Aasta ema Malle Kobin: "Arvan, et parim osa minust on mu lapsed!" (16)

Järgmisel päeval helistas talle Siiri Oviir, soovis õnne ja küsis kodust aadressi, kuhu presidendi kantselei saaks emadepäeva-kutse saata. "Olin taas segaduses, ei taibanud vist tänadagi," naerab Malle, viie lapse ema, kolme lapselapse vanaema ja läbi aegade 12 lapse kasuema. Ehkki tal on ameteid ja ühiskondlikke positsioone olnud aastakümnete jooksul sama palju kui nende peres lapsi, peab ta elurolliks suure pere ja kasupere emaks olemist.

Draakoniaastal sündinud Kaljukits on sooja südamega raudne naine. Oskab teha sõnadega pai ja vajadusel ka müristada. Tema kohta on öeldud, et ükskõikseks ei jäta ta kedagi: "Kus liigub tema, toimub alati midagi, sõpru hädas aitab alati. Riske võtab üsna julgesti. Eesmärkidelt kohati ebamaine, neid saavutades siiski raudne naine." Malle ise tähendab, et on ta kuum, harva külm, aga leige mitte kunagi.

"See on päris haruldane kooslus – saare naine ja mulgi mees rajavad oma kodu Hiiumaale," naerab Malle. Juurtelt ja südametunnistuselt saarlane, ei jäta Malle iial parandamata, kui teda hiidlaseks tituleeritakse, et ta on hiiumaalane. Kodu on küll 34 aastat olnud Hiiumaal, kuid ennast peab ta endiselt saarlaseks.

"Meie abiellumine Leoga oli samuti eriline. Kuus korda kohtusime, seitsmendal korral olid pulmad. Kohtumiste vahepeal olid pikad telefonikõned, mis läksid maksma kena kopika." Ju siis said kõik olulised jutud terve elu peale selgeks räägitud. Kaks esimest aastat elas Leo Hiiumaal, Malle endiselt Saaremaal. Mees käis naist "ära rääkimas", ja mehe sõna jäigi peale: "Jäänuksime Saaremaale, siis võib-olla töötaksin mõnes sealses lasteaias, oleksin näiteks lasteaia kasvataja või juhataja, mängiksin jõulude ajal klaverit." Haridus lubaks rohkematki – Malle jõudis pereemana lõpetada cum laude Tallinna Ülikooli.

Pere on maasikatega ära rikutud

30 lammast, kanakari ja üks kukk ning nudipäine lehm. "Ma ei peagi teda päris lehmaks, tal pole sarvi, aga Leole meeldis just selline nudi," ütleb Malle, kes saab käsitsi lehmalüpsmisega hakkama küll, kuid abikaasal tulevat see paremini välja. Kobinite ainuke tütar Sanne-Maria ütleb isa kiituseks, et isa on väga töökas ja temaga koos olla on puhas rõõm.

Agronoomiharidusega Leo on koduses majapidamises nii esimees, peaagronoom kui ka aednik. Tema otsustab, milline kurgisort või tomat läheb kasvuhoonesse ja mis saab maasikauuendusest. "Algselt oli mõte maasikaid müügiks kasvatada, kuid kuhu sa nendega Hiiumaalt ikka sõidad, meretagune asi." Malle naerab, et poole hektari suurust maasikaistandust ei anna ka koomale tõmmata – pere on maasikatega ära hellitatud, ükski Kobin ei lepiks poemaasikatega.

Kõik uuendused, mis koduga seotud, olgu majapidamisse juurde tulemas seapõrsas või kassipoeg, arutatakse koos lastega läbi, sest uus pereliige toob kaasa kohustused, mida tuleb jagada. See olevat kooselu algusest saati nii olnud.

Igast kasulapsest ei saa oma

Viie oma lapse kõrval on Malle ja Leo kodu pakkunud tosinale kasulapsele. "Otsinud ega meelitanud ma neid ei ole," lausub Malle. "On pakutud, on kogemata sattunud ja on laps mind ka ise emaks valinud. Nad on kuidagi meie perre libisenud ja siis ka omaks saanud."

