Kilumets: "Repod väärinuks Viru hotelli dokfilmis enamat!" (12)

"Legendaarsete Repo vendade numbri sain Soome kolleegidelt ja vennad Mikko ja Martti lubasid meid võõrustada. Kas inter-vjuu tuleb või mitte, jäi esialgu lahtiseks," avaldab Margit Kilumets kaadri taha jäänud seiku.

Viru hotelli ehitanud soomlase Mikko Repost näeb filmis ainult murdosa, kuigi nii mees kui ka tema saatus väärinuks enamat.

Repodega kohtumine oli Margit Kilumetsa sõnul eriline: "Sõitsime Savonlinna ja sealne häärber otse mere kaldal, nagu Muumimamma maja, jättis mulle ikka kordumatu mulje. Meri loksub otse aia ääres ja üleval viimasel rõdul on tähevaatlustorn. Pakuti kohvi parimast portselanist tassides ja mõlemad prouad olid väga väärikad ja kaunid. Ilmselt said nad aru, et meid tõesti huvitab see Viru tellimuse saamise lugu ja kogu traagika, mis selle looga kaasas käis."

Kusjuures mõlemad mehed rääkisid filmitegijatega südamest ja lubasid ka tulla esilinastusele.

"Mikko kahjuks ei jõudnud ära oodata, ta suri jõulude paiku, pool aastat pärast meile antud viimast intervjuud," räägib Margit Kilumets.

Filmist jäi selgusetuks, mis elu Viru ehitanud OY Repo omanikud praegu elavad.

Vennad Repod ja nende pered on peaaegu kogu Savonlinna parimate kruntide omanikud. Kuigi nad on Soome meedia suhtes kriitiliselt meelestatud, nõustusid nad meiega kohtuma. Ega Mikko alguses nii väga rääkida tahtnudki, aga ju ta arvas, et see on soomlaste film ja ükskõik, mis ta räägib, niikuinii sisse ei panda. Hea näide sellest on saade "Kuka lensi yli pesän...." ("Kes lendas üle pesa..."), mis YLEs küll valmis tehti, aga eetriõigust ei saanudki. Ei lubatud mul seda saadet ka oma filmis kasutada.

Kellele oli kasulik OY Repo pankrotti ajada? Egas ometi Nõukogude Eesti teinud neile staarhotelli ehitusega Taskilat?

Taskilat ei tehtud! Ja Repot ei ajanud pankrotti eestlased, vaid soomlased ise. Olin enne ära vaadanud ka YLE arhiiviriiulil seisva telesaate ja teadsin päris hästi, kuidas Soome pangad ja suurettevõtjad panid seljad kokku ja tekitasid OY Repo pankroti. Põhjuseks, et tuli üks mees Ida-Soomest, ehitas Nõukogude Liitu staarhotelli ja hakkab saama kõiki suuri tellimusi Venemaalt. Ajasid Repo pankrotti ja keerutasid seda pankrotipesa 18 aastat. Et ta uuesti turule ei pääseks. Jälle omaette filmi väärt lugu ja kahtlemata oluline ka Viru hotelli loos!

Minu intervjuu jäi ka Mikko Repo viimaseks avalikuks esinemiseks, sest pool aastat pärast seda ta suri. Ja must materjal on mul ju ometi olemas, nii et mine tea, mis sellest veel sünnib. Muide, soomlased on Repo asjus endiselt arglikud ega ole seda saadet, mis riiulil seisab, ka kunagi näidanud.

18 aastat elu pankrotipesas, kas see on muutnud ka Repode suhtumist Viru hotelli?

Nad ei ole ammu Virus käinud, aga praegune juhtkond võttis nad sõbralikult vastu. Arvan, et neil on vimm Soome pankade ja teatud konkurentide suhtes, aga eestlased ju ei puutunud neisse mängudesse. Sellepärast ka soe suhtumine meisse. Nad on tõelised Soome härrasmehed ja oleme kogu see pool aastat vahetanud kirju. Vana kooli inimesed!

Sinu enda esimene mälestus Viru hotellist?

Minu ema onutütred elasid Soomes ja nende peatuspaigaks Eestit külastades saigi just Viru. Esimesed Karhu tossud, närimiskumm Juicy Fruit, mis maitses paremini kui ükskõik mis komm. Ja salatsemine ning konspiratsioon muidugi ka, sest kuigi väliskülalised poleks tohtinud eriloata Tallinnast kaugemale sõita, õnnestus meil ikka käia ära nii Lohusalus kui ka Palmses. Nii et oma elu esimesed kogemused jälitamisest ja nuhkimisest sain ma ikka ka Virust – grupijuhile või giidile tuli ju mõni usutav vale välja mõelda, kui oma külalistega päevaks ära kadusid.

Mingis mõttes on Viru Eesti jaoks omalaadne vabadussammas.

Viru hotell on endiselt majakas. Maamärk, mis seisab Eesti, Soome ja Nõukogude Liidu teede ristumispunktis ja seda endiste aegade oreooli ei võta sellelt majalt ükski vägi.