Egon Nuter: "Õnne" Jürka pärast ei saa ma isegi Säästumarketisse minna! Kõik tahavad kätt suruda ja pärast raha laenata (19)

Juba tosin aastat on näitleja Egon Nuter söönud vabakutselise näitleja leiba, mis ei tule lauale kindlasti kergelt. Samas on andnud aga suure vabaduse. Ent mis on vabakutselise vabadus? "Vabadus on tunnetatud paratamatus," tsiteerib Egon siinkohal Spinozat. Tema kehastatud Jürka seriaalist "Õnne 13" tõlgiks selle maakeelde umbes nii, et vabakutselisena tuleb vastu võtta iga pakutud töö.

Viis aastat tagasi astus Egoni ellu suur armastus – Liina Tennosaar. Mees jättis seljataha enam kui kolmkümmend aastat kestnud abielu ning peaaegu enda kätega üles ehitatud suvekodu Hara lahe ääres ja kolis Kalamajja Liina juurde.

"Eks ma seda maakodu natuke taga nutan, aga see on paratamatu, et kui sa muudad oma elu, lähevad mõned uksed kinni, teised jälle lahti," on Egoni elufilosoofia. "Aga asjad pole sedavõrd olulised, peaasi, et hinges on rahu," lisab ta.

Sinu näitlejaharidus pärineb Tallinna Pedagoogilisest Instituudist?

Jah, Vilde-nimelisest. Minusuguseid on ju veel. See on niisugune poolavatud elukutse. Tõnu Kark näiteks on konservatooriumi hariduseta, aga milline vinge näitleja. Konsi ja peda õppejõud olid ja on enam-vähem ühesuguse haridusega. Selles mõttes ma siin väga suurt veelahet ei näe, millise kooli lõpetad. Peaasi, et oled saanud tunda n.-ö. vaimlise õppejõu puudutust.

Peda oli sul selge valik ning Toompea kooli poole ei vaadanud üldse?

Mul polnud üldse ambitsiooni, et kindlasti peaks konservatooriumisse sisse saama. Et minust peab kindlasti näitleja saama. Küll olin hädas, et mida ma pärast keskkooli tegema hakkan, mida õppima lähen. Kahjuks või õnneks polnud mul kindlat väljakujunenud arvamust, kelleks ma tahan saada.

Nii põrutasin ma kahel korral Tartusse, pürgimaks geograafiks. Sarnaselt Rita Raavega, nagu hiljem on selgunud. Paraku ei õnnestunud mul sisse saada. Pool aastat studeerisin ma masinaõpetuse tehnoloogiat TPIs, kui korraga avastasin Pedagoogilise Instituudi kultuurhariduse teaduskonna, milles räägiti superlatiivides. Keegi mulle naljatamisi ütles, et sinna sa sobiksid. Nii ma sinna läksingi. Sain kohe sisse, kuigi konkurss oli kaheksa inimest kohale. Alles kooli ajal hakkasin tajuma, et äkki võikski näitlemisega tegelda. Lõpetasin kooli 1980. aastal ja Eino Baskin oli just asutanud Vanalinnastuudio, aga planeeritud trupp, kes sinna pidi minema, hajus laiali ja nii sattusin ma Vanalinnastuudiosse.

Baskin ise kutsus?

No tema mind ei tundnud. Ines Aru oli mu õppejõud lavakõnes ja ma arvan, et tema see oli, kes andis märku, et üks kutt longib ringi, teatrimõtted peas. Näitasin diplomi ette ja nii ma põmmdi, seal korraga olingi.

Tollal oli Vanalinnastuudio väga uhke värk, pileteid oli sinna saada sama raske nagu täna Linnateatrisse. Pealegi oli sel teatril küljes teatud vastalisuse märk.

Tõepoolest, kui mõelda repertuaarile, mida me mängisime. Gogoli "Revidenti" näiteks. Lisaks vana Baskini estraadietendused, mis olid tohutult populaarsed. Aga seal toimus muidki põnevaid asju. Toomas Kalli esimesed algupärandid. Vanalinnastuudio oli tõesti popp, justkui natuke vastukaaluks suurtele draamateatritele. Nii et mingit pilti ta ikka rikastas. Vähemalt on nii ilus mõelda.

Kuidas sa ennast seal trupis tundsid?

Algul oli päris kõhe. Et mida need päris näitlejad mõtlevad ja kuidas ma hakkama saan. Aga kui esimese hooaja lõpus ütles mulle Olev Eskola, auväärt härrasmees, alati kikilipsuga, et oi, noormees, täna tahaksin ma küll teie nahas olla, oli päris meeldiv tunne. See oli pärast Pierre Chesnot’ "Kes aevastas?" esietendust. Dubleerisime selles rolli Peeter Volkonskiga ning mina sain mängida esietendusel. Oli tähtis tajuda, et sa oled jala teatris maha saanud. Siis ma tundsin ennast juba võrdselt teiste seas.

Vanalinnastuudioga läks nagu läks?

Läks nagu läks jah. Eks seal algas võitlus vana ja noore Baskini vahel. Mis oli ka loomulik, sest vana on vana ja uus nõuab ka eluõigust. Aga kohati läksid need vastuolud sedavõrd suureks, et pidid lausa poolt valima. Mina seda ei tahtnud. Lõpuks mul kannatus katkes ja tulin paar aastat enne Vanalinnastuudio lõplikku hukku tulema. Tahtsin veel ukse pärast mingit koosolekut pauguga kinni lüüa, aga kuna elektrimehed olid mingi juhtme ukse vahelt läbi tõmmanud, jäi pauk tegemata. Käis vaid väike tume müts - pumps. Kõik. Olingi ma teatrist läinud.

Andes endale aru, et sa astud piltlikult öeldes teatrist tänavale?

Jah, sellest ajast alates olen ma vabakutseline näitleja.

Seega oli see sinu vaba valik.

Ma olin Vanalinnastuudios ligi 22 aastat. Selle aja peale tekib tahtmine ennast ka kuskil mujal proovile panna. Sest ainult komöödiate mängimine on ju selgelt liiga ühekülgne tegevus. Mäletan, et olin õnnelik ka siis, kui sain raadioteatris sootuks muud tööd teha. See hoidis tasakaalus. Sest kui sa väga üheülbaliseks lähed, on ka justkui igav. Ammendud, jooksed kinni ja lõpuks ei oskagi midagi muud teha.

Esimestel aastatel vabakutselisena sattusin ma hoopis Pärnu Endlasse, kus mängisin päris mitmes lavastuses. Proovisin ise lavastada. Korraga oli väga palju erinevaid projekte ja ega ma tänagi neile tagasi vaadates silmi maha ei pea lööma. Lisaks see pluss, et sain ju koos teha väga erinevate näiteseltskondadega. Ent täna, kui see virvarr on kestnud juba kümme aastat, siis nüüd ma enam sellises ažiotaažis pole. Mulle tundub, et peamine toimub ikkagi suurtes teatrites. Selles mõttes, et koos masuga on just projektiteatrid sattunud kõige rohkem löögi alla. Ennekõike rahalises mõttes. Kõik saavad ühtemoodi vähe ja kõik on vaesed. Mis mind nende projektide puhul veel häirib, et mängukordi on röögatult vähe. Põhjuseks loomulikult jällegi raha. Siis mõtledki, et oled teinud mitu kuud tööd ja näinud vaeva, endast midagi andnud ja püüdnud teha täiega, aga pärast kuuendat mängukorda on jokk. Keera aga nokka vasakule ja paremale ja vaata, mida järgmisena teha. Sest kuklas istub kogu aeg teadmine, et eluga tuleb toime tulla. Mõnikord on see seis üsnagi nukker.

Mida see suur vabadus on sulle õpetanud? Raha hoolikamalt lugema, aega paremini planeerima?

Jah, eks ma püüan säästa, nagu me kõik. Aga kui sellest väsin, olen võimeline tegema ka joviaalseid oste. Ennekõike on vabakutselise staatus õpetanud, et ma pean ise oma hooaja läbi mõtlema. Kuude lõikes arutama, et ahaa, siin mul on tühi, järelikult pean ma enne midagi tegema, et ma selle aja üle elaks. Puhas planeerimine, kuigi see ei sõltu alati ainult minust.

Siis tekivadki käärid, sest hinges tahaksid teha ühte, aga tegelikkuses oled sunnitud tegema hoopis seda, mis sulle leiva lauale toob. Nii et sõna "vabakutseline" kõlab uhkelt, kuigi samas vabadus on tunnetatud paratamatus.

Kui palju ja kui tihti oled sa vabakutselisena saanud endale lubada luksust loobuda mõnest rollipakkumisest?

No mõned korrad ikka. Kas ajapuudusest või materjali mittesobivusest. Pisut põikpäine ma vist olen. Vanalinnastuudios ütlesin ühest rollist ära. Kuigi olin alles noor naga. Aga siis oled ju kõige revolutsioonilisem. Ma polnud vana Baskini nägemusega nõus ja ütlesin, et ma ei mängi seda rolli. See oli midagi ennekuulmatut, mille peale korraldati hääletus, kas Nuter teatrist välja või jätta. Ühe häälega jäin teatrisse edasi, kuigi mitu aastat ei saanud korralikumaid rolle. Vahetult pärast hääletust öeldi mulle, kes oli vastu ja kes poolt. Kõik see oli üsna vastik. Aga mis sa teed, noor inimene läks hulluks. Nüüd olen diplomaatilisem ja paindlikum.

Kui hommepäev teeks sulle mõni nn suur teater ettepaneku trupiga ühineda, võtaksid kutse vastu?

Arvan, et jah. Mis mulle nendes suurtes teatrites meeldib: seal on oma kindel trupp. Jah, teatud vastuolu siin kõlab. Selles mõttes, et projektiteatrites on erinevad trupid, saad mängida koos erinevate näitlejatega, kes kõik on ju omaette isiksused. Aga kindla trupi koosluses on minu jaoks samuti midagi väga sümpaatset, küllap on selle nimi turvalisus. Et sa kuulud kuhugi. Ma nüüd ka kuulun. Kuulun teatriliitu, mis on aga sama ebamäärane nagu oli Nõukogude Liit. Natuke liiga suur.

Oleksid sellise ettepaneku puhul nõus kolima isegi teise linna?

Siis läheb asi juba natuke keerulisemaks. Sellega kaasneksid elumuutused ja ka kooselumuutused. Igatahes on see mõtlemise koht.

Viimasel ajal räägitakse päris palju näitlejate üleproduktsioonist. Oled selle väitega nõus?

Olen küll. Tundub, et noori näitlejaid toodetakse kohutaval hulgal, inkubaatoreid on ju mitu. Kõiki pole võimalik tööga kindlustada. Ise peavad kohutavalt tublid olema ja ennast tõestama. Kõik ju teatrisse ei mahu. Tulebki valida vabakutselisuse tee. Kui ma vanasti teadsin uusi tulijaid ning viisin nimed ja näod kokku, siis nüüd ma enam seda teha ei suuda, pilt on sedavõrd kirju. Tihtilugu küsin teiste käest, kes see on.

Oled päris palju mänginud ka filmides? Kummas maailmas – teatrilaval või kaamera ees – sa ennast paremini, mugavamalt tunned?

Kunagi ma kartsin kaamerat rohkem. Täna vist enam nii väga ei karda. Kaamerahirm on kadunud. Ja ega hirmu ei tohikski olla, kui tööõhustik on usalduslik ja sa tead enam-vähem, mida taga aetakse, mida pead tegema. Esimene film oli mul "Nipernaadi" ja sellest ajast on jäänud meelde, et kaamera ees ei tohi eksida, sest film on nii kallis ja jumal hoidku, kui ma peaks midagi ära rikkuma. See oleks katastroof! Nüüd digiajastul on loomulikult kõik hoopis teistmoodi.

Seega töö on töö, kuigi filmitegemine on närvesöövam kui teatritüki valmimine. Kino on üks kallis kunst ja aeg maksab.

Lisaks veel teleseriaal "Õnne 13", kus kehastad Jürkat. Tõsi, pole sind enam päris ammu ekraanil näinud.

Ega ma ise ka ei ole. Jürka on pooleldi imelik kuju, natuke asotsiaalsete kalduvustega, kuigi nüüd on ta tubliks läinud, peab põldu, müüb kartulit ja arutleb maailma asjade üle. Selle Jürka pärast ei saa ma isegi Säästumarketisse minna. Seal on parv kohe ümber, kõik tahavad kätt suruda, miilustada ja pärast raha laenata. Olen puhta hädas seal teinekord. Kainus on seal erand ja kõik nad on korraga seal minu sõbrad. Eks ma püüan vastu naerda, et tere ja tere, mis seal ikka. Aga targem on Rimisse minna, seal on rahulikum. Balti jaamast kaugemal.

Jürka tulebki nüüd vist uuesti rohkem tagasi. Meil on mingi uus liin Eveliniga, keda mängib Marika Korolev, kes on juba seriaali algusest minu tütar ja kelle korterit ma nüüd remondin.

Hooaeg "Menti" on seljataga, nüüd lähen sinna tagasi. Mulle meeldib seda "Menti" kohutavalt teha! Üks pühapäev oli hoopis tore: hommikul olid "Õnne" ja õhtul "Kättemaksukontori" võtted. Tõeline vabakutseline prostituut.

Kui palju see sind üldse häirib, kui poes või tänaval ligi astutakse ja kätt surutakse?

Ei ta häiri. Harjunud juba aastatega. Ikka tuleb teresid, kus ma tean, et ma kindlasti seda inimest ei tunne, et küllap tema siis tunneb mind. Nägu ma krimpsutama ei hakka ja mõni ütleb mõnikord midagi väga ilusat. Siis on hoopis soojem olemine.

Sinu kontol on ka mõned lavastused, miks sa sellele mängumaale oled trüginud?

Kui sa oled pikalt teatris olnud, tekib ikka kihk, et mis tunne seal teiselpool on olla. Nii juhtus ka minuga. Esimene lavastus oli "Taksojuhid" Endlas, lisaks veel mõned tööd. Aga ikka kuratlikult raske on näitlejad ühe mütsi alla ja asjad jooksma saada. Seal pole muud rohtu, kui aina teha, teha, teha ja iga kord saad kogemust, kogemust ja kogemust. Olen ka ise aru saanud, et kehva lavastajaga töötada on üks valu ja vaev. Ma küll ei tahaks inimesi niimoodi piinata. Parema puudumisel olen ma näitejuht olnud ja ega ikka nii väga lavastama ei kipu.

Kas Lennu roll on juba ammu unustuse hõlma vajunud?

Päris ära unustatud ta pole, aga eks tema apogee on möödas. Eesti vabariik on loodud, kauplused, bensiinijaamad ja muud keskused minu poolt peokõnedega avatud.

Lennu kõned kirjutasin ma ise, see oli päris suur eeltöö ja vaev. Kahju, et ma neid alles pole hoidnud. Närv oli ilmselt nii suur, et kui kõnega maha sain, murdsin paberi neljaks ja edasi rändas see sealt taskusse. Mõttes oli vaid, et uhh, tehtud. Ei tulnud selle peale, et neid võiks kuidagi ritta panna ja ajastu kroonikaks säilitada.

Aga näitemängu sees on ikka mugavam olla. Kivirähu "Meri ja Orav" on meil siiani Vaarikuga varrukast võtta. Seda me võime teha kas või une pealt. Naljakas mõelda, et oleme selle tükiga käinud kaks korda Ameerikas ja rännanud Austraalias läänest itta. Euroopa mandriosast ei räägikski. Et me sellega nii palju rännanud oleme, poleks ma uneski ette näinud. Andrusega on lausa lust mängida, ta on väga hea partner. Meil on laval olnud väga toredaid hetki.

Mis aga Lennu rolli puutub, siis õnneks see ei kummita. Olen väga rahul, et ma seda enam kuskil tegemas pole pidanud käima.

Kuidas väliseestlased, kes ei pruugi kõiki kohalikke tavasid tunda, Kivirähki natuke äraspidist huumorit on vastu võtnud?

Mäletan, et kui me kunagi New Yorgis seda mängisime, tuli üks proua ja ütles kavala näoga: sain aru küll, et kirjutuslaud, mida te allkorrusele püüate tassida, sümboliseerib Venemaad.

Sinu elukaaslane Liina Tennosaar on samuti näitleja. Kas tema on ühtlasi sinu esimene kriitik?

Ikka. Tahad ju peale "lolli" lavastaja, kes mitu kuud on tööd teinud, ka muud tagasisidet. Liina on esimene silmapaar, kelle pilgust sa mingi hinnangu välja loed. Ma alati naljatamisi küsin, et ega minu pärast piinlik polnud. Teineteise tegemistel hoiame ikka silma peal.

Eelmises elus oli sul uhke maakodu, mille sa oma kätega üles ehitasid. Uut ei kavatse ehitada?

Ei, aitab ehitamisest. Kui ma seda kohta väga põdema hakkan, istun autosse ja lähen.

Mul ju ikka pisike kasutusõigus on. Aga millal sa seal ikka käid, vaid suvel. Samas – neli-viis või vaat et rohkemgi viimast suve olen ma olnud seotud suveteatriga. Ära ju nendest töödest ei ütle. Need on andnud puhvri, mis lubavad ka siis elada, kui talvel ei pruugi pidevat tööd olla. Nii et pead tegema, muidu ei saa. Teisest küljest mõtlen jällegi, et kui ma suvel teatrit ei teeks, mida ma siis selle suure suvega ette võtaksin?

Suve veedab Egon Nuter golfiväljakul

"Ka sel aastal olen ma suveteatriga seotud," ütleb vabakutseline näitleja Egon Nuter, kes on viis viimast suve teinud kaasa mõnes suvelavastuses. "Proovid juba käivad. Tegemist on Norm Fosteri näidendiga, mille eestikeelne pealkiri on "Neljakesi paaris". Hakkame seda etendama Jõelähtme golfiklubis, neljakesi mängime. Tõlkija ja lavastaja on Vello Janson. Seltskond on eriline. Ma pole enne Sulev Tepparti ja Lauri Nebeliga laval olnud. Raivo Rüütel on neljas tegelane, kauaaegne kolleeg. Nii et neli meest. Kooli lõpetamisest saab 25 aastat ja nüüd kokkutulekul mängivad golfi ja räägivad elust. Kõik on algul kõvad mehed, kuni lõpuks selgub, et mitte nii väga kõvad," valgustab Egon Nuter natuke oma tänavuse suve tegemisi.

Egon Nuteri Lennu-taat

2001. aastal sai Lennart Merit parodeerinud toonane Vanalinnastuudio näitleja Egon Nuter kutse vabariigi aastapäeva vastuvõtule. "Eks ta üks presidendi sõbralik silmapilgutus ole," arvas siis 1993. aastast peale president Lennart Merit parodeerinud näitleja. Estonia teatrimajja läheb ta kui Eesti vabariigi kodanik Egon Nuter, mitte kui libapresident Lennu-taat. Nuterile tuntust toonud libapresidendi roll kasvas välja Vanalinnastuudio etendusest "Prügikast", kuhu teda valiti Lennart Merit parodeerima just tänu füüsilisele sarnasusele ja suurepärasele parodeerimisoskusele.

Aastal 2004 esietendus Vanalinnastuudio Supiteatris Andrus Kivirähki lühinäidend "Orav ja Meri", kus vana sepp Ivan Orav (Andrus Vaarik) ja president Meri (Egon Nuter) püüavad pööningult kirjutuslauda elutuppa vedada.

Aeg-ajalt astub Nuter presidendina üles praegugi. "Aga väga harva," täpsustab ta kohe. "Sest Lennartit meie keskel enam pole ja siin tulevad mängu eetilised kriteeriumid. Ma väga valin, kuhu ja kellele ma Lennut tegema lähen."

Egon Nuteri uus elu

Pärast enam kui kolmkümmend aastat abielu Veronikaga kolis Egon viis aastat tagasi kokku näitleja Liina Tennosaarega. Seega seob neid nüüd peale teatri ka ühine kodu. Nii Egon kui ka Liina usuvad oma varasemate kooselu kogemustega, et elu on mõlemal teravamad nurgad maha lihvinud ning oskavad ehk nüüd teineteist ja armastust hoida.

Vabakutseline näitleja Egon Nuter

Egon Nuter (sündinud 23. septembril 1955 Tallinnas) on Eesti teatri- ja filminäitleja ning teatrilavastaja. Ta lõpetas aastal 1973 Tallinna 21. keskkooli ja 1980 Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Aastatel 1981–2002 oli ta Tallinna Vanalinnastuudio näitleja.

Aastast 2002 on ta vabakutseline näitleja, on mänginud ja lavastanud Vana Baskini teatris, Endla teatris, Kuressaare linnateatris.

Ta on mänginud filmides "Nipernaadi", "?????? ? ??????", "Hundiseaduse aegu", "????????? ??????", "Kummaline missis Savage", "Surmatants", "Salongis ja kongis", "????? ????? ????", "Minu Leninid", "Kallis harra Q", "Vanad ja kobedad saavad jalad alla", "Oli mis Oli", "Georg", "Den store trollkarlen", "Hajameelselt abielus", "Teisel pool", "Tuulepealne maa", "Punane elavhõbe", "Lumekuninganna" ning teleseriaali "Riigipiir" VII osas "Soolane tuul".

Osalenud huumorisaates "Wigla show" ja kehastab tänini seriaalis "Õnne 13" Jürkat.