Triinu Taul: rahvamuusik peab end popkultuurist läbi suruma (10)

Triinu ütleb, et rahvamuusika ei olegi algselt mõeldud lavale, vaid see on sotsiaalne suhtlusvahend.

"Kunagi lauldi ka tööd tehes. Sellele lisaks mängiti pilli loomulikult erinevatel tähtpäevadel ja pidustustel. Ka praegu mängivad inimesed pidudel pilli ja laulavad, kuigi tundub, et järjest vähem. Aga eestlastel on see ikkagi mingil määral sees, et alati, kui kokku saadakse, pannakse see, kes vähegi oskab, kohe pilli mängima."

Ka näiteks Iirimaal on see kultuur väga säilinud, teab Triinu.

"Enamjaolt pubikultuuris – tullakse kokku, tõmmatakse viiulid välja ja hakatakse saagima. Ja keegi pole seda otseselt õppinud, see käib põlvest põlve," räägib ta.

18aastaselt võitis "Laulukarusselli"

"Pereansamblist sai alguse minugi muusikategemine. Ma laulsin juba põhikoolis. Mingi hetk läksin Tõrva laste ja noorte laulustuudiosse, kus õppisin popmuusikat ja -laulu. Sealt sai alguse ka minu "Laulukarussellidel" tiirutamine, lisaks igasugused muud konkursid, sealhulgas "Tähtede laul"."

"Laulukarussellil" sai Triinu oma vanuserühmas 18aastaselt ka võidu.

"See oli viimane aasta, kui veel osaleda sain."

Edasi viis Triinu tee teda Heino Elleri muusikakooli, kus ta tegi katsetusi klassikalise laulmise vallas, ning sealt edasi juba Viljandi kultuuriakadeemiasse.

"Olin Elleris kaks aastat ja pärast seda tundsin, et see muusikažanr pole minu jaoks. Viljandis õppisin ühe aasta torupilli, siis läksin edasi pärimuslaulu erialale ja sel alal lõpetasingi kooli," räägib Triinu, kuidas ta ringiga lõpuks siiski oma juurtemuusikani tagasi jõudis.

Küsimusele, kas Triinul puberteedieas ka rahvamuusika vastu väike trots tekkis, kuna see perekonnas juba nagu kohustuslik oli, jääb ta mõttesse.

"Kindlasti mingil hetkel oli ja mõne koha pealt pidi isa sundima – eks lapsed on ikka lapsed. Aga tunnistan, et torupilli võtsin ma esimest korda kätte ikka ise ja hakkasin katsetama, seda ei pidanud keegi sundima," räägib ta.

Eurovisionist mäletab närvipinget

"Ma olin puudutanud poppi ja klassikat, aga tundsin, et juurte muusika on siiski see, mis on ainulaadne ja annab meile erilisuse. Kas või kui vaadata Eestist väljapoole – teistel seda pole."

Triinu liigubki nüüd selles suunas, et teeb enamjaolt pärimusmuusika võtmes päris oma muusikat.

"Mitte nii, et võtan arhiivist laulud ja panen uude kuube, aga just see, et loon ise traditsioonilisi asju. See on justkui omamoodi traditsiooni jätkamine."

Suurt huvi tunneb Triinu ka erinevate maailma rahvaste muusika vastu, mille mõjutusi võib kohati ära tunda ka tema laulmistehnikates.

Pea kümme aastat tagasi käis Triinu ansambliga Neiokõsõ ka Eurovisioni lauluvõistlusel.

"Päris suur üllatus oli, et meie lugu sinna üldse läks, aga meeldiv üllatus oli, et see nii paljudele meeldis."

Triinu meenutab, et bänd sai kokku üsna huvitaval moel.

"Priit Pajusaarel oli lugu olemas. Astrid Böning (nüüd Nõlvak) ja minu õde Anu õppisid siis Viljandi kultuurikolledžis. Astridiga võeti ühendust – teati, et ta laulab rahvalaulu. Tema pakkus, et võtaks Anu kampa. Anu mõtles, et võtaks minu, mina teadsin Kadri Tiiselit (enne Uutma) ja tema omakorda Diana Põldu. Nii me kokku saime," räägib ta. Seda, et näitsikud Türki võistlema sõitsid, pidasid nad toona väga suureks asjaks.

"Polnud ju enne sellise võistlusega kokku puutunud."

Triinu ütleb, et see oli nii ammu, et ta täpselt ei mäletagi, mis seal toimus või kuidas emotsioonid olid, kuid närvipinget olnud küllaga.

"Mul kukkus heliproovis või isegi peaproovis mikker küljest ära ja siis mulle tundus küll, et ma enam ei jaksa. Aga inimesed olid toredad ja sellist tigedat või konkureerivat õhkkonda küll ei olnud."

Neiokõsõ koos värvika trummari Peeter Jõgiojaga jäi toona napilt finaalist välja.

"Muidugi me olime kurvad, aga mis seal ikka."

Süda kutsub ikka maale

Lisaks muusikale on Triinul veel mitu põnevat hobi – ta kasvatab kodus aknalaual taimi, tegeleb fotograafia, erineva käsitöö ja maalimisega ning võimalusel kimab ringi tsikliga.

"Aknalauad on juba taimi täis. Ju on mingi instinkt, et kui päike paistma hakkab, siis on kohe vaja midagi maha panna," muigab ta.

Muu hulgas on Triinu Nõmme kodus mulda pandud juba ka meloniseemned.

Joonistamispisiku sai Triinu samuti pereringist.

"Vanaema ja vanaisa käisid kunstikoolis ja õde joonistab samuti. Ma otseselt oma kunsti eksponeerinud ei ole. Facebookis võib küll igaüks näha, mis ma teinud olen, aga see on ikka pigem enda jaoks," ütleb ta.

Armastuse kaherattaliste vastu sai Triinu oma elukaaslaselt, ansambli Terminaator trummarilt Roland Puusepalt.

"Tõenäoliselt on see tema teene, kuna ta on väga suur mootorrataste fänn. Siis ma mõtlesin, et mis seal ikka, teen ka load ära, sest väljakutsed mulle meeldivad."

Kolm aastat on paar matkanud ka koos Kultuurse Motobandega. Möödunud aastal käidi näiteks Ahvenamaal ja sügisel motomatkati kahekesi Rolandiga Horvaatiasse, kokku umbes 5000 km.

Kuigi praegu elatakse Nõmmel, kutsub Triinu süda tegelikult ikka maale, on ta ju kasvanud üles Lõuna-Eestis Mulgimaal.

"Ma ikka sisendan endale, et see, et ma Tallinnas olen, on ajutine. Eriti igatsen ma maale kevaditi. Kui see ärkamise aeg, kus kõik õitsema hakkab, vahele jääb, tekitab see minus stressi," ütleb Triinu.

"Samuti pean ma sügisel saama metsa seenele või marjule. Ma olen hingelt ikka metsa poole."

Rahvamuusikaga on seotud terve suguvõsa

Triinu on rahvamuusikaga seotud juba päris pisikesest peale – tema isa Ants Taul mängib erinevaid pille ja oli pikka aega Eesti ainus torupillimeister. Triinu vanaisa Johannes Taul juhtis rahvamuusikaansambleid, kirjutas laule ja meisterdas viiuleid, lisaks mängis akordioni ja torupilli. Triinu vanavanaisa Eduard Taul oli aga kandlemeister ja -mängija.

Triinu õde Anu on samuti laulja ja rahvamuusik. Vanem vend Andrus on torupillimeister ning noorem vend Tõniski teeb muusikat. Triinu naerab, et torupillimäng on tal veres ja nende peres justkui kohustuslik.

Ka trummarist elukaaslasega sai kokku tänu muusikale

Elukaaslase Roland Puusepaga sai Triinu kokku neli aastat tagasi ja ikka tänu muusikale – Roland tegi trummarina kaasa ansamblis Pantokraator, kuhu Triinu lauljaks läks. Kuidas kaks nii erinevat inimest – rahvamuusik ja rokkar – omavahel hakkama saavad?

"Väga hästi. Rolandit ainult rokkariks pidada on muidugi natuke liiga mustvalge, ta teeb väga erinevat muusikat. Samuti ei tasu mind ainult rahvamuusikuks pidada, sest teen kaasa väga erinevates muusikalistes koosseisudes, näiteks Pantokraator ja Mahavok."

Nüüd on Triinul ka oma bänd, kus Roland samuti osaleb. Selle muusikat võiks pidada folk-fusionlikuks ja kohati maailmamuusikahõnguliseks. Uue aasta algul peaks neil ilmuma ka esikalbum.

Peale Neiokõsi Eurovisionile pürginud veel kolmel korral

Ka pärast etteastet ansambli Neiokõsõ koosseisus on Triinu püüdnud end eurokarussellile sokutada.

"Ma olen kolm aastat "Eesti laulu" eelvoorus osalenud, aga pole edasi saanud. Mu laulud on olnud folgihõngulised, aga kaldun arvama, et kuna rõhk on šõul, siis on oluline, et koos oleks värvikas seltskond ja teatud standardile vastavad laulud."

Kas ta ka järgmisel aastal osaleb, Triinu veel otsustanud pole.

"See otsus tuleb ikka viimasel hetkel. Eelmisel aastal mõtlesin, et ei viitsi, aga viimasel hetkel ikka otsustasin, et teeks ära. Hasart tuleb sisse," muigab ta.

Triinu Taul muusikalitegemisest: "Seltskond, laul, tants ja näitlemine – kõik meeldib!"

Triinu Taul, kes on maitsnud ka muusikalinäitleja leiba, sai oma viimase muusikalirolli Sipsiku lavalt kadumisest teada Facebooki kaudu, kui tehti üleskutse leidmaks lavastusse uusi tegelasi.

"Mõtlesin, et mis toimub? Keegi polnud mulle midagi öelnud."

"Kurb on, aga samas ka põnev, et kes ma siis nüüd olema hakkan. Viimased nädalad on üldse olnud väga šokeerivad. Kõik asjad tulevad korraga ja lõpuks ei teagi, kelle kapsaaeda kivi läheb," viitab ta Nukuteatri ümber toimuvale.

Sipsik polnud Triinule esimene kord muusikalis laval olla. 2011. aastal lõi ta kaasa NUKU teatri lavastatud "Libahundis" ning nüüd on tal väike roll ka "Shrekis". ""Libahundis" olin ma Tiina ema – alguses tulin, siis löödi mind kohe maha ja lõpus tulin korraks kummitama," naerab Triinu.

Kuidas aga rahvamuusiku taustaga Triinu üldse muusikali sattus?

"Ma teadsin Kairet (Vilgats – K. T.) juba varasemast ja vihjasin, et mul oleks selle vastu huvi, kuna ma polnud kunagi muusikalis kaasa teinud. Siis saingi väikese rolli. Kui nüüd kuulsin, et on valmimas "Shrek", andsin endast taas märku ja kuna olin end juba varem tõestanud, arvestas Kaire sellega. Ühel hetkel öeldi, et roll ongi olemas," räägib Triinu.

Triinu viimane roll Sipsik võeti aga koos Naksitrallidega etendusest "Shrek" välja, kuna Aino Pervik ei soovinud, et neid tegelasi kontekstiväliselt kasutataks ja nüüd otsitakse neile asendajaid.

"Selles mõttes on natuke kahju küll, et Sipsik ja Naksitrallid on võib-olla laste seas natuke hääbuvad tegelased. Oleks olnud tore, et lastel tekiks taas rohkem huvi meie oma klassikaliste muinasjututegelaste vastu, aga pole midagi parata," vangutab Triinu pead.

Triinule meeldib muusikalitegemine väga.

"Seltskond, laul, tants ja näitlemine – kõik meeldib! Kuigi alguses võttis see koreograafia ikka päris võhmale," naerab ta.

"Kindlasti hoian ma edaspidigi silmad lahti, ja kui midagi toimub, pakun end ikka."

"Shreki" prooviperiood läks lahti veebruaris. "Alustasime lauludega, kuna meil on väga palju kooriosa (suurt soololaulmist muinasjututegelastel ei olegi). Koorinumbrite vahel on suurem roll Buratinol (Rolf Roosalu), Piparkoogil (Rosanna Lints) ja minul Sipsikuna. Edasi hakkasime tantse õppima. Kui kõik olid oma tantsud-laulud juba enam-vähem jonksu saanud, hakati üldist asja kokku panema." Triinu kiidab lavastaja Ain Mäeotsa ja ütleb, et mees on teinud suurepärast tööd.

"Viimased nädalad enne esietendust oli ikka päris kõva tamp," ütleb naine, et vabu päevi eriti polnud.

"Tegime proove linnahallis, kuna dekoratsioonid olid nii suured, et ei mahtunud kuhugi. Seal oli hea suur ruum, aga üldine pilt oli ikka üsna lagunenud – vahepeal sadas majas sees lund, sest katus lasi läbi, ja kõik hallitas. Üks korralik kontserdisaal on kahjuks jälle käest lastud," on ta kurb.

Muide, ka näitlemispisiku on Triinu saanud suguvõsast – legendaarne näitleja Sulev Luik oli Triinu vanatädi poeg.