Inimesed

Velvo Väli: "Teatrijuhi kohta ei võtnud ma vastu kui sooja tooli lavalt põgenemiseks." (1)

Jaanus Kulli, 18. mai 2013, 08:11
ÕRN ARMASTAJA: Lavastuses «Lee­nane’i kaunitar» kehastab Velvo Pato Dooley’t, kes on sisse võetud Ülle Lichtfeldti kehastatud Maureenist. Foto: Rakvere Teater
"Ega ma sellele ametikohale poleks ka saanud, kui rahamaailm oleks mulle olnud täiesti võõras," ütleb Rakvere teatri näitleja Velvo Väli, kelle teatri nõukogu kinnitas 1. juunist uueks teatrijuhiks. "Sama kaua, kui ma olen olnud Rakvere teatris, 17 aastat, olen ma olnud ka siin teatris näitlejate usaldusisik. Aastast 2006 Eesti Näitlejate Liidu aseesimees. Sealtkaudu olen ma kursis olnud igasuguste seaduste ja palganumbritega, töövõtulepingutega. Nii et see maailm pole mulle võõras."

Velvo lõpetas Kuressaare 1. keskkoolis maatemaatika-füüsika eriklassi, seega tunneb ta numbritemaailma väga hästi. "Ma tean, mis on maksud, mis on bruto ja neto," naerab Velvo, kes tänavu teatripäeval pärjati aasta meesnäitleja tiitliga Novoseltsevi rolli eest Rakvere teatri lavastuses "Armastus tööpostil". Oma armastuse tööpostil on Velvo leidnud ka eraelus, mitte ainult näitlejana laval, sest juba poolteist aastat on tema elukaaslaseks sama teatri näitleja Natali Lohk.

Rakvere teatris räägitakse legende sinu omapärasest huumorist. Et sa oled kui Rakvere teatri Toots ja et teatris on kinnistunud termin: "Väli naljad", mis tähendab, et keegi kolleegidest leiab koju minnes kotist kolm kilo lavavarustust, et kellelgi on garderoobis ootamatult ära vahetatud portfelli lukukood, et kellegi mobiiltelefoni keelevalikuks on korraga türgi keel või et kellelgi on etenduse ajal vahetult enne lavaleminekut kingad umbsõlmega kokku seotud?

Kinnitan. Elu ei pea ju olema surmtõsineja -igav. Niikaua kui huumor pole pahatahtlik ja ei tee kellelegi konkreetselt haiget, miks siis mitte. Selge, et alati läheb kuskilt piir. Seda tuleb vaid tunnetada.

Võhivõõrastele inimestele ma midagi sellist ei tee. Tean juba, milline nali kedagi siin teatris ekstra närvi ajab. Ega katseta neid nalju ka nende peal, kes nendele absoluutselt ei reageeri.

Teatrijuhile selliste asjadega tegelemine vist enam hästi ei sobi?

Seda küll. Kuigi, ega mul siis naljasoon pärast teatrijuhiks valimist automaatselt umbe läinud. Mina vähemalt ei näe endas sellist teatrijuhti, kes nüüd lipsu ette paneks ja võtaks ainult kaheksast viieni inimesi oma kabinetis vastu. Teatri kui loominguga tegeleva institutsiooni juurde käib kindlasti ka huumor ning seda igal tasandil.

Ma loodan, et ka altpoolt ei võeta teatrijuhti kui igavat numbrimasinat. See polegi teatris võimalik.

Kas kõik need teatrikrutskid pärinevad juba lapsepõlvest?

Huumorimeel on selline asi, et kas seda on või mitte. Ju ta tuleb kodust, lapsepõlvest, kaaslastelt, keskkonnast, milles sa kasvasid. Kes nimetab seda saarlase huumoriks, kes ma ei tea milleks. Ühest vastust vist pole, kust see pärit on.

Mainisid, et oled saarlane. Et oled Kuressaare poiss. Saaremaal on kooliteater ja teatritegemine olnud aastakümneid au sees. Võib eeldada, et lavapisiku saidki sa kaasa kooliteatrist?

Nii ja naa. Ei ole ju alati täpselt teada, kust me oma pisikud saame. Kui minna päris lapsepõlve, siis mu isa võttis osa harrastusteatri, Saaremaa rahvateatri tööst.

Poisipõlves, tõenäoliselt esimeses klassis, oli Saaremaa rahvateatrisse ühte loosse vaja korraga lapsnäitlejat, ja tõenäoliselt oli see minu esimene lavakogemus. Siis tekkis küll paus, kuni järgmine kord sai teatrit juba koolis tehtud. Meie kooli, tollasesse Kuressaare 1. keskkooli, praegusesse Saaremaa Ühisgümnaasiumi tuli uus huvijuht, kes lavastas "Pipi Pikksukka" ja mina mängisin Tommyt.

Aga süstemaatilisem teatritegemine läks lahti keskkoolis, kui emakeeleõpetaja Rita Ilves koostas luulekavasid, milles ka mina osalesin. Sealt edasi kasvas välja kooliteater Krevera, kus ma juba hoogsalt osalesin.

Kas kooliteatris osalemine tähendas sirget silmavaadet Tallinna ja Panso-kooli suunas või oli sul kooli lõpetamisel sihikul ka midagi alternatiivset?

Õpilasi on kahte tüüpi. Ühed teavad juba viiendas klassis, kelleks nad saada tahavad, ja teised ei tea seda viimse hetkeni. Mina kuulusin pigem nende hulka, kes ei teadnud ka viimases klassis, mis mind ees võiks oodata. Kuna ma õppisin matemaatika-füüsika eriklassis, siis teadsin, et loogiline suund suurel osal klassikaaslastel oli TPI majandus, sest meil oli väga hea matemaatikaõpetaja Viljar Aro, kes ühtlasi oli meie klassijuhataja ja saanud just ka meie kooli direktoriks. Ta võttis keskkooli matemaatika sedavõrd kiirelt läbi, et viimasel aastal hakkasime juba juurde saama ülikooli matemaatikat. Seega matemaatika lõpueksam oli vaid kirjutamise vaev ja ma vist väga ei eksi, et meie klassist said kõik selles aines viied.

Seega oli sellel klassil juba märk küljes, et kui sa tahad minna edasi kõrgkooli, siis TPI majandusse saad kindlasti sisse. TPI oli nagu trump tagataskus. Et kui ma midagi erilist välja ei mõtle, siis sinna ma ka maandun.

Aga saatuse tahtel juhtusin ma kooli raamatukogus ajalehest Sirp lugema kuulutust, et algaval nädalavahetusel on lavakunstikateedri sisseastumiseksamite katsetele viimane eelvoor. Helistasin kohe kooli, et kas see on tõesti viimane eelvoor, et ma ei jõua Saaremaalt laupäevaks kohale. Tollane kateedrijuhataja abi Ivika Sillari ütles, et oi noormees, kui te ei jõua, olete lootusetult hiljaks jäänud. Pakkisin kiirelt koti kokku, vanematele ütlesin, et ma lähen kooliteatriga esinema ning sõitsin koos ühe klassiõe ja -vennaga, kes olid samuti Kreverast, Viljandisse, kus viimane eelvoor toimus. Sealt saime edasi, suvel läksime juba Tallinna ja mina olin meie kolmikust ainus, kes sisse sai.

Koolis öeldakse kõigile, et siin pole võimalik näitlejaks õpetada, et siin saab näitlejaks õppida. Arvan, et ma olen hilisema küpsemisega näitleja. Minu jaoks näidati koolis pigem kätte suunad, tehti selgeks töötegemise keel, eetika reeglid, põhialused ja ma arvan, et tegelikult selles mõttes olen ma tänulik eelkõige Komale (Kalju Komissarovile, kursuse juhendajale – J.K.), et ta viitsis, et ta jaksas meile teha selgeks põhitõed. Just nimelt, et Koma viitsis ning et tal oli tollal seda põlemist. Et Kalju jaksas kõik need neli aastat alasit taguda.

Kui mitu korda sa lavaka-ajal kooli ja ennast kirusid, et miks ma ikka TPIsse majandust õppima ei läinud?

Kirumised käisid pigem teistpidi. Kuna ma ei olnud meie kursuse esimene viiul, siis pigem oli küsimuseks see, kas ma saan hakkama, ja et äkki ma ikka nii väga ei ole näitleja ja äkki minu sees pole ikka sedavõrd loomingut ja põlemist, mida ühelt näitlejalt oodatakse.

Hiljem tulid juba küsimused, miks ma ikkagi näitlejaks õppisin. Seda küsivad endalt paljud, põhjuseks siis ennekõike eluoluga seotud probleemid või loomingulised kriisid.

Miks Rakvere teater? Pealinna sära ehmatas või ei kutsutud?

Kolmandal kursusel küsis mu keskkooliõpetaja Rita Ilves, et kuhu siis edasi, kuna kooli lõpp juba paistab. Vastasin, et ei ole veel mõelnud, aga ühte võin ma talle lubada, et Rakvere teatrisse ma kindlasti ei lähe. Sest Rakveres olid siis väga rasked ajad, katus jooksis läbi, paaniliselt otsiti siia uut juhti, ja mida kõike veel.

Ent ei läinudki palju aega mööda, kui juba võtsime suuna Rakvere poole. Oli küll ka teisi pakkumisi, näiteks Nukuteater. Aga Rakvere teater tegi ettepaneku, et me saaksime tulla siia suurema seltskonnaga. Lavastajatest tulid siia meie lennust Peeter Raudsepp ja Ain Prosa ning näitlejatest Tarvo Sõmer, Ardo Ran Varres, Indrek Saar, Karin Tamm­aru ja mina. Kevadel 1996 olime neljas kursus ja meid tutvustati siinsele kollektiivile kui noori, kes siia sügisel tööle tulevad. Paraku suvi oli teinud oma korrektiivid. Indrek Saarest oli saanud teatri direktor ja Ain Prosa tuli siia vaid poole kohaga, jäädes poole kohaga televisiooni telerežissööriks.

Kaua sa võtsid mõtlemisaega, enne kui ütlesid jaa-sõna ettepanekule asuda teatrit juhtima?

Umbes nädala. Mõtlesin, vaagisin plusse ja miinuseid. Olen selliste olulisemate otsuste puhul pigem kaaluja tüüp, mitte väga kiire otsustaja. Et emotsiooni pealt otsustad, ja siis pärast enam tagasiteed ei ole. Ma ikka kaalusin pikalt. Ühel päeval, et jah, ning järgmisel, et mitte.

Aga siis rääkisin ma endise teatrijuhi Indrek Saarega ja Üllariga (peanäitejuhi Saaremäega – J.K.), kuni ma viimaks seisingi teatri sihtasutuse nõukogu ees.

Eeldatavalt sa adusid, et teatrijuhi toolile istumine tähendab järsemat kannapööret kui näitlejana teatri vahetamine? Kuigi su eelkäija, samuti Saaremaa poiss, Indrek Saar, vilksatab tänase päevani aega-ajalt ekraanil või mõnes lavastuses.

Otsest paralleeli mul Indrekuga siiski tõmmata pole, sest tema ei jõudnudki teatris mängida. Ta sai kohe direktoriks. Alles hiljem hakkas ta osalema suveprojektides ja teles. Tänasel päeval on otsus see, et näitlemine mul kohe ära ei kao. Kuna ma olen sees viies lavastuses ja kolm nendest on lausa müügihitid, on minu vangerdus ka teatri jaoks raske. Sügisest küll ükski lavastus minu pärast veel repertuaarist maha ei lähe. Küll ei võta ma peale uusi lavastusi, mis tähendab, et proovisaali mul niipea asja pole. Mis saab tulevikus, näitab aeg.

Ma ise arvan, et üleminek uuele postile ei saa olema probleem ja ka see mitte, kui näitlemistöö peaks kõrvalt hoopis ära kaduma. Kui tulevikus peaksidki tulema väikesed suveprojektid või telelavastused, siis need saaksid olema vaimuergutajad ja rutiinilõhkujad.

Miks sa ikkagi selle koha vastu võtsid? Ita Ever tähistab 60 aasta lavajuubelit, sina ei vedanud isegi kahtekümmend aastat välja?

See polnud lavalt põgenemine. Selle taga polnud tunnetus, et ma ei saa näitlejana hakkama või et ma ei taha näidelda. Mul polnud isegi seda tunnet, et näitlemisest oleks olnud katuseräästani. Et pakkuge mulle uut tööd. See polnud see. Olen saanud Rakvere teatris väga erinevat ja väga head tööd. Selles mõttes pole mul midagi nuriseda, ja kui veel vaadata viimaste aja rollide ampluaad, võiks see samm mõnele ehk isegi reetmisena tunduda. Ühest vastust siin pole, et hakkas teatrijuhiks sellepärast, et...

Aga ma leidsin, et see on väljakutse ja võimalus anda teatrile, mida ma väga armastan ja mida ma loen väga enda omaks, anda sellele teatrile midagi juurde. Mingit lisaväärtust, mida minu sotsiaalne närv lubab.

Kindlasti ei võta ma seda kohta vastu kui sooja tooli lavalt põgenemiseks.

Äkki idaneb juba täna sinugi peas Saare skeem: näitlejast teatrijuhiks ning sealt edasi Toompeale?

Seda skeemi täna ei ole. Aga kui tulla tagasi eelmise küsimuse juurde, siis minu üheks kandideerimise lükkeks oli ka see, et ma kogu hingest ei tahtnud, et teatrijuhiks tuleks inimene, kes seda kohta näeb juba eos hüppelauana teel kõrgemale ja kaugemale. Sellist inimest mina kui Rakvere teatri töötaja siia juhiks ei tahtnud.

Samas ma ei välista, et ma mingisuguse poliitilise jõuga tulevikus kohtun. Aga ideaalis oleks tore, kui ükski teatri- ega peanäitejuht poleks seotud ühegi poliitilise organisatsiooniga.

Milline on sinu arvates Rakvere teatri koht praeguses Eesti teatris?

Rakvere teater on selgelt omanäoline, nüüd on ta jutumärkides ringreisiteater ehk me sõidame väga palju paikadesse, kus Eestis pole teatrit ja mis jäävad enam kui saja kilomeetri kaugusele lähimast teatrilinnast. Eelkõige tänu sellele oleme eri suundi ja maitseid koondav teater. Jah, Rakvere teater pole nii uuenduslik kui Tartu uus teater, von Krahl või NO99, samas pole me nii klassikakesksed, kui võib-olla Draamateater või Linnateater.

Sinu esimene ümberkorraldus selles teatris?

Suuri muutusi, mis teatrisõbrale või üldsusele väljaspool teatrit silma peaks paistma, ma ei kavanda. Ei hakka ma maja lõhkuma, inimesi lahti laskma, repertuaari kardinaalselt muutma. Loomulikult mingeid majasiseseid struktuurimuutusi tuleb, aga need on loomulikud ja toimuvad niikuinii ühes loomingulises institutsioonis.

Ei tohi ära unustada, et Joonast (endist teatrijuhti Joonas Tartut – J.K.) ei lastud lahti, sest ta ei saanud hakkama. Ta kutsuti siit ära. Nii et igapäevane töö koos arengu ja sellega koos ka teatud muutustega jätkub.

Aga esimene käskkiri?

Seda pole veel olnud ja selleni läheb veel aega. Kuigi ma liigun juba üleval korrusel, ma teen juba teatrijuhi tööd. Viin ennast kurssi seaduste ja lepingutega. Ja kuna ma allkirjaõiguslikuks muutun alles 1. juunist, ei oska ma täna veel öelda, mis oleks see esimene käskkiri.

Sa oled FIE, sul on oma firma. Nii et rahamaailm, kuhu sa nüüd teatrijuhina rohkem pilgu pöörad, pole sulle kaugeltki võõras?

Ei ole. Ega ma sellele ametikohale poleks ka saanud, kui see oleks olnud täiesti võõras. Olen juba väga pikalt olnud FIE, ja sama kaua kui ma olen olnud Rakvere teatris, 17 aastat, olen ma olnud ka siin teatris näitlejate usaldus­isik. Ning aastast 2006 Eesti Näitlejate Liidu aseesimees. Sealtkaudu olen ma kursis olnud igasuguste seaduste ja palganumbritega, töövõtulepingutega. Kõik see maailm pole mulle võõras. Tänu sellele pole mulle võõras ka töölepinguseadus. Nii et seda matemaatilist poolt ma absoluutselt ei kartnud. Ma tean, mis on maksud, mis on bruto ja neto.

Nii et kõik need seitseteist aastat oled sa teatri kõrvalt FIEna teeninud hõlptulu. Et mitte öelda: tegelnud haltuuraga?

Ei, nii ei saa öelda (naerab). On esinemisi, mis toovad sisse. Aga ma pole olnud kunagi selline õhtujuht või solist, et mul oleks kaks või kolm esinemist nädalas või õhtu jooksul. Seega stabiilsuse ja leiva lauale on toonud ikkagi mu senine põhiamet.

Mis puutub aga sõnasse "haltuura", siis see tähendab juba eos midagi halvamaitselist. Mina seda sõna ei kasutaks. Ma pole kunagi teinud ühtegi asja lati alt läbi joostes. Usun, et ma oleks näitlejana isegi tunduvalt vaesem, kui ma poleks kõrvalt muid asju teinud. Nii et need kõrvaltrollid pole kindlasti haltuura, mille all mõeldakse kerge raha teenimise võimalust vähese pingitusega. See on olnud mulle pigem üks kooliastmetest.

Väljaspool teatrit on sulle kõige tähtsam missugune roll?

Ma arvan, et isa- ja pereroll. Mis on võrdne rolliga teatris. Üks peab tasakaalustama teist. Kui kodus on kõik korras, on ka tööd lihtsam teha. Ja vastupidi. Pereelu on mulle väga tähtis. Mul on abielust 13aastane poeg Gregor ja seitsmeaastane tütar Getter.

Võib vist juba öelda, et sinu endisest abielust, sest sinu elukaaslaseks on nüüd Rakvere teatri näitleja Natali Lohk. Kui palju mõjutas tema sinu otsust teatrijuhi koht vastu võtta?

Esimesena pidasingi ma temaga nõu. Ühest küljest on lihtsam, kui su naine oleks jutumärkides poemüüja, kui et ta on sama kollektiivi liige. Sest loomulikult tekivad minu käigu järel kollektiivis teatud pinged. Arutasime, kas ja kuidas me saame need ületada, kas need saavad meile takistuseks. Sealt edasi oli juba tema minu julgustaja. Nii et tema poolt mingit takistust polnud ja ma loodan, et meie vahel jääb kõik endiseks.

Kuni 1. juunini, kui Natali hakkab poole rohkem rolle saama?

Ei, see on see kuulujutt, mis käib ringi. Kätt südamele pannes ma kordan, et rolle jagab ikkagi peanäitejuht.

Sina oled "kuum" Eesti poiss, tema tõeliselt noor naine, kelle soontes voolab gruusia verd. Kelle sõna teie peres peale jääb?

See on nii ja naa. On hetki, kui meil mõlemal on mõnest asjast tõeliselt oma arusaam ja arvamus. Samas püüame võimalikult palju teineteisega arvestada, pillates vastastikku, et teeme just nii, kuidas sina tahad. Mis on tekitanud lausa koomilisi situatsioone.

Pole meil ka igapäevases elus kodus rolle paika pandud. Et süüa teeb ja koristab naine või et autoga sõidab ja poes maksab mees. Süüa teeb parasjagu see, kellel on aega, ja koristame mõlemad. Nii et pole väljakujunenud reegleid. Mis on väga tore. Mulle nii meeldib.

Velvo Väli

Saaremaalt pärit Velvo Väli lõpetas 1996. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennu. Samast aastast alates on ta töötanud Rakvere teatri näitlejana, kelle kontol üle 60 osatäitmise.

2006. aastast on ta Eesti Näitlejate Liidu aseesimees.

On pälvinud Rakvere Teatri kolleegipreemia 2004., 2011. ja 2012. aastal ning Rakvere teatri publikupreemia 2012. ja Rakvere teatri loomenõukogu preemia 2007. aastal.

Eesti Teatriliidu aastapreemia kui parim meesnäitleja sai ta märtsis 2013.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee