Foto: Stanislav Moškov
Inimesed
15. juuni 2013, 07:58

Kristjan Randalu: pliidi ees tunnen end sama hästi kui klaveri taga (1)

"Sellist kohta ma otsisingi. Kus saaks rahus muusikat kirjutada. See oli jaanuaris 2009, kui ma sellist kohta vajasin. Algselt ainult üheks kuuks, aga ma tulin korduvalt tagasi," räägib maailmanimega džässpianist Kristjan Randalu, kes on taas kolinud Eestisse – Karksi-Nuia külje alla, kus asub nende pere maakodu, sõna otseses mõttes soode ja metsade taha.

Kristjan Randalut (34) on iseloomustatud kui ilmeksimatult äratuntava isikupärase käekirjaga pianisti. Klaver tuli väikese Kristjani ellu viieaastaselt. Sama loomulikult kui temavanustele kolmerattaline jalgratas. Üheksaselt läks ta koos muusikutest vanematega Saksamaale ja sealt edasi juba iseseisvalt laia maailma muusikat studeerima. Nüüd, veerandsada aastat hiljem, on tunnustatud ja paljudele pjedestaalidele tõstetud džässpianist Eestis tagasi. Soode ja rabade keskel Tuhalaanes, kus koos elukaaslase Epuga kasvatab poeg Uku Arminit ja teeb perele süüa. Sest pliidi ees on Kristjan sama kodus kui klaveri taga. Samas on ta endiselt maailmakodanik, kelle elu igapäevaseks osaks on klaver ja kontserdid maailma kultuurimetropolides.

Sa lahkusid Eestist koos ema ja isaga üheksaselt, 1988. aastal. Siia jäid maha kool, sõbrad, kodu. Kui valus või valutu Saksamaale elama asumine noorele poisile oli?

Mina teadsin, et me läheme kahenädalasele puhkusereisile ja et erandkorras anti viisa tervele perekonnale. Kuigi aastal 1988 käisid perestroika ja laulev revolutsioon juba täie hooga, olid ajad veel sellised, et esmalt sõitsime rongiga Moskvasse ja sealt juba lennukiga edasi. Et välja sai kogu pere, polnud siiski igapäevane asi.

Puhkusereisist lähtuvalt pakkisin ma ka oma koti. Alles Saksamaal küsisid vanemad, kas ma olen nõus sinna jääma. Mitte ei seadnud mind fakti ette, et nüüd oleme siin ja kogu lugu. Õnneks oli minu toonane mõttemaailm kapitalismi hüvedest ja värvilistest asjadest poodides pimestatud. Kõik tundus nii uus ja värske.

Valu tuli alles hiljem. Kui sain aru, et ma ei oska sõnagi keelt ja et ma ei tunne mitte kedagi. Kõik sõbrad jäid maha. Algus oli seega väga raske, ent Saksamaa koolisüsteem on selles mõttes hea, et seal hargneb haridustee valik juba pärast neljandat klassi. Pärast seda kujuneb uus algus, kõik uued näod saavad kokku. Mistõttu ei jäänud ka mulle tunnet, et ma oleks nagu sissetungija, et poleks oma. Nii et kõigil algas nullist uus elu.

Arvestades, et su ema ja isa olid klaverikunstnikud, polnud sinu puhul elukutse valikul vist üldse teist teed, rääkimata kolmandast?

Klaverit hakkasin ma mängima viie-kuueaastaselt. Seega enne kooli. Koolis hakkasin käima Kivimäel muusikakeskkoolis, kus jätkusid ka klaveritunnid.

Klaverimängu kuulsid sa kodus arvatavasti sünnist saati. Kuivõrd loomulik oli see, et sina viieselt selle pilli taha istusid, või tuli selleks hoopistükkis vitsa kasutada, sest sõbrad tagusid samal ajal õues vutti, kui sina pidid heliredelit harjutama?

Rutiinne harjutamine käib ikka koos teatud sundusega. Aga et klaverimäng on igapäevane tegevus, oli see igal juhul seotud teatud kohustusega. Kuni aastaid hiljem tekkis juba oma motivatsioon, isiklik sügavam huvi. Ent seda ennekõike oma muusika tegemisega.

Esialgu istus isa ikka piitsaga klaveri kõrval?

Isa oli palju ära. Distsipliiniküsimusi lahendasime pigem emaga. Võib-olla oli see isegi hea, sest nüüd, aastaid hiljem, pole koos isaga mängides selles mõttes mingit taaka.

