Jaan Manitski: "Viinistu kohale kerkinud surnud käsi tõi siia õnneks teatri." (6)

"Eelmine aasta jäi siin teatritegemine küll vahele. Küsimus polnud väsimuses," selgitab Manitski. "Lihtsalt latt oli aastatega sedavõrd kõrgele aetud, et mullu ei tulnud piisavalt atraktiivset pakkumist. Ses mõttes on mul eriti hea meel, et sel suvel teeme nii-öelda restardi täiesti noorte teatritegijatega," räägib ta, pidades silmas reedel esietendunud lavastust "Mõnikord on kõik nii selge".

Viinistul tehakse tänavu teatrit juba kümnendat aastat ning algusesse tagasi vaadates tunnistab Manitski, et esialgu polnud tal teater isegi mõttes mitte. "Üritasin siin taastada ennekõike kalatööstust. Mis mõni aeg toimiski. Aga kui eelmise sajandi lõpus idaturg ära kadus, kadus ka kalatööstus. Küla kohale kerkinuks nagu surnud käsi. Postkontor kadus, külapood läks kinni, töökohti polnud enam. Nii tuligi leida alternatiiv, milleks sai teater," ütleb Viinistu käilakuju Manitski, kes istub katlamaja rõdul, millest on tänavu saanud uus saal.

Poollahtisest rõduuksest paistavad Mohni saar ja meri. Kuum päike paiskab uksest sisse suveleitsakut. "Nüüd on meil juba neli lava: vabaõhulava tünni taga, katlamaja suur saal, katlamaja väike saal ja Kitse saal," loetleb Manitski rahulolevalt.

Teater peletab Viinistult igavuse

Miks kunstimetseen ja ettevõtja Manitski üleüldse teatriga jändab? "Teatri rendituludest me vaevalt katame oma kulud. Tass kohvi toob ehk väikest lisa. Aga kui neid toredaid tegijaid siin suvel ei oleks ja publikut ei käiks, oleks ka mul endal Viinistul igav elada," tunnistab Manitski.

2004. aastal esietendus Viinistul MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. egiidi all Mart Kivastiku "Külmetava kunstniku portree", mis samal aastal pälvis lavastaja ja dramaturgi preemia, Hendrik Toompere juunior tunnistati aga Konrad Mägi rolliga 2004. aasta parimaks meesosatäitjaks.

""Külmetava kunstniku portreed" pean ma enda jaoks ses mõttes oluliseks, et ma ei olnud tükk aega enne seda mänginud. Konrad Mägi roll avas minu jaoks nagu uuesti näitlejakarjääri," ütleb Toompere, kes järgmisel aastal lavastas Viinistus "Põrgu wärgi", 2006. aastal "Syrrealistid" ja 2008. aastal "Loojangu".

"Eriti selgelt mäletan Viinistu suve, kui tegime seal "Syrrealistidega" proove. Olin just lavakoolis tudengid oma kursusele vastu võtnud ning komandeerisin nad Viinistule, et nad tuleksid ja vaataksid, kuidas ühte tükki tehakse. Mäletan väga hästi, kuidas nad istusid katlamajas lae all reas nagu linnupojad ja jälgisid proove. Nüüd jõuavad nad sel suvel juba ise siin lavale. Aga R.A.A.A.M.-i ja Viinistuga on mul üleüldse väga head suhted ning selles mõttes on isegi loogiline, et mu kunagised õpilased seal teatritegemist jätkavad."

Toompere juuniori sõnul on Viinistu suveteatri mõistes üks ideaalsemaid kohti, kuhu on sisse pakitud mõtteviis, et ei pea ilmtingimata tegema kommertsiaalset projekti, mis igal juhul peaks laiale massile suure hooga peale minema. "Ses mõttes usun ma ka väga selle aasta lavastusse "Mõnikord on kõik nii selge", mille mu õpilased välja toovad."

Ka R.A.A.A.M.-i juht Märt Meos tunnistab, et teatritegemine Viinistul langes väga viljakasse pinnasesse. "Esiteks tuli Jaan Manitski otsekohe meie mõttega kaasa. Ja mitte ainult mõttega. Juba esimesel aastal sai rajatud vabaõhulava. Aeg on näidanud, et Viinistu on suvelavastusele suurepärane koht. Kui inimene ühel õhtul Viinistule panustab ja Tallinnast juba välja sõidab, tahaks ta peale teatri veel midagi. Mida Viinistul ongi pakkuda: kunstimuuseum, merevaade ja terrass, kus saab kohvi juua," loetleb Meos. "See kõik on väga vajalik ühe õhtu vormistamiseks."

Viinistul on väga hea loominguline keskkond

Meose sõnul on viimastel aastatel mitmed Eesti vallad teatritegemise võimaluste vastu huvi tundnud: "Näiteks võiks tuua Tõstamaa valla, kes on väga huvitatud, et seal suvelavastusi tehtaks. Või võtame Tapa raudteejaama, kus juba mitmendat aastat teatrit tehakse. Loogiline, et teater toob mängupaika rahvast. Selles mõttes arvan, et ka meie oma etendustega Viinistus oleme aidanud seda kohta ja Viinistu kunstimuuseumi propageerida. Parimatel aastatel on Viinistus käinud teatrit vaatamas 12 000–

15 000 inimest, mis on ikka väga suur publikuhulk ühe väikese küla kohta." Reedel Viinistul esietendunud "Mõnikord on kõik nii selge" üks osatäitjatest, Hendrik Toompere juunior juunior, ütleb, et Viinistu on tema jaoks märgilise tähendusega ennekõike sellepärast, et seal on tehtud väga palju head teatrit: "On siin ehk tegemist koha auraga, ent siin on väga hea loominguline keskkond."

Lavastuses "Mõnikord on kõik nii selge" mängivad põhiliselt lavakooli XXIV lennu lõpetajad, kelle kursuse juhendajaks oli Hendrik Toompere jun. Üks ring Viinistul on täis saanud.

Viinistu lavastused

2004 Mart Kivastik, "Külmetava kunstniku portree", lavastaja Aleksander Eelmaa, mängukoht Viinistu Kunstimuuseumi vabaõhulava

2005 Mart Kivastik, "Põrgu wärk", lavastaja Hendrik Toompere jun, mängukoht Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja

2006 Andrus Kivirähk, "Syrrealistid", lavastaja Hendrik Toompere jun, mängukoht Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja;

Mart Kivastik, "Kits viiuli ja õngega", lavastajad Aarne Üksküla ja Raimo Pass, mängukoht Viinistu Kunstimuuseumi nn Kitse saal

2007 Mart Kivastik, "Eesti asi", lavastaja Ingomar Vihmar, mängukoht Viinistu Kunstimuuseumi vabaõhulava

2008 Boguslaw Schaeffer, "Loojang", lavastaja Hendrik Toompere, mängukoht Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja

2009 Mart Kivastik, "Käsu Hansu ajalootund", lavastaja Ingomar Vihmar, mängukoht Viinistu kunstimuuseumi vabaõhulava

2010 Lee Hall, "Kaevuritest kunstnikud", lavastaja Priit Pedajas, mängukoht Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja

2011 Anna Jablonskaja "Tühermaa", lavastaja Marat Gatsalov, mängukoht Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja

2013 "Mõnikord on kõik nii selge", lavastaja Kertu Moppel, mängukoht Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja rõdu