Sellest, miks Kobinite pere otsustas 1999. aastal esimese ametliku kasulapse perre võtta, on Mallel rääkida lugu: "Mul on neli poega ja tütar. Sanne-Maria oli 3–4aastane ning käis peale: ema too mulle õde! Vendadel on vennad, aga minul pole mitte kedagi." Siis saigi Sanne-Maria endale veidi noorema õekese, kellega jagati üheksa aastat mänguasju ja esimesi saladusi. Kuid lõpuks osutus kasutütar ikkagi käopojaks.

Eraldi loo võiks Malle rääkida Ungari lastekodupoisist, kes kuu aega nende kodus elas ega tahtnudki koju tagasi minna. Või sellest, kuidas ta ühes telekanalis esitatud üleskutse peale oma esimese kasulapse otsustas võtta.

"Võtsin kohe ühendust. Siis hakati last maha tegema – ärge võtke, te jääte temaga hätta. Ühel väikesel armsal kolmeaastasel tüdrukul oli hulganisti halbu iseloomuomadusi ja kõige tipuks leiti, et pole tema rahvuski meile sobilik." Suure pere ema ütleb, et oli hämmingus ja jättis asja katki. "Hiljem arutati seda juhtumit sotsiaaltööalastes koolitusgruppides, mistõttu info meie pere valmisolekust võtta peresse kasulaps sai teatavaks. Nii neid kasulapsi meile tulema hakkaski."

Tegelik põhjus, miks seda väikest armast tüdrukut neile kasulapseks ei lubatud, selgus Malle sõnul hiljem: lastekodust ei taheta häid lapsi ära anda. Malle ütleb, et lastekodud hoiavad oma lapsi kinni, sest riik maksab pearaha: "Paratamatult tekivadki käärid, kus avalikkuse ees räägitakse, et lastele on kodu tarvis, tegelikkus on aga midagi muud."

Eesti Kasuperede Liidu juhatuse esimehena teab Malle süsteemi nõrku kohti une pealt. Teab ka seda, mis peaks Eesti elus teisiti olema, et naised julgeksid rohkem lapsi ilmale tuua ning emad-isad jaksaksid oma silmaterad tublideks inimesteks kasvatada, tundmata hirmu, kas Eesti ikka vajab neid või on nad sunnitud tiibu sirutades kodumaalt lahkuma.

"Arvan, et parim osa minust on mu lapsed," tähendab Malle. "Mul on hea meel, et nad saavad oma eluga hakkama ning loodan seda ka kasulastest."

Malle ja Leo Kobini lapsed

Urmas (35) tegeleb internetiasjandusega, Eesti Kasuperede Liidu, Hiiumaa Puuetega Inimeste Koja ja Hiiumaa Lastefondi veebilehed on tema kujundatud. Paneb ka ema Malle vajalikud tekstid inglise keelde.

Tarmo (33) töötas Eestis julgestuspolitseinikuna, praegu elab Austraalias, tal on väike tütar.

Siim (29) tegeleb internetiasjandusega. Tema korraldab nii koduse kui ka ema Malle ametitest sõltuvate arvutite ja muude juhetpidi liikuvate asjade toimimise ja korrasoleku.

Mihkel (27) on tegevkaitseväelane, kahe poja isa.

Sanne-Maria (22) lõpetab tänavu elektroonika-bioonika alal Tallinna Tehnikaülikooli, seab samme magistrantuuri suunas.

Kasutütar Siret (18) õpib Käina gümnaasiumi XI klassis, on kodus meeste kamandamisel suureks abiks ja toeks.

Kasupojad Eiko (18) ja Elar (17) õpivad Hiiumaa Ametikoolis puit- ja kiviehitiste restaureerimist. Eiko ja Elar on vennad.

Siim (8) õpib Käina gümnaasiumi I klassis.