autot joonestades ilmselt arvestanud mõnevõrra lühemate juhtidega – kui iste niimoodi paigas, et pedaalid mugavalt jala all, siis kipub esiakna raami ülaserv jääma täpselt silmade kõrgusele.

Esimesed sadakond meetrit vanakese roolis toovad aga täiesti hämmastava selguse – tarbin teenust, mida vähemalt korra aastas vägagi vajan. Siiani ma lihtsalt ei teadnud seda. Äratundmisele jõudmisel olid abiks kerge bensiinilõhn, mootorimüra ja kõrvus vuhisev tuul. Mis peamine, vana auto hõng ja teatav tänutunne iga läbitud kilomeetri eest. Mõned armastavad viimast nimetada tüütuks stressiks, mida saab poest ostetud garantiiga auto liisinguarveid makstes minimeerida. Õigupoolest olen isegi praegu üks eelnimetatutest, aga kui pole vaja kella peale kuhugi jõuda, siis olen teataval määral valmis lisaadrenaliini taluma küll.

Kuid ikkagi, mis on selles siis nii erakordset? Usun, et paljud suudavad järgnevas nii mõndagi tuttavat leida: pean end suhteliselt keskmiseks pereisaks, kelle igapäevavajadused rahuldab täiesti normaalselt tavaline luukpäraga pereauto. Autosõit on enamasti pigem meeldiv tegevus ja vaheldus. Autod iseenesest huvitavad mind ka, ent lähisuhtele autoga eelistan siiski lähedast suhet naisega. Sellest johtuvalt on titetoolid tagaistmel veel mõnda aega paratamatus, kuid lapsevankrit pole enam vaja vedada.

Kõik taandub rahale

Elan linnas, korteris, ja oma garaaži mul pole. Mul on paar tuttavat, kes ostsid endale Tallinnas sõitmiseks kabrioleti, mõlemal murti autodesse sisse juba esimesel kasutuskuul. Ja loomulikult ei vaevu keegi kabriol akent katki lööma, lihtsam on kallis katus puruks lõigata.

Mul on kabrioletiga mitme suve kogemus. Umbes nädal või paar on põnev, siis ei viitsi ühtäkki igal hommikul enam katust maha voltida, rääkimata väsitavast tuulemühinast maanteel. Moodsad kupeekabrioletid võiks ju sobida ka talvesõiduks, aga ei paku paraku seda tunnet, mida paljud mehed just keskeakriisi algul vajama hakkavad – pole bensiinilõhna, tagarattavedu ega õiget mootorihäält.

Lõpuks taandub aga kõik ikka rahale, sest auto korrashoiuks ja talviseks hoiustamiseks kuluv summa nõuaks ilmselt Eesti keskmisest mõnevõrra suuremat kuusissetulekut. Samas – hinnad, millega Laitses sellise sõiduki rentimiseks kaubale saaks (heategevust seal siiski ei tehta), võiks korra või paar aastas ka keskmisele pereisale taskukohased olla.