"Muusika viipekeelde tõlkimine on nagu luule tõlkimine – eksprompt see hästi ei sünni."

Ainus, mida päris otseselt vahendada ei saa, on meloodia. "Meloodia tõlgendamine on subjektiivne ja siin antakse edasi just seda meeleolu, mida meloodia endas kannab. Eesmärk on, et inimesel, kes tõlget vaatab, tekiks sama meeleolu, mis kuuljal inimesel muusikat kuulates tekib. Kõlavärvid ja hääletämbrid antakse edasi liigutuste iseloomuga, aga ka see on tõlgendamise asi, sest täiskurt ei ole neid tämbreid kunagi kuulnud," selgitab Liivi Hollman – üks Viipekeeletõlkide OÜ tõlke, kes oli tegev läinud nädalavahetusel peetud perepeo "Puude taga on inimene" juures.

Kõiki aspekte tema sõnul võrdsel määral edastada ei saa: "Tõlk peab tegema valiku. Kui vokaal on olemas, siis tavaliselt keskendutakse laulupartii tõlkele, aga kui tuleb tõlkida näiteks filmimuusikat selleks, et üliõpilased seda pärast analüüsiksid, siis on eesmärk pigem just meeleolude edasiandmine."

Hollman kinnitab, et muusikalisi etteasteid tuleb viipekeelde tõlkida üpris sageli. "Muusika on lahutamatu osa näiteks kiriku jumalateenistustest, ja kõlab paljudel muudel üritustel, nagu kooliaktused ja sünnipäevapeod. Väga palju on üritusi, kus juhtub olema üks-kaks laulu, aga on ka pikemaid muusikaetteasteid," räägib ta. "See, kuidas muusikat – nii instrumentaali kui ka vokaali – tõlkida, on üks osa tõlgikoolitusest," märgib Hollman ja lisab, et head rütmitunnet pole tarvis üksnes muusika tõlkimiseks, vaid viiplemiseks üldse.

Üks tõlk laval, teine lava ees

Muusika tõlkimisel on olulisim põhjalik ettevalmistus. "See on nagu luulegi tõlkimine – eksprompt see hästi ei sünni. Kui laul tuleb mõnel üritusel ootamatult, siis tõlgib tõlk selle ka ettevalmistamatult viipekeelde ära, aga üldiselt küsime me laulusõnad ette, tõlgime need eelnevalt viipekeelde, kuulame laulu läbi ja püüame seda viipekeeles laulda," ütleb Hollman.

Et laval vigu vältida, tehakse kontsertidel alati paaristõlget: lava ees viipleb teine tõlk, keda lavalolija jälgida saab. "Viipekeeletõlgid seisavad tavaliselt sellises kohas, et lava poole suunatud valjuhääldid jäävad nende selja taha ja rahva poole suunatud valjuhääldid neist ettepoole. Pahatihti võib juhtuda, et sul on küll kõik laulud peas, aga sa ei kuule isegi niipalju, et teada, mis laulu lauldakse. Niipea kui laval oleval tõlgil tekib heliauk, saab ta toetuda sellele, kes on lava ees ja kõike toimuvat hästi kuuleb," põhjendab Hollman.

Iga mõne laulu tagant vahetab tõlkidepaar rolle: "Sünkroontõlge on hästi intensiivne ja palju energiat nõudev töö. Me vahetame üksteist iga 20 minuti tagant välja ka siis, kui ei ole tegemist laulude tõlkimisega." Hollman toob välja ka selle, et lava pealt silmapaistmiseks tuleb suuremalt viibelda kui teleintervjuus, kus peab kaadrisse ära mahtuma.

Reedel ja laupäeval Tallinna lauluväljakul korraldatud tasuta festivalil jagus tõlkidel Ulvi Saksal, Birgit Eström-Andreasel, Raili Loidil, Anne-Mai Hindriksil, Hele-Riin Karringil ja meeskonna koordinaatoril Liivi Hollmanil tööd ohtralt. Viipekeelne tõlge saatis nii päevajuhi Hannes Hermaküla teadaandeid, Mart Kivastiku lühinäidendit "No näed ise!", tantsuetendusi ja -õpitube, filmilinastusi, spordivõistlusi, Kukerpillide, Siiri Sisaski, Suarõkõ ja Suprjadki kontserti.

