Klienditeenindaja ametit proovinud Inga Lunge: mis mõttes on raske müüjat leida!? Ma ütlesin, et tuleksin kohe! (51)

Näitlejanna Inga Lunge sattus Tartu Saialille pagariärisse tööle, inspireerituna mõni aeg tagasi Arteris ilmunud artiklist, milles imestasid Rootsi tudengid müüjatöö vähese prestiiži üle Eestis. Saialille pagariäri omanikest tuttavatega saigi ükskord sel teemal vesteldud.

"Nad rääkisid veel sellest, kuivõrd raske on leida head müüjat. Mina imestasin, et mis mõttes raske!? Ma tuleksin kohe müüjaks, aga ma praegu ei saa - laps on väike ja oma töö kõrvalt keeruline," meenutab Inga. Sel moel õhku lennutatud lubadusest sai aga üheks päevaks tõelisus.

Müüjaamet kui karjääriredeli algus

Müüjatöö tegemine polnud Inga Lunge jaoks esmakordne - ta on ülikooliajal töötanud mitu suve järjest Viru keskuse all asunud kaubamaja Sokose spordiosakonnas. Kuna ta teadis, mida oodata, ei peljanud ta ka tulla pagariärisse müüjaks.

Siiski tõdeb ta, et igapäevaselt müüjana töötavat inimest võib loomulikult tabada rutiin ja tüdimus. "Üheks päevaks minna on mõnus ja värskendav. Korra suvel käia on kindlasti teine vaatepunkt võrreldes põhikohaga," jääb Inga realistlikuks. Tema jaoks on igatahes müüjatöö juures kõige raskem pidev püsti seismine.

Inga kurvastab selle üle, et teenindajatel on Eestis võrdlemisi väike palk. Seda näitlejanna õigeks ei pea, et tööturule sisenevad noored kohe hiigelpalku ootavad. "Paljudes kettides on ju nii, et võid müüjana alustada ja areneda edasi, kui näitad, et oled usin ja tubli," arvab Inga. "Kogemusi tuleb ju kuskilt omandada ja ikka on hea, kui sul seal CV-s midagi kirjas on."

Müüjatöö juures tuleks suhkrutükk üles leida

Inga meenutab, et pisikesena unistas ta lillemüüjaks saamisest. "Ma ei mõelnud selle peale, et inimesed peaksid mulle raha andma, vaid sellele, et saaksin nendele inimestele lilli anda," räägib ta naerdes.

Seetõttu usubki ta, et müüjatel tuleks endasse süstida veidi enam rõõmsat suhtumist. "Ma arvan, et see on inimeses ja mõtlemises kinni. Ise peab suhkrutüki selles töös leidma," sõnab ta. "Oma tööd tuleb teha rõõmuga, ükskõik, mis töö see on! Kui teed seda hästi ja hingega, on tohutu edasiarenemisvõimalus."

Toredamad teenindajad on Inga üles leidnud ka ise ostlemas käies. "Meie kodupoes Rimis on meil juba oma lemmikkassiirid, kes suudavad alati naeratada ja rõõmsas tujus olla," teatab ta.

Inga leiab, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga võib teenindajate nägudel rohkem naeratust näha. Kuid siis, naerma puhkedes, lisab ta: "Mine sa tea, äkki nad suhtuvad lihtsalt minusse paremini."

Igatahes Saialille pagariäris töötades ei pääsenud näitlejatar tähelepanust ja autogrammide andmisest.

Kontserdipilet hea teeninduse eest

Hea teeninduse tasu kohta oskab Inga pajatada ühe loo ajast, mil ta töötas kaubamajas müüjana. See kõik juhtus palaval ja laisal suvepäeval, kui kaubamajja sattusid ühed tõmmud mehed. Kuna Ingaga samas vahetuses olnud töötajad nendega tegeleda ei viitsinud, läkski näitlejatar uurima, kas saab kuidagi aidata.

"Maksmise ajal tuli aga nendega jutuks, et kas me Eros Ramazotti kontserdile ka tuleme," meenutab Inga. "Mina ütlesin, et ei tea, kas saaksin endale sellist asja lubada. Nemad teatasid seepeale, et oh, me teeme sulle piletid välja. Mõtlesin, et jaa-jaa, mingi mesijutt."

Tuli välja, et tõmmud noormehed ei ajanudki mesijuttu: üks neist oli Eros Ramazotti bassimängija ja teine trummar.

"Ma veel itsitasin edasi ja mõtlesin, et poisid teevad minuga lolli nalja. Nemad võtsid siis kassa telefoninumbri ja lubasid järgmisel päeval helistada, et öelda, kust saan pileti kätte," räägib Inga.

Noormehed tõepoolest helistasid ja näitlejatar saigi nende kaudu pileti. Pärast kontserti pääseti ka lava taha - ja kõik see algas heast teenindusest kaubamajas.

Vaata galeriid pagaripoe tööpäevast SIIT!