Oliver Kuusik: "Maailm hakkas pöörlema, enne ei saanud pidama, kui pikali maas olin." (5)

Inimesed, kes laupäeval triiki täis Raekoja platsile XXXII Tallinna vanalinna päevade avalöögiks lavastatud "Carmina Buranat" kuulama-vaatama kogunesid, pidid pisut pettuma, sest algselt väljahüütud Eesti tenor Oliver Kuusik lavale ei jõudnudki. Peatselt isarolli astuv 32aastane mees ütles, et tervis vedas alt.

"Carmina Burana" ülistab teatavasti saatuse heitlikkust ja ajaliku elu rõõme ning see muusika on omamoodi ood armastusele ja pidustustele tema auks. Tenori osa, mis koosneb pigem fragmentidest, ei ole ajaliselt küll eriti kurnav, aga seevastu on partii ülikõrge ja nõuab paiguti tohutut pingutust.

"Olen varem "Carminat" korduvalt laulnud," kinnitab Oliver Kuusik, et selles pole tema jaoks midagi üle jõu käivat. Veel etendusepäeva hommikul oli ta Eri Klasi juhtimisel proovigi teinud.

"Olime proove teinud tõepoolest palju ja kõik näis sujuvat. Ka laupäevahommikuses proovis, kus ma harjutust siiski päris täie rauaga ei võtnud ja võimalikes kohtades rohkem markeerisin – nii varane kellaaeg ei ole nii kõrge partii laulmiseks väga sobiv. Tegelikult polnud ka tunne päris tugev, maailm näis kummaliselt kruttivat," tunnistab tenor, et juba viimases proovis ei tundnud ta end päris hästi. Aga seda, et ta lavale ei jõuagi, Kuusik küll karta ei osanud.

Koju jõudes otsustas Kuusik, kõrvus maestro õpetussõnad, oma partii veel kord läbi laulda. "Tahtsin kogu ettekande veel kord kaanest kaaneni läbi võtta, ise kujutledes, et etendus juba käib. Siis see juhtuski: maailma hakkas taas pöörlema ja põrand ohtlikult lähemale tulema. Enne ei saanudki pidama, kui pikali maas olin. Jala pealt. Lihtsalt lõi pildi korraks valgeks."

Midagi samasugust on juhtunud varemgi

Kuusik ütleb, et eriti raskete partiide puhul on temaga midagi samasugust juhtunud varemgi. Ent viimasest korrast on vähemalt kolm aastat möödas. "Tean, mis minuga siis toimuma hakkab ja kuidas oma häält piiripealsetel hetkedel suunata, et olukorda päästa. Läbi kogu keha käiks nagu mingi välk. Ihu oleks nagu läbi teinud hiiglasliku kehalise pingutuse ja kõik lihased on nii läbi, et ei allu enam üldse mingile tahtele."

Kuusik ei jäänud põrandale kauaks. Vähemalt mitte nii kauaks, et oleks sundinud punase ristiga autot kohale tulema. Selle asemel istus ta rahulikult toolile ja ootas, kuni keha ütles, et hädaolukord on möödas.

Vahejuhtumis ei süüdista Kuusik midagi muud kui asjaolude kokkulangemist ja iseenda kerget ületöötamist.

Et kontserdini olid jäänud vaid mõni tunnid, vasardas Kuusiku peas üksainus mõte: kust leida endale asendaja? Olukord tundus peaaegu lootusetu, sest peale tema pole Eestis teadupärast just palju neid, kes nõudliku partii une pealt ära laulaks.

Kust küll leida asendaja?

Viimaks sähvatas talle pähe Eesti Rahvusmeeskoori kontratenor Ka Bo Chan, kellele Kuusiku jutu peale justkui läbi udu meenus, et ta on seda partiid kunagi laulnud. Õnneks oli too mees parajasti Tallinnas ja veel suuremaks õnneks oli tal partii isegi veel väga hästi peas. Järgmine kõne läks juba maestro Klasile, ja paari tunni pärast astus Ka Bo Chan lavale.