Siiri Sisask: viipekeel on kaunis kunst

Muusikataktis õõtsuvat, puusi ja põlvi nõksutavat tõlki on põnev jälgida ka kuuljal. Tempoka loo ajal näib viipekeeletõlk karaktertantsijana: kogu tema keha on muusikast haaratud ja käed jutustavad lugu. Viipekeeletõlkide OÜ tõlkejuht Ulvi Saks väidab, et kiire laul pole probleem. "Kui seda suudetakse laulda eesti keeles, siis jõuab seda laulda ka viipekeeles," kinnitab naine, kes kandis viipekeeles osavalt ette ka Siiri Sisaski kohati väga kiire loo "Ma ei maga, ma ei söö". "Väga-väga kaunis kunst!" tunnustas lauljanna liigutatult oma paremal käel laule vahendanud tõlke.

Siiri Sisask, kes kirjutas koos Peeter Volkonskiga festivalile tunnuslaulu "Mis jääb meist järele", astus üles reede õhtul ja esitas peamiselt lugusid viimaselt albumilt "Lingua mea". Esimest korda saatis teda Eesti pinnal uus bändikoosseis, kuhu kuuluvad pianist Kristjan

Randalu, Norra saksofonist Trygve Seim ning sakslased Matthias Nowak kontrabassil ja Jens Düppe trummidel. Seni on punt, kellega liitub ka keelpillikvartett Helenos, esinenud Saksamaal. "Väga kallis on kogu seltskonda Eestisse tuua. Tore, et seda nüüd teha saime," rõõmustab Sisask.

Pärnus on ta korra varemgi nõnda esinenud, et lavaserval tehakse sünkroontõlget viipekeelde. See, et osa publikust on kuulmispuudega, ei muuda Sisaski sõnul tunnet, millega ta kontserti annab. "Mina ei tee vahet. Inimesed on inimesed ja igaüks saab omamoodi aru. Viipekeel on muidugi vajalik, sest ilma selleta ei saa kurt inimene üldse aru, millest lauldakse. Aga kurt võib olla ka inimene, kellel on kuulmine ja nägemine täiesti olemas. On neid, kes võiksid laulude sõnumit kuulda, aga ei kuule," arutleb ta.

Festivalipublikule läks pala "Mis jääb meist järele" küll hinge. Sisaskil tuli koos Meero Muusiku laululastega lugu teistki korda ette kanda. Peeter Volkonskiga on ta varemgi edukalt koostööd teinud. Armastatud lugu "Mis maa see on?" võrsus just nende koostööst.

"Kui korraldajad mind esinema kutsusid ja tegid ühtlasi ettepaneku, et kirjutaksin festivali auks ühe laulu, pakkusin ma ise välja, et teksti autor võiks olla Peeter Volkonski. Peetri looming istub mulle väga hästi – ideed tekivad kohe. Kui ma selle laulu sõnad kätte sain, neid koduteel veidi aega seedisin ja koju jõudes klaveri taha istusin, siis oli mul esimese kümne minutiga meloodia juba olemas," meenutab Sisask. Kooriseade tegi laulule Meero Muusiku õpetaja Anu Lõhmus.

"Laulupeol peaks kindlasti viipekeeletõlge olema."

"Laulupeol võiks kindlasti viipekeeletõlge olla. Ma ei ole kindel, kas Rock Summer, kus lauldakse ka muudes keeltes, või itaaliakeelne ooperietendus peaks need kohad olema, aga eestikeelsed kontserdid, mis on mõeldud kogupereüritusena, peaks küll tõlgitud olema," leiab Siiri Sisask .

Viipekeeletõlk Liivi Hollman nõustub, et suured rahvapeod, iseäranis laulupeod, peaks olema ligipääsetavad kõigile. "Praegu läheb eesti kultuuris niivõrd oluline asi nagu laulupidu tegelikult kurtidest mööda. Nad käivad ja vaatavad seda rahvamassi, aga see, mis laval toimub, jääb neile kättesaamatuks," tõdeb Hollman. "Aga tõlge on kallis ja ega väikese kurtide grupi pärast eriti paljud ürituste korraldajad sellest huvitatud ole," möönab ta nukralt.