Inimesed

Silvi Vrait: ma olen üllatavalt vapper naine. Millegipärast (1)

Jaanus Kulli, 20. aprill 2013 08:00
ESIMEST KORDA EUROVISIONI FINAALIS: Selle au pälvis Silvi Vrait 1994. aastal lauluga «Nagu merelaine», mis kahjuks sai 25 osalejariigi seas 24. ehk eelviimase koha, kogudes 2 punkti. Foto: Vambola Salupuu
"Armastusel pole hinda, talle ohvriks toon ma enda..." laulis Silvi Vrait kuulsa Edith Piafi kuulsat hümni. Prantsuspäraseks kohvikuks dekoreeritud ETV stuudios paarkümmend aastat tagasi esinedes ei pruukinud ta aimata, et Lauri Leesi tundlikult eesti keelde seatud sõnad hakkavad kõnelema tema enda elust: armastusest, ohverdusest, lootusest, valust.

Täna räägib pikka aega Lauri Leesi juhitud koolis inglise keelt õpetanud lauljanna oma pedagoogikarjäärist vist juba minevikuvormis. Silvi Vrait tahab pöörata elus uue lehekülje: alustada taas otsast, nagu on pidanud seda tegema mitu korda varemgi.

28. aprillil, oma 63. eluaasta künnisel, plaanib Vrait jääda pensionile. Jätta maha senise kodu. Võib-olla kodumaagi.

"Ma olen üllatavalt vapper naine," ütleb Vrait.

"Millegipärast. Miks, ei tea ma ka ise."

Kolm aastat tagasi astus Vraidi ellu suur armastus, mis tõi kaasa nii palju küsimusi, et kõigile korraga vastuseid otsida ja leida võrdunuks katsega joosta pea ees läbi müüri. Silvi siiski üritas. Ei õnnestunud. Ja ta sai haiget.

Nüüd on aeg haavu lakkuda. Masendust aitavad leevendada tabletid. Pill keele alla ja lavale. Vrait ületas ennast ning tegi Kaari Sillamaa ja Katre Jaani lavastatud "Jane Eyre’is" suurepärase rolli. Elu laval tundus lihtsam kui päriselu.

Kohtume lauljannaga aprillikuu veel talviselt kõledal pärastlõunal Õismäe taga Astangul. Ei, mitte kodus.

"Mul käib korteris remont," vabandab Vrait.

Armeenia šašlõkibaari tümps ründab kõrva. Silvi astub uksest sisse, ja temaga koos siseneb noor mees, kes tutvustab end joviaalselt: "Silver!"

Egas ometi poeg, jõuan vaevu mõelda, kui aastaid astroloogiaga tegelnud ja arvatavasti tavapärasest sügavamalt teise inimese sisse nägev Silvi selgitab: "Tema nimi on samuti Silver, nagu mu pojalgi."

Palun leti taga toimetaval noorikul kolmandat korda muusikat pisut vaiksemaks keerata. Ettekandja viskab pea kuklasse ja klõpsib raadio hoopis kinni. Tellime šašlõkki, Silver võtab õlle, ja räägib seejärel enam kui pool tundi ühtejutti mobiiliga. Nii saame meie Silvi Vraidiga rahulikult kõnelda.

"Ma pole esimene, kes koolist välja süüakse."

"Hetkel olen ma haiguslehel," alustab ta. "Selleks mul on täiesti õigus. Pidin juba 23. märtsil minema perearsti juurde, aga siis ma ei saanud. Nüüd võtan selle tee uuesti ette, et pikendada oma haiguslehte vähemalt 28. aprillini. Siis on mu sünnipäev ja sellest päevast võin ma jääda pensionile."

Tundub, nagu ohkaks Vrait sügavalt. Ja kergendatult. Algus on tehtud. Esimene pinge maandatud, esimene mõte südamelt ära öeldud.

"Kas ma kooli tagasi lähen, ei sõltu otseselt minust," tõdeb ta.

"Ma ei saa ju uksest sisse marssida ning öelda, et tulin uuesti tööle. Kuigi ma võiksin seda teha, keegi mind keelata ei saa, sest ametlikult olen ma endiselt õpetaja. Samas – kes mind sinna nii väga tagasi ootab? Peale laste võib-olla mitte keegi. Sest seal on üks inimene, kes arvab, et ma ei sobi sinna. Kuigi avalikult pole ta seda mulle öelnud ja ametlikult olen ma veel tööl. Ega ma ole esimene õpetaja, kes sealt koolist välja süüakse."

