Teet Kallas: "Mul tekkis "Õnnest" juba väike pohmelus." (18)

"Tõepoolest, sain siis diagnoosi, mis muu hulgas sisaldas ka kiiret väsimist. Mis tegelikult lahti, ei saanudki aru. Ise kahtlustasin puuki, kellega mul on tulnud tegemist teha eluaeg, kes aga mingit tõbe polnud mulle seni kunagi kaela toonud. Aga oli nüüd tegu puugiga või mitte, igatahes oli mul põhjust üle kahekümne aasta ennast põhjalikult uurida lasta. Täna on selge, et kõik on hästi. Niipalju, kui vanal mehel olla saab," võtab kirjanik oma tervisliku seisundi kokku.

Tagasi telejuttude juurde naastes ütleb Kallas, "Õnnele" punkti pannes langes tal justkui veskikivi kaelast. "Mul polnud enam ühtegi head ideed. Teadsin, et kõik on juba olnud. Kuigi ideedega aitasid ka näitlejad ja lavastajad. Ent lõpuks ma ikkagi enam ei suutnud. See oli tootmine. Kui aus olla, siis ma tabasin äkki ehmatusega, et olen ennast "Õnnega" kirjandusest välja kirjutanud. Sest teleseriaal on ju massimeedia. Seega jääb minu elutöö eelmisse sajandisse," ütleb Kallas, pidades silmas oma proosakirjandust, ilma kibedusenoodita hääles.

Teet Kallase kontole jäi 484 "Õnne 13" osa. "Lootsin, et vean viiesajani välja, aga võta näpust!"

Õnne tänavale maandus Kallas 1996. aasta lõpus ning juba järgmise aasta esimeses "Õnne" osas tegutsesid Morna tegelased Kallase stsenaariumi järgi. Kuni aastani 2011, mil armastatud abikaasal diagnoositi pöördumatu haigus ning traagilised noodid pöörasid kirjaniku elu pea peale.

Kallas tegi "Õnne" lugudesse kuueosalise pausi. Peas aga sündis kindel plaan, et järgmisel kevadel – 2012. aastal – teeb ta "Õnnega" lõpparve. "Mul oli valmis isegi neljalauseline kõne, et nüüd panen tõesti pillid kotti," naerab Kallas. "Aga ju siis mul on nii nõrk iseloom, et mingit kõnet ma ei pidanudki ja kõik läks vanaviisi edasi."

Vanade võlgade klaarimise aeg

Tänaseks on Kallas aga tõepoolest oma "Õnne" lugudele punkti pannud, mis tähendab, et tema nimi stsenaristina jooksis tiitrites 17 hooaega. "Oli tõesti viimane aeg lõpetada! Olen vana mees ja mul tekkis sellest "Õnnest" juba väike pohmelus," muigab Kallas, kes pole 40 aastat tilkagi alkoholi tarvitanud. "Varem kirjutasin "Õnnet" rööbiti muude asjadega, aga viimasel ajal ainult sellele pühendusingi, sest eks aastatega kaovad ka jõud ja produktiivsus. Kokkuvõttes võiks öelda, et enamik elutööd on tehtud, nüüd võiks enda ees veel mõned vanad võlad ära klaarida. Võib-olla midagi lõpetada, võib-olla ka riskida millegagi alustada, kuigi väga suuri lubadusi ei julge ma isegi endale anda. Eks näis. Romaaniga "Karje ja kaja" peaks siiski maha saama – alustasin sellega 90ndate aastate algul, aga siis jätsin seisma," meenutab Kallas.

"Kes mäletab veel "Thijl Ulenspiegelit", siis seal oli kirjas ilus kujund: klaasituhk koputab rinnale. Minu jaoks oli see klaasituhk üks sõber, kellega me kohtusime mõlema jaoks erandlikus situatsioonis, Patarei vangla poliitilise poole kongis. Tema oli heisanud sinimustvalge lipu, mina aga nõukogude võimu maha teinud ja nii me kokku saime. Ta oli mõnus hiidlane, kes toetas ka minu hüsteerilist või dramaatilist vaimu oma mõnusa Hiiumaa musta huumoriga. Mõnes mõttes tänu minule pandi ta hullumajja, muidu olekski vaene mees kinni pandud. Paraku lõpetas ta elu oma käe läbi ja see jäi kripeldama. Sest mina sain jalule, mul hakkasid raamatud ilmuma ja elu laabuma. Nii et sellest Hiiumaa vaprast mehest lähtus mu raamatu idee, aga loomulikult on selle romaani tegevustik hoopis laiem, mille keskmes on loomeinimesed ja nõukogude võim," heidab Kallas valgust ilmumata romaanile.

"Tegelikult oleks ma saanud selle raamatuga ühele poole, aga kui mu abikaasa sai diagnoosi, jätsin poolelt lauselt kirjutamise katki. Asi polnud ainult feeling’us, vaid ka füüsiliselt polnud võimalik enam kirjutada," tunnistab Kallas.

"Teine lugu on memuaaridega. "Mälestused. 1. osa. Aeg" ilmus kaks aastat tagasi, teise köite kaante vahele peaksid jõudma portreed eri aegadest. See peaks kirjastuselt Faatum ilmuma juba tänavu sügisel," loodab tänane juubilar.

"Tulpidega teen lõpparve."

"Laulasmaale minek sõltub suuresti sellest, millal meie ühistus avatakse ühine veevärk," ütleb Kallas, kes suurema aja aastast püüab veeta sealses suvilas, kus kirjutamise kõrval on tema teine suur armastus ja kirg – tulpide kasvatamine. "Aga pole ma enam ka sedavõrd suur entusiast, et päris külmaga sinna roniks ja ega ma ka neid aiatöid ei ole viimastel aastatel enam erilise feeling’uga teinud. Ent mõned tööd on lihtsalt möödapääsmatud ja teatud füüsilise vormi annavad nad terveks talveks, on justkui metsajooksu eest," muigab Kallas.

"Mis puutub aga tulpidesse, siis juba möödunud aastal andsin endale sõna, et lõpetan nendega ära. Siis aga avastasin õudusega, et ikkagi olin ma tellinud viis-kuus pakki sibulaid, lisaks veel mõned pakid ostnud. Nii ma siis kükitasin endiselt peenarde vahel ja istutasin. Kollektsioon muidugi väheneb, 700 sorti ei suuda ma enam hallata. Eks ma ükspäev teen nendega lõpparve."

"Üks päev võtsin, neli päeva olin haige. Väga tüütu!"

Ligi 40 aastat on Teet Kallas tähistanud oma sünnipäevi ilma ühegi viinapitsi või veinipokaalita. "Kuupäevade suhtes on mul kehv mälu ja täpset tärminit, millal klaasi kummuli keerasin, ma ei oskagi öelda. Seda kuupäeva peaks küsima Jüri Tuuliku käest, kellega koos päevapealt ja ühel aastal karsklasteks hakkasime. Minu esmaseks põhjuseks oli see legendaarne tiigrisõrm, millest ma ilma jäin, kui pommis peaga loomaaias üle tara ronisin. Mõtlesin, et kuhu ma järgmine kord võin sattuda, kui ma juba tiigripuuri ette võtsin. Jüri oskas aga nelikümmend aastat tagasi, kui masinaid liikus kordi vähem, südaööl vaikses Kingissepa linnas auto alla jääda," toob Kallas välja seigad, mis kahe mehe elu tundmatuseni muutis. "Minu puhul lisandusid veel meeletud pohmakad. Üks päev võtsid ja neli päeva olid haige. See oli ikka väga tüütu. Kui ma oleks sama hooga jätkanud, siis arvatavasti tänast sünnipäeva ma ei tähistakski – viiekümneni oleks ehk välja vedanud."

"Sünnipäevad olid tähtsad lapsepõlves."

"Tegelikult pole ma mingi sünnipäevade tähistaja. Vene sõjaväes oli sünnipäeval see tähendus, et siis sai salaja nurga taga veini joodud ning kui hästi läks, anti ka linnaluba.

25. sünnipäeva sai kindlasti tähistatud. 30. sünnipäeval olin ma väga dramaatiline. See mõjus mulle pahasti, see arv tundus kuidagi hoiatavana. Elasin tollal Mustamäel ja korraldasin lahtiste uste päeva, mis oli üks suur viga. Sel ajal võtsin ma veel napsu ja hakkasin topsi tõstma juba esimeste külalistega. Kui viimaks suurem seltskond saabus, olin ma juba paras poiss. Sain abikaasalt noomida.

60. sünnipäeva kirjanike majas oli väga vahva pidu! Ainult et sel päeval oli kohutav lumetuisk ning paljud ei saanud tulla.

Ka nüüd istun sõprade ja kolleegidega kirjanike majas sünnipäevalauas. Lubanud on tulla ka mõned nooremad kolleegid, mõned Õnne näitlejad ning muidu head teekaaslased nagu Jüri Arrak ja Heinz Valk. Tegelikult läks järg käest ära, keda ma kutsusin. Mingeid pidulikke kutseid ma ju teele ei pannud. Kasutasin ainult elektronposti ja telefoni. Alles eile (teisipäeval – J. K) sain kätte Mats Traadi. Tema on ju nii vanaaegne mees, kellel pole peale lauatelefoni mingit kommunikatsiooni."

"Pärast abikaasa surma on minust saanud suur erak."

"Kõlab ehk totralt, aga ma ei sunnigi ennast Alla surmast üle saama. See oleks isegi väär ja vale," ütleb Teet Kallas, kes pea kaks aastat tagasi mattis oma armastatud abikaasa. "Aga kus sa pääsed, tuleb leppida. Samas on mu eluviis väga muutunud. Endalegi üllatuseks on minust saanud suur erak. Mulle meeldib vaikus. Mul on Haapsalus väike elamine, ent mu sealsed tuttavad isegi ei teagi, millal ma seal olen. Mitte et mul oleks midagi inimeste vastu. Lihtsalt mul pole iseenda seltsis kunagi igav olnud, eriti nüüd. Loen, vaatan filme ja tegelen oma veidrate harrastustega. Uurin näiteks kergejõustiku edetabeleid. See on mul olnud hobiks eluaeg.

Nii et jah, pean nüüd selle üksiku vanahärraga harjuma. Aga pole viga. Kuigi mõnikord kuulen ennast ütlevat, kuidas laud ära pühkida. Eriti olmeasju korraldades kipun omaette pobisema.

Kui sõpradest rääkida, siis noorena oli väga oluline neid füüsiliselt näha. Nüüd piisab teadmisest, et mõned neist on veel olemas. Kui me ka kord nädalas telefonis Vetemaaga pikemalt lobiseme, olen jälle saanud kinnitust, kui olulised on mõned inimesed sinu kõrval."

""Õnne 13" oli puhas improvisatsioon."

Kuigi Teet Kallasel on tänaseni alles noorest peast alustatud töömärkmed, pole ta neid oma mälestuste kirjutamisel kunagi kasutanud: "Mäluaparaat on mul korras. Nüüd ma võin takkapihta tunnistada, et Õnne tänava puhul puudus mul üldse töömärkmik. Kuskil kuusteist märget olen selle 17 Õnne-aasta jooksul teinud. Õnne oli puhas improvisatsioon, olid vaid mõned kokkulepped

režissööriga põhiliinide osas. Romaanide puhul tegin ma töömärkmeid ja need rändavad kunagi kirjandusmuuseumisse."