Jüri Makarov: "Ma tundsin Rock Summeri lõhna uuesti ära. See on hea märk!" (12)

Need neli meest, kellest jutt, olid Jüri Makarov, Rein Lang, Aivar Sirelpuu ja Erki Berends, kes lõid 25 aastat tagasi käed, et teha teoks ammune unistus ja korraldada Nõukogude Liidus esimene tõeline mitmepäevane rokifestival, mille märksõnadeks said ideaalid, tegemisrõõm ja ühtsustunne.

Sõpradetandemil Makarov-Lang oli seljataga Harku kantripäevade ja Heavy Suve korraldamise kogemus. Nüüd taheti ette võtta tunduvalt suurem suutäis. "See oli loogiline jätk, et tahaks kõrgemale ja kaugemale," ütleb Rock Summeri ristiisa Makarov. Kampa kutsuti Tartu muusikapäevade korraldaja Erki Berends ja filharmoonia levimuusikaosakonna juhataja Aivar Sirelpuu.

"Läbi Jüri tuttavate tekkis kontakt Soome Radio 1-ga ja sealse väga toimeka mehe Markku Veijalaisega," mäletab Berends. "Kõik see, mis Eestis toimus, oli neis tekitanud erilise huvi. Sõna "glasnost" oli maailmas enam kasutatud sõna."

Ka Makarovi kinnitusel innustas soomlasi just laulev revolutsioon. "Et nende poolt oleks ka tehnika. Nii see asi ketrama hakkas."

Esimene Rock Summer kandiski alapealkirja "Glasnost ’88" ning tõi lauluväljakule kolmel päeval ligikaudu 150 000 muusikafänni.

Kui esimese summeri päevapilet maksis 3 rubla ja viis aastat hiljem 100 krooni, siis täna on hinnaks 60 eurot. Makarov loodab väljakul näha 20 000 inimest. "Kui keegi on siin spekuleerinud, et pilet on kallis, siis tõsi jah – sama raha eest on võimalik näha võib-olla ühte või mõnda sooloartisti. Meil on võimalik näha neljakümmet artisti, kellest soolokontserti väärib tubli viisteist," väidab Makarov. Kas tema lootus ja usk täitub, saab selgeks juba täna.

"Meil polnud isegi faksiaparaati!"

25 aasta taha vaadates meenub Makarovile üllatuslikult ennekõike, kuidas lauluväljakule vurasid esimesed rekkad, kuidas püstitati lava, kuidas kerkisid võimendusepüramiidid, kuidas jagati käepaelu. "Selle meluga kaasneb mingi väga eriline lõhn. Lõhnad ei lähe kunagi meelest. Täna (neljapäeva – J. K.) hommikul tundsin ma Rock Summeri lõhna uuesti ära. See on hea märk!"

Langi sõnul ei oleks Rock Summerit ilma soomlaste abita üldse sündinud. "Meil ei olnud vahendeid, et lääne vendadega läbirääkimisi pidada. Meil polnud isegi faksiaparaate ega telekseid! Väga suure osa sellest tööst tegid ikkagi ära Radio 1 tegevdirektor Markku Veijalainen ja tema seltskond." Berends lisab, et Eestis summeri korraldamisega võtsid soomlased väga suure riski.

Makarov on meenutanud, et artistide listi koostades ei tundnud ta staaride ees vähimatki aukartust ning et juba enne esimest summerit koputas ka rollingute uksele. Ent tol aastal bänd ei tuuritanud. Järgmisel aastal koputas peakorraldaja uuesti, ent siis võttis number mehel hinge kinni.

Kuna jäme ots esimese summeri korraldamisel oli soomlaste käes, taotlesid Soome mänedžerid ennekõike oma ansamblite tutvustamist. "Nii me saimegi sellise kõva nime nagu Juice Leskinen ja palju teisigi," nendib Berends. Samas teostus paljude lääne mänedžeride ammune salasoov piiluda pragunema hakkava raudse eesriide taha. "Nii saime siia sellised esimese suurusjärgu tähed nagu Big Country, Steve Hackett, nagu Public Image Ltd. koos John Lydoniga. Need olid ikka nimed, kelle kohta ei osanud muud öelda, kui käsi laiutada," on Berends Õhtulehes meenutanud.

Rein Langi sõnul maksis lääne staaride honorarid kinni Radio 1. Neil olid seljataga tugevad sponsorid, soomlased võtsid festivali kui kõige tavalisemat äriprojekti. "Ma ei teagi, kas nad jäid kasumisse või kahjumisse. Igatahes mäletan, et Big Country nõudis oma esinemise eest 10 000 naela, mis oli nende tavaline taks."

Aivar Sirelpuu arvates oli esinejate honorar tavataksist siiski palju väiksem. "Eks promootorid vaatasid seda kui võimalust ja avanevat turgu. Aeg oli ürituste korraldamiseks poliitiliselt soodus. Esimestel summeritel oli ka väga palju vabatahtlikke. Raha ei loetud. Isegi osa tehnikat anti tasuta," teab Sirelpuu, kelle koordineerida oligi tehniline pool – lava, heliaparatuur ja kogu toetav infrastruktuur.

Suurtel artistidel on üldjuhul suured nõudmised. Kui Big Country sellid laeva pealt maha astusid ja avastasid, et nad on pandud Olümpia hotellis kahekesi ühte tuppa elama, oli nende imestus pehmelt öeldes košmaarne. Vaatamata paljudele täitmata lubadustele keegi artistidest otsa ümber ei pööranud. "Meil polnud pakkuda sviite, aga sellega lepiti. Pigem nauditi õhustikku ja eesti tüdrukuid. Ning hiljem võis välismeediast lugeda, et niivõrd rahumeelset ja muusikakeskset festivali polnud nad varem kogenudki," ütleb Berends. "Nad oli ikka täiesti hämmingus, sest esiteks ei olnud nad kuulnud midagi Eestist ja ega nad ka teadnud, mis neid ees ootab. Mis neid ennekõike hämmastas, oli publik. Eriti hakkas see silma Steve Hacketti esinemise ajal – ta oli ju laval akustilise kitarriga, aga samas võis kuulda nõela mahakukkumist. See kõik oli välisartistidele täiesti käsitlematu!"

Suured kalad ja väiksed kalad

Sestap olimegi hiigelsolvunud, kui Melody Maker kirjutas, et kultuuri pole siin mitte mingisugust ja kõik see, mis siin toimus, on täielik jama, on meenutanud Lang tõrvatilka meepotis.

Eks neid tõrvatilku oli teisigi. Singer-Vingeri solist Hardi Volmer ja nii mõnigi teine eesti artist on meenutanud, kuidas lava taga sikud lammastest eraldati: "Soomlased jõid valuutabaaris viskit või õlut. Mina ei saanud seda endale lubada ja see teadmine tegi seal olemise vastikuks," nukrutses Volmer.

Erki Berends mäletab aga muusikalehest Melody Maker Big Country laulja repliiki, et vetsupaber oli hotellis liiga kare. "Ent need olid väikesed miinusargumendid, mis välja toodi. Kõik muu toimis ikka väga hästi."

Lambad muusika vastu

"See oli meeletult võimas pilt, kui Big Country oli laval ja kogu see rahvamass kaasa elas," mäletab Sirelpuu esimese summeri ühte tipphetke. "See oli tohutu siiras vastuvõtt ja sünergia, mis publiku ja ansambli vahel tekkis." Langi sõnul tahtis Big Country solist Stuart Adams ansambli esinemise ajal keset lava ka sinimustvalge lipu püsti lüüa, kuid mänedžer lõi vedelaks.

Jüri Makarovi kõrghetk jääb Ivo Linna, Alo Mattiiseni ja In Spe ühislaulmisse "Eestlane olen ja eestlaseks jään." "Kogu väljak nuttis ja keegi välismaalastest ei saanud aru, mis siin toimub."

Kui esimese Rock Summeri lõppedes kõlas kolmanda päeva hilisõhtul hämarusse mattunud laulukaare all igatsusest ja kurbusest kantud Gary Moore’i "Loner", oli neljal mehel selge, et Rock Summer 88 ei jää viimaseks. Ega jäänudki.

Ent kümme viimast aastat on Jüri põhiliselt Otepääl lambaid kasvatanud. Nüüd on ta juba kuu aega kodunt ära olnud ning lambad muusika vastu vahetanud. "Õnneks on lambad hea hoole all," muigab Jüri Makarov rahulolevalt.

Kolme rubla eest kaksteist tundi rokki

1988. aasta 26.–28. augustini lauluväljakul peetud Rock Summer 88 oli Ida-Euroopa suurim rokifestival, kus esines kolme päeva jooksul 24 ansamblit seitsmest riigist, mida tollase meedia põhjal käis kuulamas-vaatamas 220 000 inimest.

Täna ütleb Jüri Makarov: "Ma ei taha spekuleerida ja tembeldada kedagi valetajaks, ent aastaid on siin blufitud ja mul ei ole paha seda kõike praegu välja öelda, et üle viiekümne tuhande inimese siia väljakule ei mahu."

Esimese Rock Summeri organiseerisid Eesti Riiklik Filharmoonia, levimuusikute klubi Muusik ja Soome Radio 1. Sündmust kajastas üle saja ajakirjaniku.

Tegijate suust kõlas kõige sagedamini lause: "Kui keegi oleks aasta-paar tagasi öelnud, et meil on üldse midagi sellist võimalik korraldada, oleks teda peetud hullumeelseks."

Haljasalade Trusti egiidi all kaubelnud kümned kooperatiivid pakkusid šašlõkki, jooke, särke, lippe, laululehti, plakateid, kleepse.

Rock Summer 88 päevapilet maksis kolm rubla. Eelmüüki ei toimunud. Esimesel summeri aastal kerkis orbiiti võltspiletite afäär.

Et oma vägijookidega platsile ei lubatud, oldi valmis enneolematuteks aktsioonideks, et alkohol aia sisse toimetada: kes peitis oma viinapudeli leivapätsi sisse, kes juba päev-paar enne summeri algust Lasnamäe veerule mätta alla. Tõsi, paljud ei leidnud hiljem oma peidupaika enam üles.

Rock Summer 88 põhiesinejad

Big Country (Šoti)

Steve Hackett (Inglismaa)

Public Image Ltd. (Inglismaa)

Eppu Normaali (Soome)

Sleepy Sleepers/Leningrad Cowboys (Soome)

Juice Leskinen & Huhtikuu ´88 (Soome)

Pave Maijanen (Soome)