Inimesed

Pime naine: "Tunnen end sageli infovoldikuna!" (3)

Silja Paavle, 27. mai 2013 07:00
KOER ON TÖÖL: Gerli Kangur paneb kõigile südamele, et juhtkoer on küll armas, aga kui ta on koos pimedaga tänaval, peaks tema nunnutamisest hoiduma: koeral läheb muidu kõik sassi. Foto: Aldo Luud
"Kõige suuremad takistused on peidus meie endi sees," lausub Gerli Kangur, kes töötab pimemassöörina. Ametikohal, kus nägemist pole vaja – piisab peast ja kätestki.

Aktiivne ja lustakas Gerli Kangur (36) töötab Tartus Dorpat SPAs pimemassöörina juba 2007. aastast ja on selle võimalusega väga rahul. Tema on see, kes on aastate jooksul muutnud ka oma kolleegide suhtumist pimedatesse. Näiteks on ta tormanud mööda tervisekeskuse treppi nii, et nägijatest kolleegidel on hing peaaegu kinni jäänud. "Nad ütlesid, et see ei ole võimalik, et pime nii kiiresti jookseb. Aga on ju küll!" lagistab ta naerda.

Gerli kinnitab, et pimedate elu on aastatega läinud ainult paremaks. "Keegi ei ütle enam otse, et ei saa, pigem püütakse leida lahendusi," räägib ta. Nii ka

Dorpat SPAs, kus tema juhtkoer ootab perenaist tolle tööajal personalile mõeldud ruumis. Sest juhtkoer on pimedale igapäevaelus asendamatu kaaslane.

Näitusele pimedal asja pole

Samal teemal

Seda on mõistnud ka kultuuriasutused. Kõne Vanemuise teatrisse kinnitas, et kui Gerli peaks sinna koos koeraga minema, leitakse looma jaoks paik. "Aga ma eelistan ikka koos mõne inimesega käia," ütleb Gerli. Tallinnas on pimedad koos koertega teatris käinud ning loomad pidasid end teatrisaalis igati kombekalt üleval.

Ons sellel vahet, kas käia teatris kirjeldustõlkega või tavaetendusel? Pärnu Endla on Helen Kelleri lugu pimedatele kirjeldustõlkega etendanud. "Mind ei häiri, kui seda pole. Siis räägib sõber pausi ajal vaikselt, mis toimub," ütleb Gerli.

Vabal ajal on ta ka kõva lugeja. Nägijate mõistes tähendab see kuulamist. Eesti pimedate raamatukogus on Gerli sõnul korralik heliraamatuvalik ning selle vahendust ta kasutabki.

Kohvikutes käib Gerli ka. Tartus on tal välja kujunenud omad lemmikud, kus ettekandjad juba teavad pimedaid ja loevad menüüd meeleldi ette. "Ristiisa pubi, Kapriis, Pierre..." loetleb ta sõbralikke paiku. Ja naerab, et nendes saavad tavaliselt juhtkoerad enne juua, kui nemad süüa.

Ainus paik, kuhu tal asja pole, on näitused, sest Eestis ei lasta veel kõike näppida nii, et pime inimene oma sõrmede toel väljapanekust aimu saaks. Seepärast pole ta oma kolmeaastase lapsega käinud ka veel Tartu Mänguasjamuuseumis, mis on paljude emade ja laste meelispaik.

Juhtkoera ära tänaval nunnuta!

Igapäevaelus saab Gerli suurepäraselt hakkama, sest tema ümber on hooliv pere. Ainus, mis meelehärmi valmistab, on see, et tänaval liikudes kipuvad tädikesed, nagu Gerli neid nimetab, tema juhtkoeraga suhtlema. "Ja siis ma tunnen end nagu liikuv infovoldik, kes jutustab, miks ei maksa tema koeraga suhelda, talle kaela langeda, talle tänaval süüa anda..." ohkab Gerli ja palub kõigil mõista, et kui juhtkoer on koos pimedaga tänaval, on ta tööl.

See tähendab seda, et koer on saanud käsu ja liigutakse mööda kindlat marsruuti. Kui aga keegi tuleb ja hakkab koera nunnutama, läheb tollel kõik sassi – sõbralik labrador valib töö asemel alati inimestega suhtlemise.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee