Ewert and the Two Dragons: olime nohikud, kes tegid vahel pätti (9)

"Pärnus oli samamoodi, et kas olid punkarite või hiphopimeestega. Sa pidid mingi leeri valima," meenutab kitarrist Erki Pärnoja. Solist Ewert Sundja on pärit Tallinnast, kuid usub, et rohkem on teda mõjutanud maakodu Kuusalu vallas. "Mina arvan, et see koht ei mõjuta midagi. Pigem mõjutavad inimesed, kes sul ümber on," mõtiskleb Väike-Maarjast pärit bassimees Ivo Etti teemal, kas sünnikoht on nende muusikasse mingi jälje jätnud.

Teismeeas nägid Erki ja Ewert välja küllalt sarnased. Kandsid kampsuneid, pullovere ja alt laienevaid velvetpükse.

"Hilinenud hipivärk," sõnab Erki.

"Kui mina seda tegin, siis see oli ikka out. Mina vaatasin seda oma vanema õe ja venna pealt ning kopeerisin oma seitsmendasse klassi, kus see oli ikka täiesti vale! Seal oleks pidanud olema tossud. Mul ei olnud vist ühtegi paare tosse. Aga ega see olnud lihtne tee, alt laienevate pükste eest sai ikka narrida küll korralikult," räägib Ewert.

Enda sõnul ei käinud noorhärrad teistmoodi riides mitte selleks, et lihtsalt välimuse poolest erineda, vaid selle taga olid sisemine tung ja mässuvaim. "Kes bändi tegi, see käis ikka sellega kaasas!" räägib Ivo. Ewerti arvates võis eristumisvajadust põhjustada ka soov kuuluda teistsugusesse gruppi, kui toona oli popp kuuluda.

Kõik draakonid peale Kristjani tunnistavad, et nad olid koolis ikka rohkem nohikud, ehkki ka pättused ei jäänud tegemata.

"Mul oli pätiperiood, aga üldiselt ma olin ikka hea õpilane," tunnistab Erki. Ivo oli enda sõnul rohkem nohkar, kuid suitsetas koridorides. "Aga ma ei saanud ketukat selle eest, et ma olin nohkar, mul oli veto peal – punkarid olid minu poolt." Ja lisab: "See ei ole see nohkar, kes kellegagi ei suhtle ja on lihtsalt nohkar-nohkar, vaid sa oled ikka selline social nohkar. See on hea koht, kus olla!" Teised nõustuvad.

Ewert tunnistab, et põhikoolis tal mõttekaaslasi polnud. "Mõttekaaslane on vale sõna, aga keegi ei käinud Westholmis alt laienevate pükstega siis," räägib ta.

Kristjani polnud enda sõnul ei nohkar ega pätt, vaid naaskel. "Kui päris pättide seisukohalt vaadata, siis ma vist ikka olin nohkar, kuigi tegelikult ei olnud," lausub ta ja tunnistab, et neil oli neid päris pätte ka.

"Eks need kahe maailma vahel seiklejad pididki olema kõige huvitavamad," ütleb Erki.

Ewerti dilemma: kunst või muusika?

Pärast põhikooli lõppu sattus enamik tulevasi draakoneid omasuguste sekka. Kristjan ja Ivo läksid Otsa-kooli.

"Mina näiteks kõhklesin," tunnistab Erki, kes ei läinud sellesse kooli, sest polnud veel ennast leidnud. "Kristjaniga ükskord trepi peal rääkisime sellest, et nüüd on Otsa-kooli minek. Kristjan läks, aga mina ei läinud," meenutab Erki. Selles, et ta tahab muusikat tegema hakata, oli Erki kindel, mõtles vaid, et teeb lihtsalt keskkooli Pärnus ära. "Õpetajad üritasid kolm aastat mind murda. Tulutult! Tahaks neid tervitada siinkohal!” sõnab Erki. Õpetajad uurisid, mis tööd ta tegema tahaks hakata. "Mussi!" vastas Erki. Vastus õpetajatele ei meeldinud, küsisid edasi, et millist päristööd. "Mussi!" vastas Erki raudse järjekindlusega.

"Eile poes nägin ühte viiuldajat või tšellisti, kes küsis: "Mis päristööd sa teed?" Vastasin: "Ma ei teegi!" Tema: "Ainult muusikat teed või?" Mina: "Jah!" Ikka veel üllatab inimesi," imestab Erki.

Ewert läks edasi Kopli kunstikeskkooli. "Siis avastasin, et ma olen ikkagi üle keskmise normaalne," meenutab solist. Et see oli rajoonikool, sattus sinna õppima värvikas seltskond. "Tulihingeliste kunstivaimude sekka tuli ka tulevasi Balti Laevaremonditehase töötajaid," meenutab Ewert kooli, kus ta sai oma dilemmale lahenduse. "Mul oli selline hetk, kus ei suutnud otsustada, millises suunas tahaksin liikuda, kas kunsti või muusika radadel, ja seal tehti mulle see väga hästi selgeks, et kunstiradadel võin ma edaspidi olla vaid vaatleja. Teised olid väga osavad!"

"Sa tahtsid vahepeal juuksuriks ka saada!" mäletab Kristjan.

"Mh? No mitte niimoodi! Mulle meeldis seda teha, aga noh, ma ei osanud fileerida, mul polnud fileerimiskääre. Sain lühemaks lõigata, kuid juuksed jäid siiski hästi paksuks," meenutab Ewert, kuidas õigete kääride puudumine tulevast karjääri pärssis.

Rekord: 12 õhtut järjest laval

Praeguseks on Ewert and the Two Dragonsil küljes tuuritava bändi kuulsus. Kodus neid väga ei nähta, tavaliselt on nad alati teel.

Elustiil, mis kõrvaltvaatajale paistab romantilisena, seda päriselt siiski ei ole. Või nagu poisid ise ütlevad – kõikidel asjadel on kaks külge. "Palju sõitmine võib ju ka vahel väsitada. Iga päev sõidad niimoodi 900 kilomeetrit, siis 700, siis 1000, siis 500," räägivad draakonid, et vabadusetunnet teel olemine ei tekita. Ivol tekib see tunne hoopis maal, Kristjanil kodus, kui midagi tegema ei pea, Erki arvates võib see tuuril olleski peale tulla, Ewertil laval.

Mõnikord tuleb neil enne kontserti ka närv sisse. "Need on erijuhud, aga see on hea, kui see tuleb!" arvab Erki. "Tavaliselt rohkem siis, kui oled kodule lähedal ja isegi Lätis," tunnistab trummar. Kodule lähemal on kohal ka kõik õed-vennad, emad-isad, kellele tuleb hea mulje jätta. Lisaks sellele satutakse Eestisse esinema harva. Selgi suvel vaid korra, Pärnu festivalil "Watergate". Ja sügisel tuuritab bänd USAs.

Kui palju jõuavad Ewert and the Two Dragonsi liikmed lava taga teiste bändidega suhelda? "Kui on mingisugune lühem sõit ja paar kontserti, siis sul on seda emotsionaalset valmidust huvituda rohkem. Aga kui sul on näiteks tehtud kakskümmend kontserti paari puhkepäevaga, siis sa ei lähe tingimata kahekümne esimese päeva õhtul igavusest uusi tuttavaid otsima," mõtiskleb Ewert. Kaks bändi, kellega Two Dragons ehk kõige paremini läbi saanud, on Other Lives ja The Lighthouse Whaler.

Draakonite rekord on olnud esineda 12 õhtut järjest, siis päev-paar vahet ja veel kümme otsa. "Selle 12. õhtu lõpus kaob ajataju ära, sa oled selle ringi sees," räägib Erki ning lisab, et see on nagu maratonis, kus keskel on kõige raskem.

Kontserdimaratonile järgneb tavaliselt hotellis vedelemine ning ka turistitamine mõjub meeste sõnul hästi. Isegi kui alati ei jõua kõike näha, siis tõenäoliselt tullakse tagasi ja siis saab kõik ikkagi nähtud. "Viimane kord sai Londonis küll oldud nii et..." alustab Ivo, "... et oli kohe oldud," lõpetab Kristjan. Samamoodi sai selgeks Toronto. "Pidime olema mingi nädala, siis olime kaks," meenutab Ivo. Probleem tekkis nimelt Ameerika tööviisa saamisega. "Tuntud ka kui Toronto viisavangistuse periood," naljatab Ewert.

Lavade suhtes oma eelistus

Lavade suhtes on kõigil bändiliikmetel oma eelistus. Erkile meeldivad väikesed lavad. "Kui inimesed on lähedal, siis on meeldiv," arvab ta. Ewertile meeldivad suured, ehkki ta nõustub, et neil mõlemal on täiesti erinev karakter. "Meie viimane väike intiimne ülesastumine oli väga nauditav. Aga mõnikord võib lähedus olla liiga pealetükkiv," ütleb ta ja selgitab, et suurel laval on kergem distantseeruda, mistõttu meeldibki talle suur lava rohkem kui suu sisse vaatamine.

Trummar Kristjan naudib kõige rohkem keskmisi lavasid. “Väikesel ei saa nii mängida, nagu ise tahad, seal peab arvestama selle ruumiga, et teistel ebamugav ei hakkaks," teab Kristjan, kes peab lavale mahtuma koos trummikomplektiga.

Euroopas paremad tingimused

Ameerikat ja Euroopat võrreldes tunnistavad draakonid, et Euroopas on palju paremad tingimused. "USAs on kõik asjad väsinud, katkised või vanad," ütleb Erki ja lisab, et ka lavad ja vastuvõtt ning see, kuidas bändi koheldakse, on Euroopas parem. Ewerti meelest võib see olla tingitud tõsiasjast, et bändi staatus on Ameerikaga võrreldes Euroopas siiski pisut teine, ja meenutab, et ka esimese ringi lavad Euroopas polnud eriti head.

Ameerikas meeldis neile kõige rohkem Nashville. "See muusika ja kitarride kontsentratsioon oli lihtsalt nii hull," selgitab Erki. "Kahekilomeetrine tänav ja siis sul on iga kümne meetri tagant uus bänd. Sein on vahel, järgmine bänd, sein on vahel, järgmine bänd," jätkab Kristjan. “Tänaval on ka iga nurga peal!” lisab Ivo. "Ja siis veel meie ka!" naerab Erki.

Kui kodus, siis oledki kodus

Draakonitega rääkides ei tekigi tunnet, nagu istuks vastas lavasid vallutav rokkbänd. Ka bändiliikmed ise tunnistavad, et paratamatult tekib vahel topeltelu elamise tunne. "Kui kaks kuud ära olla, siis see on ikkagi täiesti teine elu, aga ühest küljest see elu, mis me elame, on mõnes mõttes isegi jätkusuutlikum. Kui me oleme kodus, siis me ikkagi oleme kodus!" tunnistab laulja, et on kodus oldud aja jooksul rohkem kodus kui mõned teised.

Bändiliikmed arvavad, et tegelikult nad väga rokkbänd polegi. Küsimuse peale, kuidas eristub rokk- ja indiebändi elustiil, vastavad muusikud, et indiebändi pole üldse olemas. "See on sõnakõlks!" ütleb Ewert. Kristjan aga leiab, et ega nad päris 20aastased ka enam pole. "Asjad, mis tundusid siis huvitavad, on läbi tehtud," sõnab Kristjan. Kõike tehakse muusika pärast ning kogu tegevus on eesmärgistatud. "Ei ole seda noore muusiku asja, et jee!, nüüd saab välismaale ja kaua üleval olla! Me nagu hulluks ei lähe sellega," selgitab Erki. Kontserdireisidel on bänd ka sellise suhtumise tunnistajaks olnud. "Viimane kord Luxembourgis oli üks bänd. Hotell oli mäe otsas ja mets oli all, siis nad loopisid mööblit metsa. Lapsik, lapsik, ma ütlen!" naljatab Erki.

Poiste klassikaline salaelu

Kristjan avaldab, et Jõhvi punkarielule oli olemas ka vastandlik maailm. "Kuna mu isa on muusikategelane, kes teeb erinevaid bigbände ja orkestreid, siis väiksena olin nendes tegev," seletab ta. "Bigbändi muusika, džässmuusika ja punkrokk käisid käsikäes!"

Ka Erkil on klassikaline taust olemas. "Ma olin metsasarvemängija," tunnistab ta ja lisab, et oli selles päris hea. Küsimusele, kas unkaritest sõbrad seda teadsid, vastab Erki nii: "Nad ilmselt ei teadnud seda klassikalist salaelu!" Muusikud usuvad, et tegelikult olid kõik toimunust teadlikud, kuid seda lihtsalt ei näidatud välja, sellest ei räägitud. Ivo õppis Otsa-koolis klarnetit ja Ewert lastemuusikakoolis klaverit “Ja aasta õppisin metsasarve ka, aga sellest ei saanud head nahka,” tunnistab solist.

"Sa ei olnud selles hea või, nagu Erki?" küsib Ivo.

"Aastaga ei jõudnud. Laiskus ilmselt mängib väga suurt rolli," vastab Ewert ja lisab, et ka õpetajaga ei tekkinud usalduslikku suhet, mis tema arvates on iga asja õppimisel oluline.

Sõprus Brainstormiga

Brainstorm oli esimene Baltikumi bänd, kes otsustas julgelt maailma minna. Ja tegi seda edukalt. Kui Draakonid tegid alles oma esimesi samme, oli just Renars Kaupers see, kes otsustas Lätis neid toetada – mängis isegi ühes videos pargis Draakonite lugu "(In The End) There’s Only Love" oma kitarriga.

Nüüd valitseb kahe bändi vahel sõprus ja mõlemal on oma riigis eriline positsioon. Seetõttu on lahe, et nad kohtuvad just Tallinna ja Riia vahelise tee keskel ehk siis Pärnus “Watergate’il”. See kontsert on ühest küljest justkui Eesti ja Läti omavahelise sõpruse näitamine. Teisest küljest saab see olema albumi "Good Man Down" lõpupidu, sest bänd esitab seda siinmail viimast korda täies mahus live’is. Album, mis aitas Eesti bändil jõuda rahvusvahelisele tasandile. Nüüd algab justkui uus etapp.