50 aastat abielus: "Probleemide lahendamine nõuab tarkust ja tasakaalukust." (11)

"See, et Tartu linn oma kuldpulmapaare nii meeles peab, on väga tore. Nii tunned, et oled ikka olemas," rõõmustab Ildike (79) alates 2006. aastast Tartu linna päeval peetava austamisõhtu üle. Veelgi enam – peol oli tal palju tuttavaid, kes sama tähiseni jõudnud. "Aga jutuks polnud see varem tulnud," naeratab Ildike.

"Pulmapäeval jäime nälga."

Ildikese ja Ado (82) 50. pulma-aastapäev on 10. augustil. Kooselu poolesajandijuubelit tähistasid nad aga juba 13. veebruaril. Sest sellel päeval 50 aastat tagasi kolisid nad vanemate juurest ära.

Noorte esimene ühine tuba oli ümber ehitatud Vanemuise 46 õppehoone ühest auditooriumist. "Eks see selline boheemlaste elu oli," muigab Ildike.

Abielluda otsustasid nad siis, kui laps oma tulekust märku andis. "Mõtlesime, et mis saab nimedest pärast lapse sündi ja et dokumentide ajamine on siis keerulisem. Parem abiellume enne lapse sündi. Kahekesi, ilma suurema peota," meenutab Ildike.

Et Tartu perekonnaseisubüroos pandi tulevaste abiellujate nimed teadetetahvlile kirja, otsustasid noored avalikkuse tähelepanu vältida ja naituda Elvas.

"10. august oli imeilus ja soe päev. Leppisime enne kokku, et lilli ei võta, et läheme pärast registreerimist järve äärde suvitama," meenutab Ildike. Nad suvitasidki. Ja hilja õhtul koju jõudes avastasid, et kodus pole midagi süüa. "Et me ei saanud ka kuskile restorani sisse, jäime sel päeval täiesti nälga," naerab ta.

Alles järgmisel päeval mindi koos paari linnas oleva sõbrannaga restorani Volga abiellumist tähistama.

Tagantjärele märgib Ildike, et vanematele oli nende salajane paariminek suur löök. "Siis me ei saanud sellest aru, kuid nüüd, kui oleme ise vanemad, mõistame neid küll. Noored tahavad iseseisvad olla, aga nii tähtsate hetkede juures võiks mõelda ikka vanematele ka," leiab ta.

Edasi läks paari elu nagu nõukogude aja inimestele kombeks, töö – Adol Tartu Ülikoolis ja Ildikesel Etnograafia- ja Põllumajandusmuuseumis – saatis neid hommikust õhtuni ja pereelu jäi selle kõrval teisejärguliseks. "Mitu korda helistati meile lasteaiast, et tulge lastele järele. Olime nad sinna unustanud," muigab Ildike.

Paaril on kaks poega ja neli lapselast

Nüüd on lapsed kaugel – üks poeg elab Tallinnas ja teine Ameerikas – ja sellest on kahju. Aga õnneks on moodsad sidevahendid, mis aitavad lähedastega ka pika maa tagant ühendust pidada. Nii on ema ilusti kursis, kuidas lapselaps pidas Ameerikas esivanematest ettekande – Ildike on Jakob Liivi lapselaps. "Klassikaaslased olid sellest nii vaimustuses, et

uurisid pärast kaardilt, kus Eesti asub. Hea, et nooremad tunnevad ka esivanemate vastu huvi. See aitab kindlasti eestlust kaugelgi olles süvendada ja kinnistada," räägib Ildike.

Kuldpulm kõlab uhkelt. Mida oskab tähtpäevaline lausuda noortele õpetuseks, kuidas poolsada aastat abielus vastu pidada?

"Õpetussõnu on võimatu öelda. Iga inimene on kordumatu ning kahe kordumatu inimese kooseluks ei saa keegi teine õpetusi jagada," on Ildike veendunud. Tema sõnul tuleb elust läbi minna tasapisi kombates ja tunnetades ning leida selleks kõige õigem tee. "Kas meie oleme leidnud? Ei tea. Elu on selleks liiga keeruline," arutleb ta.

Üksindus on kole asi

Ühised tegemised on abielus aga olulised. Ildikest ja tema kaasat on laste kõrval elu aeg ühendanud teater, kontserdid, reisimine ja uute paikade looduse võlu avastamine. Alles hiljaaegu võeti ette ühine reis Pihkva järve äärde vene vanausuliste küladesse. "Meile meeldib uusi paiku avastada!" kinnitab ta rõõmsalt.

Et kõike seda saaks teha, on vaja tarkust elus ettetulevaid probleeme tasapisi lahendada ja mitte uisapäisa lahku tormata. Nagu ütleb Ildike – üksindus on kole asi, ja seepärast on väga oluline, et inimesel oleks ikka keegi kõrval.

Tema sõnul sünnib abielus palju raskusi pisiasjadest, mis kõrvaltvaatajaile näivad täieliku nonsensina. Nende lahendamine nõuab tarkust ja tasakaalukust. "Kas me oleksime õnnelikumad, kui me poleks koos? Võib-olla oleks elu olnud huvitavam ja poleks olnud nii palju südamevalu ja vaeva?" arutleb Ildike möödunule mõeldes ja nendib, et kõigi nende aastate peale kokku on mõtisklusainet elu üle päris palju.