Inimesed

Tiia Järvpõld: "Ei maksa sellesse takerduda, kui pole kena keha või jalgu!" (15)

Silja Paavle, 27. mai 2013, 07:00
PÄÄSEB KÕIKJALE: Kuigi puudega inimesed kipuvad nurisema, et igale poole ei pääse, ei nõustu Tiia Järvpõld sellega. «Alati saab, kui on tahtmist!» kinnitab ta. Reedel käis ta koos isikliku abistaja Erika Taukuliga Tartu Linnamuuseumis. Foto: Aldo Luud
"Aitäh, et sa oled nii julge!" tänas ühel ööklubiõhtul rühm saksa poisse Tiia Järvpõldu. Neil oli tekkinud tunne, et Eestis ratastoolis inimesi polegi – Tiia oli esimene, keda nad nägid.

"Sünnitrauma tõttu on mul toimetulek pea peale keeratud. Teen kõike jalgadega: kirjutamisest nõude pesemiseni. Käsi ma kasutada ei saa, sest nad lihtsalt ei kuula sõna," kõneleb Tiia Järvpõld (46) heatujuliselt. Ja lisab, et kätega saab ta kallistada ja näiteks lauda pühkida, muud on mugavam teha jalgadega.

Samal teemal

Juunis saab Tallinna lauluväljakul koguperefestivalil "Puude taga on inimene" näha Tiia maale. Mis on maalitud samuti jalgadega. Nii, et pintsel on parema jala varvaste vahel. Tiia kuulub Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmsesse Ühingusse ja tal on olnud juba 19 näitust.

Festivalil on muu hulgas tähelepanu keskpunktis see, kas puudega inimestel on võimalik osaleda ühiskonnaelus ja saada kultuurist osa võrdväärselt teistega.

Tiia usub, et kõik algab inimesest endast, sest tema on elanud tormilist ja väärtuslikku elu 46 aastat. "Paljud inimesed jäävad kinni sellesse, et neil pole kena keha või jalgu või häält. Või nad mõtlevad, et oi, kohvikus ei tohi küll kõrrega kohvi juua, sest see pole etiketis kirjas," naeratab ta ja rüüpab kõrrest kohvi.

Eelkirjeldatu seletab ka seda, miks puudega inimesed end sageli üksikuna tunnevad. "Kui oled elus kibestunud, siis ei tahagi keegi sind oma sõbraks," kinnitab Tiia, et kui ise maailmale naeratad, naeratab maailm sulle ka vastu.

Laupäeviti kodust välja minekut ei plaani

Tiia sõbranna Maarja Kaplinski (48), kes on samuti liikumispuudega, kinnitab, et Tiia võiks olla paljudele eeskujuks. "Paljud puudega inimesed räägivad iseseisvusest ja võrdsetest võimalustest, aga kui lähemalt vaadata, on nad oma elust ühe suure mulli teinud ja elavad selle sees," ütleb ta. Nad on Tiiaga ühel nõul, et neid puudega inimesi, kes julgevad oma elu elada võrdväärselt teistega, on mitu korda vähem kui neid, kes elavad mõnes kindlas kogukonnas ühes omasugustega.

Tiia eelistab iseseisvat elu. Vaatamata sellele, et pealehakkamine ja positiivne ellusuhtumine on sageli vaid kolmveerand võitu ja mõnikord seab ümbruskond siiski omad piirid.

Tiia elab nimelt Tartust 15 kilomeetri kaugusel Kaagveres ja oma asjaajamistele sõidab liinibussiga. Laupäevadeks ta midagi eriti planeerida ei saa, sest siis sõidab nende külast Tartusse vaid väikebuss, mille juhid ratastoole peale ei võta. "Nad ütlevad, et ratastooli pole ette nähtud. Aga samas käib ratastool ju kokku!" imestab Tiia.

Kui laupäeval on tõesti vaja kuskile minna, peab ta paluma mõnd autoga sõpra. Või minema kahe kilomeetri kaugusele Vana-Kastre bussipeatusesse. "Mõni buss ikka peale võtab," teab ta.

Paraku Tiia ju ise ei kõnni. Tema suurim abi igapäevasel toimetulekul on isiklik abistaja, kes sikutab teda näiteks üles treppidest, kui kaldteed pole. Ja aitab muudes tegemistes, mis endal üle jõu käivad.

Kas kuskil on jäänud treppide tõttu ka käimata? "Ei," kinnitab üks Tiia isiklikest abistajatest, Erika Taukul. Viiendale korrusele minnes peab ta siiski vahepeal pisut puhkama ja keerdtrepid tekitavad ka meelehärmi. Aga muidu saab hakkama. "Minu eelis on see, et olen väike ja kerge. Sajakilost meest sülle ei krabaks ja viiendale korrusele ei tassiks," naerab Tiia. Süles on ta ära käinud ka Munamäe torni tipus.

Tiia käib sageli liinibussiga ka Tallinnas. Nii, et üks abistaja paneb ta Tartus bussi peale ja teine tuleb pealinnas vastu.

"Minult on küsitud, kas ma ikka tõesti ei saa üldse käia. Üks bussijuht ütles, et ta ei saa mind sülle võtta, sest tema naine ei luba," räägib Tiia. Kõige rohkem on tal meeles ühe sohvri siiras imestus: "Oi, kui väike ja kerge neiu, sinuga ma lähen küll kas või maailma lõppu!"

Tiiale meeldib käia ka kinos ja teatris, kuigi kummassegi pole ta tükk aega jõudnud. Kinos pole sobivat repertuaari ja teatrisseminek on jäänud ajapuuduse taha. Sest, nagu ütleb Tiia, on tal juba lapsest saati olnud palju sahmerdamist. Ehkki tema liikumisvahendiks on ratastool. Oma sõnul on tal elus kaks valikut: elada või mitte. "Mina olen valinud elamise," kinnitab Tiia.

Festival "Puude taga on inimene"

Festival on 7. ja 8. juunil Tallinna lauluväljakul.

Selle eesmärk on vähendada suhtluslõhet puudeta ja puudega inimeste vahel.

Festivalil jagub tegevust kõigile: saab osaleda käsitöötoas, näha jalaga maalitud pilte, maiustada pimekohvikus, mängida pimetennist, uurida puuteraamatuid, näha kurtide korvpalli ja imetleda ratastooli line-tantsu, osaleda tööotsingu- ja viipekeeleõpitoas jpm.

Siiri Sisask ja Peeter Volkonski lõid festivali tarvis loo "Mis jääb meist järele", mille Siiri Sisask ette kannab.

Esietendub Mart Kivastiku uus lühinäidend "No näed ise!"

Festival on kõigile tasuta. Lisainfo: www.puudetagaoninimene.ee

Häda invatualettidega: paber kaugel, peegel kõrgel

Palju on räägitud, et invatualetid on puudega inimestele kättesaamatud. Tiia Järvpõllu sõnul on neid nüüd omajagu, kuid ette heita on neile nii mõndagi.

Esiteks see, et sageli on saanud invatualetist asutuste laoruum – seal hoitakse puhastusvahendeid alates harjadest-moppidest-ämbritest ja lõpetades põrandapoleerimismasinatega. "Isegi kui need asjad ja tualetti kasutav inimene sinna ära mahuvad, on see lihtsalt kole," ütleb Tiia nördinult.

Teine asi on see, et paber on sageli seatud nii kaugele, et inimene, kel abistajat pole, seda lihtsalt kätte ei saa.

Ning kolmandaks: kui naine läheb tualetti, tahab ta ikka peeglist piiluda, kas tema soeng ja meik on korras. "Invatualetis on tavaline, et peeglit pole kas üldse või on see nii kõrgel, et sinna lihtsalt ei näe. Või siis teise äärmusena, nagu Tartu Kaubamajas – peegleid on palju, kuid need on seatud nii, et ma näen end potil olles. See pole nüüd ka päris see koht," soovitab Tiia invatualettide ehitajail asjad rohkem läbi mõelda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee