"Tujurikkuja" sketšidest rääkides ütleb ta, et väga harva juhtub nii, et mõni väga hea sketš sünnib sõrmenipsuga - nipsti, ja on valmis ja on ainult ülesvõtmise vaev.
"Kui me teeme "Tujurikkujat", siis me alustame suvel. Meid on kokku kuus. Me oleme ühevanused mehed ja saame naljast enamvähem ühtemoodi aru: mis on naljakas ja mis ei ole," räägib Avandi.
"Aasta ringi on meil kõigil ülesanne kirjutada alati oma ideed üles - ükskõik mis hetkel need tulevad ja ükskõik kui rumalad need tunduvad.
Saame suvel kokku, korraldame laagri ja paiskame ideed üksteisele laiali. Viletsamad viskame kohe välja. Need, mis leiavad igaühe toetust, jätame alles. Ja jagame omavahel sketšid ära, kes mida kirjutab. Igaüks saab paar-kolmi tükki, mida kirjutada. Ja siis saame sügisel uuesti kokku.
Väljamõtlemise ja kirjutamise vaev on erakordselt pikk ja vaevarikas töö. Eelmisel aastal kujunes kõige raskemaks see kannatuste laul - sõnade kirjutamine võttis aega poolteist kuud.
Naljategemine on ühest küljest väga raske, aga see pakub ka suurt rahuldust - kui oled sellega kõvasti vaeva näinud ja lõpuks ise rahule jääd.
Loomulikult ma tean, et Eestimaal on väga palju inimesi, keda meie naljad ja tegemised vihastavad ja nördima panevad. No igal juhul ei aja naerma. Aga mis parata."
Kommentaarid