Millised suhted on sul isaga loomingulises mõttes? Kas on ka konkurentsi ja positiivset, seega edasiviivat loomingulist kadedust? Või mitte, sest isa mängib klassikalist muusikat, sina oled džässpianist?

Rõhk on minu puhul igal juhul džässil, kuigi ma ei välista ka klassikalist poolt. Kui rääkida innustavast konkurentsist, siis ma arvan, et väga konkreetselt olen ma seda tundnud laval, kus me oleme koos mänginud ja kus tekib positiivne konkurentsitunne, just kõla suhtes. Panna sama pill kõlama ja helisema – see on positiivne tõuge, mis innustab.

Kas vanemad on selle peale ka viltu vaadanud, et sa nende teelt kõrvale pöörasid ja ennast ennekõike džässpianistina teostad?

Viltu mitte. Ma õppisin klassikalist klaverit intensiivselt edasi ja jätkasin seda paralleelselt ka siis, kui alustasin Stuttgardi ülikoolis džässiõpinguid. Ent siis tuli võimalus Ameerikasse minna, mistõttu ma ei lõpetanud kõiki oma klassikalise poole õpinguid. See oli see moment, kus vanemad noomisid, et ma oleks võinud ka klassikalise klaveri õpingud lõpuni viia.

Aga sina ei mallanud oodata, sest Ameerika ja džäss tõmbasid kui magnet?

Suures plaanis võib vist nii öelda. New York nõuab ju mitmes valdkonnas endale maailma pealinna tiitlit. Suur Õun toimib tõepoolest magnetina. Sinna tuleb pidevalt uut rahvast just sellepärast, et arvatakse, et seal midagi toimub. Ning seetõttu toimubki. Mul oli kinnisidee lombi taha minna juba pikka aega. Juba aastaid enne seda, kui see teostus. Isegi enne õpinguid Saksamaal.

Läksid Ameerikasse ja New Yorki üksinda. Kas sa ei tundnud kordagi, et selles suures inimeste paabelis ära oleksid lahustunud ja pinna jalge alt kaotanud?

Väga määrav on ju see, mismoodi minna. Ma ei läinud nii, et pakkisin kohvri, läksin ja siis hakkasin vaatama, mis saab. Ma läksin õppima. Kui võrrelda ülikoolis õppimist Ameerikas ja Saksamaal, siis Ameerikas oli see oluliselt koolilikum. Õppemaksud on seal väga kõrged, graafik väga paigas. Seal ei saa nii, et ah, ma võtan vahepeal veidi akadeemilist puhkust ja siis vaatan, mis edasi saab. Kui sa õpid, siis sa õpid põhikohaga. Hakata seal mõtlema, et mis ma siin teen – selleks ei jäänud aegagi.

Sa lahkusid Eestist ligemale kümneaastasena. Varsti saad 35. See tähendab, et sa olid siit ära ligi 25 aastat?

Päris nii ei saa öelda, hakkasin Eestis juba varem käima. Just koos isaga oli mul siin esimene kontsert aastal 1997. Nii et mängimise mõttes päris nullperiood oli üheksa aastat.

Miks sa ikkagi tagasi tulid ega jäänud näiteks New Yorki, suurde muusikamekasse?

Kui rääkida konkreetselt New Yorgist, siis see oli minu jaoks erand ja see linn mulle sobis. Aga mitte Ameerika. Kui mõned suurlinnad maha arvata, siis Ameerikas puudub kultuuri infrastruktuur. Mulle ei istunud ka see keep smiling. Sa saad ju aru, et nii see lihtsalt on ja nii on kombeks. Aga need on sellised põhimõttelised küsimused.

Selle järel tulevad mängu juba spetsiifilisemad, muusikaga seonduvad küsimused. Rääkides just džässmuusikast. Igal juhul tunnen ma ennast rohkem kodus Euroopa muusikas. Sellepärast ma siia tagasi pöördusingi.

Kui palju sulle see üldse korda läheb, mis Eestis väljaspool muusikat toimub? Tuhanded inimesed lähevad välismaale tööle, tuhanded lapsed elavad päevast päeva nälja piiril... Probleemiks on tööpuudus, narkomaania. Eesti on üks jube koht elamiseks?

Pole ta midagi nii jube. Kui vaadata probleemidele globaalsemalt, siis ka näiteks praegune Saksamaa on hoopis teine kui see, kuhu me 1988. aastal maandusime. Sealgi on ühiskond tunduvalt enam polariseerunud ja lõhestunud kui paarkümmend aastat tagasi. Mis puutub Eestisse, siis ma tajun, kuidas siin on tahetud kohe Ameerika tasemele jõuda, jättes vahele euroopalikud vaheetapid. Ma enne mainisin, et kui sa Ameerikas ei ela just metropolis, siis ilma autota on raske hakkama saada. Nii ka Eestis – võib muidugi öelda, et buss käib ju kaks korda päevas, et milles probleem, aga kui tulla maale, siis ilma autota hakkama ei saa.

Ma arvan, et ka Eestis on mitu paralleelset reaalsust. Väga palju on peresid, kus isad käivad välismaal tööl. See reaalsus, mis pole võrreldav normaalse argipäevaga, kus inimesed on paiksed ja käivad tööl seal, kus nad elavad. Selles mõttes olen ka mina nagu Soome ehitustööline (naerab).

Muide, kui sa välismaal kontserte annad, siis publik ikka teab, et klaveri taga istub eestlane?

See on mulle oluline ja ma olen püüdnud seda teadvustada, küll liigse rõhutamiseta. Muide, kuna mulle on tuttavam just Saksa kultuuriruum, siis ma näen, kuidas seal eksootilised värvingud inimestele alateadlikult väärtust lisavad. Kõige raskem ongi Saksamaal olla Saksa artist. See on nii naljakas, aga kui mõne klaverikunstniku isa või ema on rahvuselt näiteks hispaanlane või norralane, siis igal võimalikul juhul rõhutatakse seda kindlasti ka interpreedi nimes, näiteks lisatakse teine eesnimi. Saksa kontekstis on eksootilisuse rõhutamine väga teadlik.

Kui patriotismi kõrvale jätame, kui palju on sul siis tulnud selgitada, mis imemaa see Eesti on ja kus see asub?

Kõige lahedamad lood tulevad meelde korealastega. New Yorgis küsitakse esimesena, kust sa pärit oled. Selle maa nimi on Estonia. Aa, Astoria! See on New Yorgi linnaosa Queensi üks kvartalitest. I know, I know. Saksamaa keeleruumis arvavad jälle paljud, et sa oled pärit Islandilt (Estland). Ent see valearvamus on viimastel aastatel väga muutunud. Eestit kui propageeritud eduriiki Euroopa Liidu kontekstis teatakse Saksamaal juba väga hästi.

Oled mänginud maailmakuulsates saalides, New Yorgi Carnegie Hallis ja Lincoln Centeris, Berliini Konzerthausis... On need tõesti erilised kohad?

Kindlasti on need väga hea akustikaga saalid ja seetõttu on nende puhul hakatud rääkima ka mingist müstilisest aurast.

Kuivõrd erinev on eri maades publik? Jättes kõrvale need kõlavate nimedega saalid, kuhu eeldatavalt tavapublik ei pruugi sattudagi.

Kindlasti on publiku vastuvõtlikkus seotud ühe või teise rahva temperamendiga. Olen kuulnud oma kolleegi rääkimas, kuidas kuskil Soomes polaarjoone lähedal publik terve kontserdi põrandat põrnitseb ja pärast esinemist keegi kuulajatest tuleb esinejat tänama sõnadega: "See oli, paus, parim kontsert, paus, mida ma, paus, eales kuulnud olen." Kusjuures tänaja on üdini siiras. Äärmuslikest olukordadest tulevad mulle jälle meelde kontserdid Kairos vahetult pärast seal toimunud rahutusi, kus ma esinesin koos Dhafer Youssefiga. Kontserdid olid amfiteatris, kuulajaskond oli noor ning selle publiku volüüm, aplaus ja kisa oli metsik juba enne esimest lugu. Eks lõunamaa inimesed elavad oma emotsioone ikka rohkem välja. Kuna mina ja minu esinemised sõltuvad kohapealsest klaverist, siis on meelde jäänud mõned kohad, kus on olnud väga hea pill.

On sul kontserdiks valmistudes ka mingi oma rituaal, mida sa kunagi ei riku? Pistad sa näiteks enne esinemist alati taskusse talismani?

Rituaalid ja rutiin on igal juhul, need on kontsertide pärisosa. Aga et mul oleks taskus midagi materiaalset, siis seda mitte. Õnneks, ma arvan. Muidu pea kogu aeg meeles, et talisman sinuga kaasas oleks. Aga rituaalid tekivad. Kui on võimalik kontserdipäeva ise planeerida, mis alati sugugi ei õnnestu, siis jagan ma oma päeva kaheks: enne lõunat harjutan saalis, kus õhtul toimub kontsert, ning pärastlõunasse kuulub puhkehetk, et ennast maailmast täielikult välja lülitada.

Sa oled vabakutseline muusik ja interpreet. Kui lahedalt või raskelt praegu leib lauale tuleb?

Minu jaoks on oluline tegutseda väljaspool Eestit. Kui rääkida minu elukutse puhul materiaalset küljest, siis ma ei saa piirduda Eestiga. Tegelikult ka sisuliselt. Vabakutselise elus on väga palju plusse ja ka miinuseid.

Sul on oma produtsent?

Sõltuvalt projektist. Aga ma pean tunnistama, et mulle meeldib organiseerimise ja logistikaga tegelemine. Lisaks minu enda projektid, kus ma vastutan kogu logistika eest ja kus ma organiseerin ka teistele inimestele lennukipiletid, hotellid ja kõik muu vajaliku, mis logistika juurde kuulub.

Millega sa täidad lennujaamades oma ootamistunde, mida kokku arvestades saab arvatavasti juba mitu head nädalat?

Loen lehti. Kui võtta mõni Saksa suurem päevaleht, siis see tekstimaht ületab ikka kordades meie lehtede oma, need tunduvad pigem reklaamlipikutena. Frankfurter Allgemeinet loed ikka tunde, seal on palju teksti. Lisaks tegelen lennujaamades korraldusliku tööga, sest reeglina on nendes olemas internet.

Tuleme nüüd suurtest maailma metropolidest tagasi Eestisse ja Karksi-Nuia külje alla, kus on sinu pere maakodu, sõna otseses mõttes soode ja metsade taga. Kui viljakas on selline paik loomingulises mõttes?

Väga viljakas! Sellist kohta ma otsisingi. Kus saaks rahus muusikat kirjutada. See oli jaanuaris 2009, kui ma sellist kohta vajasin. Algselt ainult üheks kuuks, aga ma tulin korduvalt tagasi.

Tegelikult oli mul mõttes Elba saar. Olin seal suvel käinud ja teadsin, et talvel on see suhteliselt vaikne. Siis aga selgus, et see maja siin oli tühi ja külamajast saaks ka klaveri laenata. Nii ma siin aeg-ajalt käima hakkasingi, kuni see saigi meie pere suvekoduks. Mul on siin eraldi maja, kus saab muusikat teha. See on minu büroo.

Praegu, suve algul, kui ümberringi kostab linnulaul, on siin lõbus. Aga talvel?

Mis siis ikka. Tee tuleb lumest lahti lükata, tuld tuleb kogu aeg pliidi all hoida, õnneks on puud riidas. Kuigi selge see, et tegutsevale muusikule toimib selline koht ja selline elu vaid kombinatsioonis koos siit ärakäimistega. Seega on see koht mulle väga oluline, aga paraku pole ta ainulahendus.

Muide, statistika andmetel sünnib tänapäeval juba rohkem lapsi vabaabieludest. Miks sina pole abiellunud?

On plaanis. See pole mingi põhimõtteline otsus. Lihtsalt tähtsamad sündmused, nagu lapse sünd, on selle tagaplaanile nihutanud. Poiss saab nüüd minuga samal päeval üheseks.

Kui sa parajasti siin maal ei harjuta, ei tegele muusikaga ega ka lapsega, mille peale sul siis ülejäänud vähene aeg kulub?

Ma käin jooksmas. Üle päeva. Aga iga ilmaga. Kuskil kümme kilomeetrit tuleb korraga ära.

Sinu elukaaslane Epp on tõlkija. Kuidas muusiku ja filoloogi maailm kokku said?

Kuidas muusikud ikka inimestega kohtuvad. Inimesed tulevad kontserdile.

Sinu puhul polnud lihtsalt teist valikut, kui astuda isa ja ema jälgedes. Kas väikesest Uku Arminist võiks samuti muusik saada?

Võib, aga ei pea. Selles mõttes on see keeruline küsimus, et mis maani luua eeldused ja mis hetkest algab sundus. Samas – mingite eelduste loomiseks on sundus vajalik. Et kus see piir siis on. Eks ta tahes-tahtmata puutub muusikaga kokku juba nüüd, aga ma arvan, et liiga vara on midagi paika panna.

Kokk Kristjan Randalu hobid: jooksmine ja taimetoit

Kristjanile meeldib väga süüa teha. Ja jooksmas käia. "Mul olid kõik need alged olemas – käisin mõnikord jooksmas ja tegin mõnikord ka süüa," meenutab Kristjan. "Siis viis mind aga elu õpingute ajal Saksamaal kokku ühe inimesega, kellest sai mu hea sõber, kellega ma korterit jagasin ja kellele nii jooksmine kui ka söögitegemine olid juba siis saanud elu pärisosaks, lausa rutiinseks tegevuseks. Iga ilmaga varahommikune jooks ja teisest küljest kokkamine taimses köögis."

Taimne köök on tänini Kristjani eelistus ja puhtalt taimetoitlane oli ta lausa kümme aastat. "Aga siis hakkasin ma jälle kala sööma. Puht juhuslikult. Läksin siin maal naabrimehega kalale. Näkkas päris hästi ja korraga oli vaja need kalad vagaseks teha. Nii see algas," meenutab Kristjan, kuidas taimetoidu kõrval tuli tema söögilauale kala.

Siiri Sisask: "Kristjan on hea mänedžer, ajab asju ausalt."

"Kristjaniga teeme koostööd juba üle kümne aasta. Oleme esinenud väga paljudel lavadel, seoses kontserditurneedega rännanud koos pikki vahemaid, igasuguse ilmaga. Kui nüüd küsida, kes on Kristjan, siis lühidalt öeldes on tegemist väga kena inimesega. Tema peale võib alati loota ja ta ei vea kunagi alt. See on minu arvates üks olulisimaid asju, mis pika koostöö toimimisel määravaks saab.

Ta on ka hea mänedžer, ajab asju nagu ajada tuleb – ausalt ja sirgelt. Ma arvan, et pole kedagi, kes temaga koostööd ei naudiks."

Dhafer Youssef: "Kristjan on pärit teiselt planeedilt."

"Kui ma otsin oma gruppi muusikuid, siis soovin leida selliseid, kes ei olegi nagu inimesed, vaid on pigem kui muusikud teiselt planeedilt. Ja Kristjan on kindlasti üks neist, kes tuleb teiselt planeedilt. Rütmiliselt, harmooniliselt ja muusikaliselt, absoluutselt igas aspektis. On oluline, et ta armastab ka head toitu. Kõik need omadused kooskõlas on väga tähtsad, eriti kui oleme kontserdituuril. Musikaalsus, oskus hinnata head toitu ja veini ning loomupärane humoorikus on minu jaoks väga määrava tähtsusega omadused."

Allikas: Ajakiri Muusika

Kristjan Randalu

Sündinud 27. augustil 1978 Tallinnas, õppinud aastatel 1985–1988 Tallinna Muusikakeskkoolis. 1988 asus koos ema, isa ja õega elama Saksamaale Karlsruhesse.

Lõpetanud Karlsruhes Helmholtzi gümnaasiumi, Karlsruhe muusikakõrgkooli ja Stuttgardi muusikakõrgkooli.

Õppinud 2001–2002 Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, aastatel 2004–2006 Manhattani School of Musicus New Yorgis ning 2005 ja 2006 Henry Mancini instituudis Los Angeleses.

Kristjan Randalu on Montreux’ džässifestivali klaverikonkursi laureaat 2002 ja aastal 2006 oli Grammy nominent. Aastal 2007 pälvis ta Baden-Württembergi džässiauhinna, 2010 kultuurkapitali loomingulise stipendiumi "Ela ja sära" ning 2011 Elioni džässiauhinna.

Vanemad, Piret ja Kalle Randalu, on mõlemad pianistid ja elavad Saksamaal.

Õde Liisa on altviiuldaja ning elab Saksamaal ja Inglismaal.

Elukaaslane Epp Aareleid tõlgib, peab käsitöö veebipoodi ja õpib Tartu Ülikoolis juurat. Peres kasvab varsti aastaseks saav Uku Armin.

Kristjan Randalu on esinenud New Yorgis Carnegie Hallis, Lincoln Centeris, Berliini Konzerthausis, samuti Istanbulis ja Londonis, Oslos ja Madridis.