Vrait ütleb, et kooli ta ei jäta; aga millisesse kooli ta läheb, seda inglise keele õpetaja veel ei tea.

"Ega ma kipugi nii väga Prantsuse Lütseumi tagasi. Eestis on väga palju koole. Elu läheb edasi ja mulle ei lähe see korda, kui ka keegi kuskil midagi arvab. Olgu see kas või Lauri Leesi."

Nii kõlab jutu sees esimest korda konkreetne nimi.

"Ma tean ise väga täpselt, mida ma olen väärt ja mida mitte."

Sama ootamatult teeb jututeema kannapöörde.

"Samas olen mõelnud Eestist äramineku peale. Kuigi mitte väga tõsiselt. Sest kus meid siis ikka nii väga oodatakse? Ometi ei ole ma sellest mõttest loobunud. Sest oma inglise keele õpetamise kogemusega olen ma võimeline ükskõik kus maailma nurgas seda tööd tegema. Ma ei pea selleks olema Prantsuse Lütseumis. Kuigi mõni võib arvata, et minuvanustel pensionieelikutel pole tulevikku, siis mina olen risti vastupidisel arvamusel."

Vraidi tugev lõug teeb teatraalse jõnksu.

"Usun, et maailmas on palju riike, kus vajatakse inglise keele õpetajaid. Võib-olla on see eneseuhkus, enesekiitmine või mis tahes, aga ma pean ennast heaks õpetajaks."

"Esialgu pole ma veel kuskile läinud."

Vrait jätkab: "Kuigi hetkel on tõenäosus, et ma piltlikult öeldes juba homme elukohta vahetan, veel üsna väike. Aga ma olen isegi mõelnud, kuhu ma võiksin rihtida ja maanduda. See oleks Mauritius. Panin vahepeal naljaviluks isegi Facebooki oma elukohaks Mauritiuse. Mille peale mõned tuttavad otsekohe paanikasse sattusid. Et kas tõesti on Silvi ära sõitnud? Nii kahju. Tore laulja, aga enam teda siin pole!"

Muidu isegi ehk natuke boheemlaslik Vrait ei hõlju oma unistusega soojast maast üldsegi mitte pilvedes.

"Auto on maha lükatud, mul pole sellest masinast enam sooja ega külma. Odava raha eest müüsin, aga vähemalt sain tast lahti. See oli isegi teatav kergendus. Mõtlesin, et kui kunagi veel peaks mõni auto mu ellu tulema, siis ostan Škoda. Aga kui ma Mauritiusele kolin, siis milleks üldse auto? Mul on tunne, et ühel India ookeani saarel ei sõidetagi autoga. Ma võin seal ju jalgrattaga ringi vurada.

Mis puutub aga korterisse, siis maakleriga on leping juba tehtud ning ma tegelen asjaga. Ma ei telli enam lehti ja lasin kinni panna oma telefoni."

Nüüd tõmbab Vrait käsipidurit.

"Esialgu pole ma veel kuskile läinud. Kuigi selge on see, et seal Astangul ma enam väga kaua muneda ei taha. Selge on see, et siit ma ära kolin, aga kas kohe piiri taha, näitab aeg. Võib-olla õnnestub kolida Kalamajja. Ühe ühetoalise ma juba leidsin. Loodetavasti saab seal vaheraha eest ka remonti teha. Muide see korter asub samal tänaval, kus elab mu kauge sugulane Märt Avandi. Oleks ju tore tema lähedusse kolida. Aga sinna kolin ma kohe kindlasti üksinda. Me oleme sellest juba rääkinud."

Vraidi pilk peatub Silveril, kes räägib ikka veel telefoniga. Millest, pole kuulda. Kui korraga kostab repliik: "Ma pole mingi päevaleht."

"Seda ütleb ta igaühele, kes tema käest midagi teada tahavad."

Vrait ohkab. See ohe on kummitanud Maar­jamaa oma Piafi juba kaks ja pool aastat.

"Keda see üldse peaks huvitama, kellega ma suhtlen?"

Silverist esimest korda juttu tehes tõmbab Vrait selja küüru kui kass.

"Millises vanuses noormees oleks minu jaoks liiga noor? Kui on suur armastus, pole ka paarikümneaastane vanusevahe mingi probleem."

Silvi ja Silver tutvusid hilissügisel 2010. Tutvusid Facebookis.

"Olen tal paar korda Londonis külas käinud. Siis, kui ta seal veel üürikorteris elas."

Viimati käis Vrait Inglismaal mullu augustis. Kuu aega hiljem pakkis Silver oma elamise kokku ning maandus Tallinna lennujaamas. Et kolida elama Silvi juurde.

Nüüd, pool aastat hiljem, tunnistab naine, et tegelikult ei ühenda neid enam miski.

Silverist kõneldes kaalub Vrait hoolega sõnu ning veel hoolikamalt väldib ta sõna "armastus".

"Ma ei kasutaks enam seda sõna. Aga kui Silver veel Londonis töötas, oli see tõsiasi. Siis olid tunded ja oli armastus.

Samas ei ole ma seda tüüpi inimene, kes pärast kõike – kui päike veel paistis! – tal nüüd natist kinni võtaks ja ta trepist alla viskaks. Ka kõige hullemas kurjategijas või pätis on olemas positiivne poolus. Ma ei ütle, et vihkan inimesi, kes joovad, aga ma põlgan sellist nähtust nagu alkoholism. Otsus, et aitab küll, tuleb inimesel endal teha.

Tal on sõbrad, kes talle raha annavad, ja teinekord teen seda minagi, kuigi mitte lahtise käega. Ainult siis, kui teist varianti enam pole. Ta ütleb, et mina olen tema naine, et ta armastab mind ning et naine peab oma meest toetama."

Vraidi hääl kõlab korraga väga vaikselt.

"Silver aeg-ajalt norib minuga naljaviluks ja ütleb, et ma ei oska üldse laulda ning lubab abielluda hoopis Marju Länikuga.

Üks hea omadus Silveril siiski on. Ta teeb võrratult süüa ja ka muusikaline maitse on tal suhteliselt hea."

Sellist kiitust oleks Silver kõrvallauas justkui ammu oodanud. Ta on lõpetanud oma telefonikõne ning kolib ümber meie lauda. Ja kõneleb ilma suurema sissejuhatuse ja tseremooniata: "Silvil on kohutavalt suur hing. Vahel ta küll vihastab hästi tühiste asjade peale ning mul on mõnikord kahju, kuidas üks inimene saab olla nii suure südamega ja samas nii vihkav. Sellist inimest nagu Silvi tuleb väga hoida, sest Silvi hing ja süda on hästi suur. Olen sellele tõdemusele aastatega vaid kinnitust saanud."

"Kui tahad, võin ma kohe laulma hakata!"

Kuigi Vrait kinnitab korduvalt, et kohe-kohe pühib ta jalgadelt Eesti tolmu, tunnistab ta hetk hiljem, silmis suur rahulolu, et esinemistest tal puudust pole.

"Kas sa tahad, ma võin kohe siinsamas laulma hakata," naerab Vrait. Tavapärasest kõvema häälega. "Kas sa "Jane Eyre’i" käisid vaatamas? Kas ma laulsin seal? Laulsin! Homme on mul "Jane Eyre", laupäeval on.

10. mail on esinemine Vanemuises. Kontserdil "Täna 25 aastat hiljem", kus ma astun üles koos Tõnis Mäega, kellega me avasime koos 1988. aasta Tartu muusikapäevad. Nüüd astume täpselt sama kell Mäksiga lavale. Kahjuks küll ilma sümfooniaorkestrita, nagu tookord.

Täna just helistas Olav Ehala ja pakkus esinemist. 25. maiks. Kellelgi on juubel.

Ja 22. augustil on Tartu lauluväljakul Fix 45."

Pärast poolteisetunnist vestlust Silvi Vraidiga jätame hüvasti. Jään silmitsema, kuidas Silver ja Silvi oma Astangu kodu poole suunduvad. Oma kodu? Silvi kodu?

Küsimusi on tegelikult rohkem kui enne.

Korraks naaldub Silver Silvi õlale. Justkui otsides sealt tuge. Mida ta ju tänasel päeval tegelikult nii väga vajab. Naised on siin maailmas meestest ikkagi tugevamad. Vähemalt Vraidi-taolised naised.

Peaasi, et Vraidi hinge ja südant piitsutavad küsimused saaksid lahenduse. Et kauguses terendavad Astangu üheksakorruselised hallid majad ei jääks seinana ta teele ette.

Samal teemal

28.06.2013
Suri lauljanna Silvi Vrait