Kristiina Ehin: kirjanik vajab oma tuba nagu kunstnik ateljeed

Tema ise leiab vaikust ja rahu nüüdsest Tartu loomemajanduskeskuse keldrikorruse tillukesest kambrist. Kirjanduskambrist.

Kristiina Ehini (35) arvates on Eesti ühiskond oma suhtumises vabakutselistesse kirjanikesse pisut mahajäänud, sest kodus töötamist peetakse normaalseks.

Kristiina on kirjanikuna töötanud tosin aastat ning enda sõnul koduseinte vahel kribamisest üksjagu väsinud.

"Mul on endiselt oma lapsepõlvetuba, kus on hea tööd teha. Kuid laps okupeerib selle aeg-ajalt, sest mis võiks olla põnevam, kui just ema töölaual oma legosid kokku panna ja eksponeerida," kõneleb ta.

Kristiina sõnul paistab kirjaniku töö lihtne – kogu aga inspiratsiooni ja kirjuta. "Inspiratsioon ja loomepuhangud tekitavad õhinat ja rõõmu, kuid pärast seda tuleb enamasti argitöö ehk teksti toimetamine ja tervikuks sidumine. See on raske ja tüütugi töö, mis nõuab keskendumist ja süvenemist," avab ta kirjanikuameti köögipoolt, mis selgitab oma ruumi vajalikkust.

Tõsi, vaadet, mida paljud samuti kirjanike inspiratsiooniallikaks peavad, keldrikorruse akendest suurt ei avane. "Mohni saarel töötades sain miljonivaadet küllastumiseni nautida. Praegu olen rohkem Immanuel Kanti stiilis kirjutaja," naeratab Kristiina. Ta viitab sellele, et kui Kant Königsbergis tööd tegi, paistis tema aknast vaid telliskivisein. Välisest vaatest olulisemaks peab Kristiina oma sisemist vaadet ja fantaasiamaailma.

Elul järge pidada ja ka oma sisemisel maailmal silma peal hoida aitab päevaraamatu pidamine. "Selle harjumuse sain kaasa oma vanematelt," lausub naine. Päevikusse kirjapandu aitas teda ka viimatise teose, kirjastuse Petrone Print sarjas "Aja lugu" ilmunud "Paleontoloogi päevaraamatu" kirjutamisel.

Märkmeteta ei usukski, mida kõike on juhtunud

See koosnebki isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub ka autori sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku kirevaks tervikuks, samamoodi põimuvad teoses proosa ja luule. Luuletajana Kristiinat ju eelkõige teatakse.

Kristiina tunnistab, et kaalus tõsiselt, et äkki peaks oleviku ehk oma lähedased raamatust välja jätma. "Avastasin aga ilukirjandusliku võtme, millega seda teha, ja nüüd olen rõõmus, et julgesin ka olevikku lukust lahti keerata," lausub ta nüüd.

Kõige enam aitas oma lapsepõlveloo kirjapanek Kristiinal meenutada ja tunnetada tema ootamatult siit ilmast lahkunud isa Andres Ehinit. "Ta oli mulle hea isa ja ka sõber ja kolleeg. Omamoodi teraapiline on olnud meenutada neid paljusid armsaid seiku, mis temaga seostuvad," kostab Kristiina.

Ka aitas raamat tundma õppida oma lähedasi. Näiteks sai Kristiina raamatut kirjutades teada, et pirruhoidjad (pilakud) pole ühes tema ema Ly Seppeli luuletuses ilu pärast, vaid ta tõepoolest kasvaski esimesed viis eluaastat üles Läänemaa metsatalus pirruvalgel. "Oli ikka suur šokk, kui seda ema kohta teada sain. Minu jaoks on pirrud lihtsalt nii Kalevipoja-aegne nähtus. Ema polnud aga taibanudki selle üle imestada," naeratab naine, et lapsepõlv on igal inimesel nagu muinasjutt.

Ka tema enda lühike elu on täis tegemisi väga erinevates ajastutes. "Kui mul neid märkmeid poleks olnud, ma ei usukski, et kõik see on olemas olnud," muigab Kristiina. Et tulevikus oleks taas millegi üle imestada, sai raamatusse sisse ka naise tänapäev kuni viimase hetkeni.

Naised kirjutavadki köögis, söögiteo kõrvalt

"Kus sa ikka jõuad midagi kirjutada, kui mitte köögis," muheleb Kristiina Ehin. Oma uusimas teoses "Paleontoloogi päevaraamat" kirjutab ta muu hulgas ka Viljandis sündinud loomingulisest ühendusest Naised Köögis, mille liikmed Kristiina Ehin, Katrin Laidre, Sofia Joons ja Kairi Leivo on laste kantseldamise ja kokkamise vahelt loonud nii mõnedki naiselikud luuletused ja laululood. "Koos luues saab palju huvitavama tulemuse," usub Kristiina ja tunnistab, et hakkab köögis loovate naiste järele Tartusse kolides puudust tundma.