Märt Avandi Lutsu preemiast: miks Ott sai selle enne mind? (29)

Draamateatri näitleja Märt Avandi ütles Jõgevamaal Palamuse rahvamajas tänukohtumisel, et tal on suur rõõm ja au rahvaga kohtuda. Samuti on tema sõnul oluline see, et huumoripreemia stipendium on kokku saadud Palamuse kandi rahva annetustest. "See on väga liigutav, väga soe," ütleb ta. "Mul on ülev tunne. Ma olen väga rõõmus tunnustuse üle."

Avandi sõnul rikub aga üks väike tõrvatilk meepotis kõik ära. "Üks Vanemuise näitleja – no mis ta nii väga näitleja on, ütleme, et Vanemuise töötaja – sai selle varem kui mina," ütleb Avandi muiates. Ja rahvas naerab saalis. Jutt on mõistagi Ott Sepast, samuti Oskar Lutsu preemia laureaadist.

"Ja oma erakordses taktitundetuses, ebaviisakuses, õeluses ja rumaluses ei väsi ta seda mulle muidugi nina alla hõõrumast," jätkab Avandi Sepa personaalküsimuse lahkamist. "Ta teeb seda igal võimalikul ja võimatul juhul. Õnneks ei ole teda täna siin, sest tal on etendus ja ta ei sega siin mind. Vastasel juhul ta teeks seda: köhiks ja aevastaks, ütleks vahele midagi kohatut. Aga mis sa teed – igaühele ei ole antud head lastetuba ja eneseväärikust."

Mis pani Avandi egole põntsu?

Avandi ei jäta vaid jätkab: "Loogiline järjestus oleks olnud, et enne mina ja siis Ott Sepp. Aga kui Ott sai, siis ma kohe mõtlesin, et milliste kriteeriumide alusel sai Ott selle enne mind?"

Rahvas naerab. Seepeale tunnistab Avandi, et kui Sepp sai preemia aastal 2011 ja tema eelmisel aastal seda ei saanud (sai Anne Paluver), siis ta mõtles, et ei saagi. "See lõi mu egole põntsu. Aga kuna nüüd on juubeliaasta – ma olen 25. laureaat –, siis see teeb mulle piisavalt suure pai ja mu ego on nüüd taastunud." Avandi muigab seepeale, rahvas ka.

Avandi ei jäta endiselt Seppa rahule. "Ott ei ole kunagi vaimukas olnud. Kui tal on tekst ees, mis on kellegi teise poolt kirjutatud, minu poolt näiteks, siis ta võib-olla suudab seda veenvalt esitada," teab ta, mis on tema sõbra üks parimaid oskusi. Ta lisab, et "Maleva" filmi aegadest saati on endiselt täpne tema antud iseloomustus Ott Sepa kohta: "Ott on muu hulgas ka tuim ja hall nagu elektripost."

Sõbrast tõsisemalt rääkides ütles Avandi, et Ott Sepp on tema kõige parem sõber: "Me kuidagi tajume teineteist väga hästi. Klapp on hea. Eks me muidugi läheme vahel riidu ka ja vaidleme kõvasti."

Avandi sõnul tuleb seda sageli ette, kui talle öeldakse: "Märt, tee nalja!" Paljud tuttavad-sõbrad teevad seda teinekord lihtsalt tema ärritamiseks. "Ettepanek on muidugi ahvatlev," muigab Avandi. "Sellisel puhul, kui mulle öeldakse, et Märt, tee nalja, siis ma kas pööran selja ja lähen kiiresti minema või ei reageeri üldse. Või siis teen nalja."

Nali naljaks. Aga kui tõsiselt rääkida, siis Märt Avandi sõnul mõtleb ta viimasel ajal tõsiselt ja sügavalt päris palju selle peale, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb.

"Elu on teinud keerukaid pöördeid. See küsimus tuleb aina väiksema ringiga tagasi. Sellele vastust leida on vahel väga keeruline," räägib ta. "Kui sa väga kiire elutempoga ja oma tööde-tegemistega satud sellisesse olukorda, et sa ei anna endale aru, miks sa midagi teed, siis tuleb aeg maha võtta. See ei ole kuigi lihtne ülesanne. Aga see aeg tuleb maha võtta ja natuke mõtiskleda, miks sa midagi teed. Sest tööd on palju, kõik käib väga kiiresti – iva kaotamine sellest, mida sa teed, on väga kiire tulema."

Kui veel tõsisemalt rääkida, siis Avandi tunnistab, et aina rohkem, aina teadlikumalt ja muuseas ka aina tulemuslikumalt väldib ta püüdu inimestele meeldida. "Püüd publikule meeldida hakkab segama päris kiiresti ja päris tugevalt. Sellega ei jõua niikuinii eriti kaugele. Sest varem või hiljem nähakse see läbi," ütleb ligi kümme aastat laval olnud Avandi. "Kellelgi ei ole huvitav vaadata laval inimest, kes püüab meeldida, mitte ei püüa olla tema ise."

Rahasumma lõi pahviks!

Ka rahvas saab Avandilt otse küsida – kõike, mis hingel, keelel ja meelel. Muide publiku küsimustele vastab ta (kus ei puudu sõnad "aitäh" ja "palun") püsti seistes.

Üks küsimus toob esile saalitäie rahva tugeva aplausi. Naerupahvakust rääkimata.

"Kas sa oled pidanud mängima ka väikest tüdrukut?" küsib malbe koolitüdruk julgelt.

"Kahjuks ei ole," vastab Avandi.

"Aga kas sa tahaksid?"

"Väga tahaksin," vastab näitleja. Aplaus rahvalt. "See oleks väljakutse. Ma ei julge väita, et hakkama saaksin, aga prooviksin küll."

Küsimuse peale, kas Märt Avandilt on oodata sooloalbumit, vastab näitleja: "Sooloalbumit ei ole ilmselt oodata küll."

Avandi tunnistab, et ta laulab hea meelega ja ta on andnud kontserte, aga lauljaks ta ennast ei pea. "Selles tõepoolest pole mingit võltstagasihoidlikkust – see on adekvaatne hinnang," ütleb ta. "Sooloplaat – see on natuke liiast. See ületab teatud piiri. Suurushullustus peaks valdama mind, kui sooloplaadi välja annaksin."

Kui Märt Avandi kohtumine Palamuse rahvaga algas Avandi enda eestvedamisel Ott Sepa sissetoomisega, siis sellega kohtumine ka lõppes. Kui Sepp sai 2011. aastal Lutsu preemia stipendiumi, ütles ta: "Tere, Märt! Ma sain just 50 000 Eesti krooni. Sina ei saanud. Mis tunne on?"

Eile esitas Avandi Sepale vastutervituse: "Tere, Ott! Loodetavasti ma saan rohkem," mispeale rahvas naeris.

Aga õigus oli nii rahval kui ka Avandil – stipendium oli seekord 3371,17 eurot. "Ma olen pehmelt öeldes pahviks löödud. Aitäh," tänas Märt Avandi, kelle meelest võiks järgmisel aastal olla Lutsu preemia vääriline tema kolleeg Jan Uuspõld.