Kunstnike elu Pika jala tornis: sängi tagant pääseb otse katusele (2)

Siska on üks kolmest kunstnikust, kelle ateljee on Nunne, Rataskaevu ja Pika tänava ristumiskohal Pika jala tornis. Praegu jagab kõige kõrgema korruse hõivanud Siska torni veel kunstnike Liisa Kivi ja Tõnu Lauguga. Läbi aegade on tornis töötanud ka sellised kunstnikud nagu skulptor Juhan Raudsepp, maalikunstnik Olev Subbi, lastekirjanik ja kunstnik Edgar Valter, maalikunstnik Valdur-Olev Ohakas, graafik Peeter Ulas, maastikumaalija Oskar Ludvig, metallikunstnik Heino Müller, kunstnik, arhitekt ja luuletaja Leonhard Lapin ning kunstiajaloolane Juhan Maiste.

Enne Siskat oli tema ateljee Mülleri oma. "Minu esimene koolipäev kunstiakadeemias oli 1999. aastal ja siis mu õpetaja Heino Müller küsis, et poisid, kes tuleb ateljeesse kappi tõstma. Mõtlesin, et mis see kapp siis tõsta on, aga üldse ei teadnud, et see ateljee sellise koha peal on. Siis me köitega vinnasime seda," meenutab Siska oma esimesi muljeid Pika jala tornist.

Natuke on tornis töötamine raske ka, tunnistab ta ja räägib Subbi pandud peeglist, mille kunstnik sättis sinna selleks, et kui kell käib, oleks näha, mis mees tuleb ja kas ta peaks sisse laskma. Külastajaid on tornil siiani rohkesti. "Ma olen siin novembrist alates ja ma arvan, et siit on läbi käinud nii paarisaja inimese kanti," räägib Siska, et tuttavad või tuttavate tuttavad helistavad tihti möödaminnes.

"Teine variant on, et igavusest hüüad, et tule üles. Peomeeleolus inimesi saab tänavalt üles küll," muljetab Siska. Teisipäeval oli torn aga avatud kõigile.

Raskeim on tornis skulptoril

Torni teise korruse on hõivanud nooruke, just kunstiakadeemias vabade kunstide eriala lõpetanud Liisa Kivi. "Alguses ma kartsin küll natuke, aga siis ma otsustasin mitte karta. Mingi aeg olin ma tornis täitsa üksi. Alumine naaber käis ka, aga ikka jääd öösiti mingitel aegadel üksi tööd tegema," meenutab Kivi oma kummitavaid naabreid.

Alumisele korrusele on end sisse seadnud metallikunstnik Tõnu Lauk, kelle ateljeest võib muu põneva seast leida näiteks ka 14. sajandist pärineva pealuu. "Otsisin pealuud oma õpilastele joonistamiseks," selgitab ta.

Kolmapäeval pidas 1972. aastast tornis töötav kunstnik oma 75 aasta juubelit.

Teisipäeval pidas Lauk kõigile soovijatele loengu torni ajaloost ja selle elanikest, rääkides muu hulgas sellestki, et ehkki torni tõusmine on juba niisama füüsiliselt raske, võib ainult ette kujutada, kuidas sai hakkama skulptor Juhan Raudsepp: temal valmisid tornis nii Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kui ka Carl-Robert Jakobsoni kujud. "Väga raske töö on skulptoril! Tal peab olema nurgas savikast, tal peavad olema kipsikotid, vesi peab olema käepärast, peab olema piisavalt soe," loetleb Lauk materjale, mis on ju vaja kuidagi torni saada.

Pika jala torn oli algselt puust

Torn ehitati 1380. aasta algul puutornina. 1500. aastal see rekonstrueeriti ja ehitati paremaks. Enne kunstnikke olid 19. sajandil tornis sõjaväelased. Esimene kunstnik, kes torni elamiseks ja töötamiseks hõivas, oli maastikumaalija Oskar Ludvig – tema võttis laenu ning tegi torni korda. Esimesel korrusel oli Ludvigil eluruum, teisel külaliste vastuvõtuks mõeldud peoruum ja kolmandal ateljee. Torni trepp oli tema ajal kaetud punase riidega. Edasi on aga iga kunstnik toimetanud oma äranägemise järgi. Näiteks lasi Juhan Maiste oma tööruumile ette panna musta ukse. Olev Subbi pani aga beeži tapeedi ja võõpas valge lae pruuniks.

1995. aastal torn põles. Tuli sai alguse kõrvalmajast. "Keegi vist jättis kellelegi midagi maksmata, siis hakkavad asjad põlema minema," sõnab Siska ja näitab, millisest aknast tuli sisse tuli. Ära põles pool katust. "Siis tuli tuletõrje ja kõik see vesi tuli ülevalt minu ateljeesse välja," lisab Lauk.

"Siin olid kahel pool liustikud, sest väljas oli 17 kraadi külma," meenutab ta põlengut.

Teet Malsroos