Rock Summer: kaks tundi Bryan Adamsit kahe euroga (70)

Kell on üks öösel ja Adamsi kontserdist on pool seljataga. Juhataja seisusele kohaselt ja kohustustest tulenevalt istub Berends pressikeskuses ega viska lava ees näppu.

"Pöördvõrdeliselt publiku arvu vähenemisega on kõvasti kasvanud ajakirjanike hulk. Seekord on akrediteeritud üle 240 meediaesindaja. Ei mina usu, et nad kõik on tulnud festivali kajastama." Summeri sünni juures seisnud Berendsi hääles kõlab vaevutajutav nukrusenoot.

Tema jutt, segu esimese klassi matemaatikast ja demagoogiast, lööb algul hinge kinni. Siis aga, kui see segu sul peas sumisema hakkab, mõtled, et tõepoolest nii ju ongi. Kui ikka arvutada oskad.

Ent kindlasti ei korraldanud Jüri Makarov festivali “Rock Summer 25”, põlvedel lahti esimese klassi matemaatikaõpik. Ka Berends kurdab, et ajakirjanikud tahavad rääkida vaid piletihinnast ja publiku hulgast. Miks keegi ei räägi muusikast ja muusikutest, küsib Berends. Kindlasti räägivad. Tullakse ju festivalile ennekõike artiste kuulma. Kuigi eile lõppenud summeri väga kandvaks märksõnaks oli kahtlemata ka nostalgia, millele muide festivali korraldajad eelnevalt samuti tugevalt rõhusid.

Nii et suures plaanis võib väita, et 40+ publikule polnud nostalgialaks mitte vähem oluline kui see, mida lavadelt pakuti. Oli ehk isegi olulisem. Samas kolmekümneaastased ja nooremad ei tulnud kindlasti Lauluväljakule summeri hiilgeaegu meenutama.

Valmis: kihvt, et Makarov selle ära tegi!

Muusikaärimees ja kontserdikorraldaja Aarne Valmis märgib, et kõigest hoolimata võiks Eestis üks rokifestival toimuda. "Me ei saa ju olla s.....d kui lätlased," vihjab Valmis Läti ülipopulaarsele festivalile "Positivus".

"See festival oli minu jaoks kuidagi määramatu. Natuke nostalgiat, siis mõned artistid, kellel parim enne on juba ammu möödas. Üritada kõigile meele järele olla on kohutavalt keeruline. Samas polnud ka väga suurt tõmbenumbrit. Kahju, sest ma kogu hingest oleks tahtnud, et festival inimestele vägagi korda oleks läinud. Eks ikka pileti hind oli see, mis publikut kärpis, ja muidugi see, et kontserte on veel nii palju tulemas. Lisaks nostalgiale rõhumine, mis nooremas publikus ei tekita mingeid emotsioone," leiab Aarne Valmis.

"Aga kihvt, et festival ikkagi toimus ja Makarov hambad ristis selle ära tegi! Sest ausalt öeldes, ma väga ei uskunudki, et festivalist asja saab."

Ahelik: summerite aeg on möödas

Ka muusik Jaak Ahelik tõdeb, et aeg ei ole enam see, mis 20 aastat tagasi, kui inimesed Lauluväljakule ära ei tahtnud mahtuda. Summeritaoliste festivalide aeg on möödas, on tema karm hinnang. "Ennekõike pileti hinna pärast," väidab Ahelik.

"Kui Tallinna inimesele võib see olla veel kättesaadav, siis väljastpoolt pealinna tulnud inimene peab kohale sõitma, kuskil ööbima, sööma, jooma. Ja kui sa tahad veel pere kaasa võtta, siis see läheb nii kulukaks, et enne mõtled sada korda, kui uksest välja astud.

Rabarock toimib selles mõttes hästi, et seal saab telgi püsti panna. Aga kui on selline ilm nagu täna (eile – J. K.), ei lähe sa ka platsile. Nii et praktiliselt oled sa õhku maksnud. Sellist melu nagu 1988. aastal ei koge Lauluväljak enam kunagi. Kuigi, mis seal salata, see üritus tõi ajukurdude vahelt välja palju mälestusi ja ma otsisin üles 1988. aasta esinejakaardi," toob Ahelik, kes esimesel summeril seisis publiku ees koos ansambliga Ultima Thule, lõpetuseks jutu sisse helgema noodi.

Summerile tõi nostalgia, mitte muusika

„Tulime puhtast nostalgiast, mitte muusika pärast," kinnitavad kunagisi Rock Summeri  särke kandvad Valdur ja Tiit. Valduril on ette näidata tööraamat kõikidelt summeritelt, Tiidu kogemus piirdus kolme viimasega. Mõlemad mehed on Makarov Muusiku tiimis ehitanud lava ja paigaldanud piirdeaegu.

„Tollal sai lava ette betoneeritud tavalised postid ja nende vahele tõmmati kõige tavalisem aiavõrk," meenutab Valdur.

„Et võrk natukenegi vastu peaks, siis ülesse äärde sai pingutatud terastross. Ent pärast iga artisti oli võrk ära lammutatud ja tross välja veninud. Mis selle juures oli hästi huvitav, et kui bänd hakkas mängima, panid kõik karvased näpud läbi võrgu ja hakkasid seda kangutama. Nii said nad ennast välja elada. Kui aga siis korraga võrk katki läks ja maha kukkus, seisid mehed õnnetu näoga võrgu ees. Et mis nüüd saab? Kust me nüüd kinni hoiame," meenutab Valdur, et keegi kuskile trügima ei kippunud.

Vilbre leidis summerilt armastuse

"Summeriga on mul väga intiimne kogemus," tunnistab Eesti Televisiooni pearežissöör René Vilbre. "Rock Summeril 1991 kohtasin ma platsil oma tulevast abikaasat. Sellepärast ma nüüd siia tagasi tulin. Aga nagu näed, üksinda," muigab tae.

"Naine niidab suvilas muru. Ütlesin lastele, et mul on piletid olemas, tulge. Aga nemad vastu, et ei huvita. Kõige noorem tütar läks Võsule baari tööle, keskmine ütles, et se al pole ju noorte muusikat, ja kõige noorem läks koos emaga maale suvitama.

Aga minule on siin praegu olla tohutu nostalgialaks!" õhkab Vilbre. "Nii et mul on summeriga väga isiklik suhe," kordab ta ning lisab, et usutavasti on tema selleaastase summeri kõige suurem lemmik Mumiy Troll.

"See on ka mu naise lemmikbänd. Mina kuulen neid live’is esimest korda ja ma poleks uskunudki, et nad nii head on," märgib Vilbre.

Adams, Ernesaks ja mammi

"Seekord oli mul au olla Bryan Adamsi saatja. Ta tegi mulle restoranis isegi lõuna välja," naerab muusik Jaak Ahelik, kes koos ansambliga Compromise Blue 2007. aastal Tallinnas Adamsit soojendas. "Hästi sümpaatne ja tore vend!"

Kanada üks tuntumaid nimesid lõpetas seekordse summeri esimese päeva.

Bryan astus lavale natuke pärast südaööd. Tallinna silueti kohal kõrgus kuu. Vees peegeldusid Tallinna tuled ja sadamasse jõudva Tallinki laeva valgustus. Kui all lava ees kõrgus õõtsuv kätemeri, siis Lasnamäe veerg oli peaaegu inimtühi. Kui mitte arvestada kahte politseinikku ning siin-seal seisvaid või murul lamavaid üksikuid paarikesi. Ernesaksa kuju kõrval aga kõigutas üks pensionäriproua end oma kokkupandaval toolil ennastunustavalt edasi-tagasi, ja seda Adamsi kahetunnise kontserdi lõpuni välja.

Viis isamaalist laulu, vihm ja "Finlandia"

"Rock Summer 25" teise päeva üheks kulminatsiooniks võinuks saada "Viis isamaalist laulu" Ivo Linna ja In Spe esituses. Võinuks, aga ei saanud. Kuigi In Spe oli ikka sama hea kui esimesel summeril. Pealegi toetas teda veel Tallinna Ülikooli segakoor. Aga kui lava ees on kõigest käputäis publikut, siis seisa sa laval kas või käte peal, mingit sünergiat ei sünni.

Aga just need Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi 1988. aasta kevadel kirjutatud lood panid veerandsada aastat tagasi veel paljudel põues platsile toodud sinimustvalged lipud lehvima ja pisarad voolama.

Nüüd jagati rahvuslippe kõigile soovijatele ja taevas nuttis.

Summeri kummardus lapserikastele peredele

Jüri Makarov oli kutsunud saummerile lapserikkad pered.

Viie lapse ema Leida, seitsme lapse ema Hela ja kümne tüdruku ema Ruth tulid kõik koos perega Tallinna Põlvamaalt ja kinnitavad nagu ühest suuust, et mõistagi on see neil esimene summer.

Loomulikult ei saanud ükski pere tulla festivalile kõikide võsukestega. Kes jäi koju nooremaid hoidma, kes peab olema tööpostil, kes teenib Soomes raha. Aga kõik nad tänasid Jüri Makarovit ja Eesti Lasterikaste Perede Liitu, kes neile esimest korda elus võimaldasid rokipeost osa saada.