Inimesed

Sass Henno pani Eesti IT-eduloo romaani (5)

Kais Allkivi, 30. aprill 2013 06:56
TAGASI: 2005. aastal sai Sass Henno üldsusele tuntuks noorsooromaaniga «Mina olin siin. Esimene arest». Pärast aastaid kestnud inspiratsiooniotsinguid esitles ta eile pärastlõunal Mustamäel Proeksperdi kontoris IT-ainelist tõsieluromaani «Homse maailma kirjanikud». Foto: Tairo Lutter
Sass Henno kirjutas üle kaheksa aasta taas raamatu

"Mis on see põhiline, mille poolest Eesti maailmas kuulus on, millest räägib Toomas Hendrik Ilves ja räägime me ise? Suusasaavutused ja tüdrukute ilu on vaieldavad, aga me oleme IT-riik. Samas teame Eesti IT-eduloost hästi vähe," põhjendab kaheksa-aastase vaheaja järel taas raamatuga maha saanud kirjanik ja reklaamimees Sass Henno, miks otsustas romaaniks vormida 20 aasta eest keldris alguse saanud tarkvaraettevõtte kujunemisloo.

"Ma otsisin järgmise romaani jaoks lugu aastaid. Poolteist aastat tagasi sain tuttavaks Proeksperdi tarkvaraarendusfirma inimestega, kes elavad kontoris ja programmeerivad asju, mida keegi teine Euroopas ja vahel isegi maailmas ei programmeeri," räägib turundusagentuuride juhina leiba teeniv Henno, kes sattus oma neljanda romaani "Homse maailma kirjanikud" prototüüpidega kokku tööalaselt.

"Lugu sellest, kuidas Eestist IT-tiiger sai, ongi meie proosakirjanduses veel puudu. Aga seesama Proeksperdi tuumik, kes siin 90ndate algusest tänaseni tegutseb, on just IT-tiigri puurist väljalaskja," selgitab Henno.

Mustamäel Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi keldris tutvunud akadeemiline sõpruskond on kasvanud 130 töötajaga rahvusvaheliseks ettevõtteks. Näiteks tuleb maailma iga neljas õllepudel tootmisliinidelt, mida liigutab Proeksperdi tarkvara.

Henno sõnul teab tavaline eestlane vaid seda, et on olemas Tiigrihüppe sihtasutus, et eestlased olid Skype’i loomise juures ja et infotehnoloogiat tasub õppida, sest IT-mehed teenivad hästi. "Veel pool aastat tagasi ei teadnud ka mina ITst eriti midagi," tunnistab ta. Suvi läbi intervjueeris ta kahe aastakümne vältel ettevõtet vedanud inimesi ja kleepis töötoa seinad intervjuude ümbertrükke täis, et tervikpilti paremini haarata.

Henno möönab, et tõsielulise, ent siiski ilukirjandusliku teose kirjutamine oli kõva pähkel. Kõige lihtsam on peategelased välja mõelda – mõelda välja isiksus, kuidas ta käitub, kuidas naerab ja mille üle naerab. Aga kui sa seda inimest tunned ja tead, et ta seda raamatut hiljem ka loeb, seab see piirid. Kuidas sa räägid piinlikke või õnnetu armastuse lugusid, kui sa tahaks nendesamade inimestega veel mõnel õhtul koos veini juua?" muheleb Henno. See ei tähendavat siiski, et lõpptulemus on kuiv ja tsenseeritud.

"Hakkasin neile järjest peatükke saatma ja küsima, kuidas tundub. Ma sain kohutavalt palju kriitikat stiilis: "Ei, ei, ei, nii need asjad ikka ei ole!"" meenutab autor. "Tavaliselt ütlevad inimesed, kas neile meeldis või ei meeldinud, aga progejad on täiesti eriline tõug – nad on üdini konstruktiivsed! "Nii ei saa öelda sellel või sellel põhjusel. Sul ei ole infot, et nii väita. See inimene ei saanud antud sündmust tunnistada, sest teda polnud seal!"" imiteerib Henno kuuldud märkusi ja lisab, et paremaid toimetajaid pole tal olnudki.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee