SAADETI TEELE: Oli aasta 2009 ja 1. aprill. Järvamaal taasavati lavkaring. Õhupallidega kaunistatud kauplusauto saadeti puhkpilliorkestri saatel esimesele ringile Paide kiriku tagant. Praeguseks on sõidud juba ammu lõppenud.
Inimesed
6. aprill 2013, 08:00

Kauplusautod siin enam ei käi ehk Ühe autolavka kuulsusetu lõpp (11)

See lugu räägib kauplusautost Järvamaal, mida püüti hoida ja ka hoiti aastaid elus. Hambad ristis: vallad maksid peale, abi pakkus ka ettevõtja Läänemaalt. Kuid siiski tuli lõpp, paratamatu lõpp.

"Tekkis tülpimus, kui sa tühja rapsid," tunnistab endine autolavka pidaja.

"Omal ajal oli kena, kui lavka käis. Kohe maja ees peatus," meenutab memmeke.

"Härrad ja prouad on olukorraga leppinud," annab teada sotsiaalnõunik.

"Kauplusauto puudumise tõttu keegi toiduta ei ole," kinnitab vallavanem.

Olukord on nüüd säärane, et ühelt poolt oleks rändkauplust justkui vaja: mugav ja kodu lähedal, ehkki kallim kui paigalpüsiv pood. Teiselt poolt jällegi: kui ei ole, mis seal ikka, kuidagi saab hakkama.

Kuid alustame algusest.

Orkester saatis lavka avaringile

Aasta 2008. Järva Tarbijate Ühistu ligi 20 aastat vana ja lagunema kippunud Marsi-nimeline kauplusauto lõpetas Järvamaal sõidud. Põhjuseks, nagu neil puhkudel ikka, kahjum.

Aasta 2009. Naljapäeval alustas Järvamaal taas rändkauplus. Autolavka, kevadiselt rõõmsates värvides õhupallid peegli küljes, saadeti puhkpilliorkestri saatel esimesele ringile Paide kiriku tagant. Esimene ostja Sargveres sai kingituseks lillekimbu.

Buss peatus Paide, Väätsa, Roosna-Alliku, Kareda, Koigi ja Imavere vallas. Iga omavalitsus toetas ettevõtmist iga kuu ühe krooniga iga vallaelaniku kohta.

Rändpoe taga olid noored järvakad. "Kahe omanikuga pereettevõte," rääkis toona üks omanikest Marek Rõkk. Plaanid olid suured ja kindlasse tulevikku suunatud.

Rõkk kinnitas toona, et peale toiduainete ja lotopiletite on kavas pakkuda ka interneti-, raamatukogu- ja postiteenust; samuti sotsiaalteenust: maarahval on võimalik kaup tellida koju kätte.

Aasta 2011. Teine Järvamaa noormees Egon Piik võttis lavkapidamise üle.

Aasta 2012. Novembris lõpetas Piik kauplusautosõidud ära.

Kuid juba järgmisel kuul tõttas Kesk-Eesti maarahvale appi Lihula ettevõtja – Läänemaal rändkaupluse pidaja Ene Mägi. Plaan oli peale Kareda valla sõitma hakata veel nii mõneski teises vallas. Kuid õige pea lõpetas temagi ratastel poe pidamise Järvamaal ära.

Kauplusautota jäänud memm: tuleme toime

"Ei käi lavkat enam," ütleb Paide vallas Pikakülas elav Linda ja meenutab heldimusega koduukse ette vuranud poodi. "Küll oli see vanainimesele hea!"

Kuid Linda ei ole muserdatud, et kauplusautot enam pole. "Ei ole suurt probleemi," teatab ta. "Elan üksi. Lapsed, kes mind ikka aitavad, on muidu kaugemal. Aga bussipeatus on kodu juures. Saan ikka käidud. Elan Paide lähedal, saan bussiga seal poes käia. Ja sotstöötaja, ta elab siit natuke maad edasi, ikka küsib minult, et mida poest vaja. Ka naabrid aitavad ja küsivad, et mida vaja on, siis toovad linnast ära. Ega siin teistel ka suuri probleeme ole – kes käib ise linnas, kellele toovad lapsed või naabrid. Tuleme toime."

Kareda valla sotsiaalnõunik Aive Volter ütleb, et mullu detsembris lõpetas kauplusauto tegevuse jäädavalt. See aga kohalikke elanikke, nagu Linda jutu järgi ka Paide vallas Pikakülas, eriti muserdanud ei ole. Alates detsembrist, kui kauplusauto lõpetas tegevuse, ei ole sotsiaalnõunikule laekunud mitte ühtegi telefonikõnet ega abipalvet, mis puudutaks toiduainete ostmist.

"Usun, et härrad ja prouad on olukorraga leppinud ning toiduvarusid käiakse täiendamas Paides või Peetris," ütleb Volter. "Meie vallas on tublid memmed-taadid, kes käivad ise oma toidukorve täiendamas. Ka neil, kes poodi ei saa minna, on toidu ostmine ära organiseeritud laste, lastelaste, naabrite või teiste külaelanike poolt."

Kuivõrd vajalik oleks kauplusauto memmede-taatide seisukohast vaadates? "Arvestades seda," ütleb sotsiaalnõunik Aive Volter, "et minu poole ei ole nende kuude jooksul ükski abivajaja toiduainete soetamisprobleemiga pöördunud ja toiduostmise mured on omal käel organiseeritud, näitab, et inimesed on leidnud enda jaoks soodsamad lahendused, kui seda pakkus kauplusauto."

Endine lavkapidaja: ma ei ole Selver

Üks Kareda valla Ammuta küla elanik lausub, et ega kauplusautost eriti tolku ei olnudki. "Selles mõttes, et mis tast pidada, kui letid on tühjad. Räägiti, et kui lavka oma ringiga lõppu välja jõudis, oli tihti nii, et paljusid toiduaineid enam ei olnudki – olid otsa saanud. No milleks siis meile lavka," sõnab ta.

"Nii see oli," tunnistab Egon Piik, kes eelmise aasta novembris Järvamaal kauplusauto pidamise lõpetas. Tal ei olnud suur buss, vaid Ford Transiti kaubik, kuhu palju kaupa ei mahugi.

"Pahatihti oli inimestele raske selgeks teha, et ma ei ole Selver ega Maksimarket – kaubikusse lihtsalt ei mahu nii palju," ütleb Piik. "Kui üksi teed, siis ei ole ka kedagi, kes tooks vahepeal kaupa juurde. Kui tühjaks saab, siis on nii, nagu on. Kui läheksin vahepeal kusagilt kaupa juurde tooma, siis jääksin graafikust maha."

"Ei tasunud ära. See vajus nii ära, et ei olnud enam midagi teha," jätkab Piik, vastates küsimusele, miks ta rändkauplusega, millega ta 2011. aasta sügisel alustas, 2012. aasta novembris lõpparve tegi.

"Sel hetkel see asi toitis," ütleb ta, miks ta ettevõtmisega üldse alustas. "Siis mingist hetkest enam ei toitnud."

Piik räägib, et ka tema kauplusautot toetasid vallad. Suurim toetus ühest vallast oli 300 euro ringis, väiksemad 50 euro ringis. Lavka käis kümmekonnas Järvamaa vallas.

Kauplusautoga üksi ametis olnud Piik ütleb, et ta ei pidanud lavkale peale maksma, kuid: "See, mis sa ise teed, see töö ja vaev... Ei olnud mõtet enam. Tekkis tülpimus, kui tühja rapsid."

Kui enne teda rändkauplust pidanud lavkapidajal on võlad kaelas, siis Piik enda sõnul võlgadesse ei jäänud: "Kõik oli timmis, midagi hullu ei olnud."

Teist korda ei taha alustada? "Ei, kindlasti mitte," kõlab kindel vastus. Neile, kes tahaksid praegu alustada kauplusautoga külast külla sõitmist, soovitab ta: "Kes tahab, võib ju proovida. Siis saab maitse suhu, mis on ja kuidas on. Aga kui saab valdadega head lepingud, siis..."

Vallavanem: keegi toiduta ei ole

Ka Koigi vald oli see, kus ettevõtja Piik oma rändkauplusega peatus. Nüüd seal ühtegi lavkat ei sõida.

Koigi vallavanem Kristjan Kõljalg möönab, et kauplusauto oleks väga hea, kuid: "Peamine probleem on see, et hinnad kauplusautos on kõrgemad kui poes ning tarbija, eriti veel hinnatundlik, otsib odavamaid alternatiive." Seega üks peamisi põhjusi, miks see teenus pikalt püsima ei jää, on ostjate vähesus, mis on omakorda põhjustatud kõrgetest hindadest, lisab ta.

Millised oleksid lahendused? Näiteks Koigi vallas on üheks lahenduseks valla pakutav transporditeenus, mida vallavanema sõnul praegu väga aktiivselt veel ei kasutata. Teine võimalus, mida palju kasutatakse, on koostöö teiste külaelanikega ning üheskoos poes käimine. Või lastakse kellelgi (näiteks lastel) vajalik poest ära tuua. "Keegi ilma toiduta kauplusauto puudumise tõttu ei ole," ütleb Kõljalg.

Ta rõhutab, et mõlemad lahendused on toiminud aastaid. Mis tähendab, et ka ajal, kui rändkauplus sõitis, soetas suur osa elanikest toidu ja muu esmatarbekauba kusagilt poest, mitte kauplusautost.

Võrumaa külaelanik: kauplusauto on nii vajalik

"Täna just tulebki," teatab

Võrumaal Sõmerpalu vallas Udsali külas elav Koidula, et kauplusauto peatub tema külas korra nädalas kolmapäeviti. "See on nii vajalik! Kuule, ma olen juba 80aastane. Me kõik siin vanad, nii palju, kui meid siin Udsali külas on.

Ma ei mäletagi, millal Antsla Tarbijate Ühistu kauplusauto meid teenindama hakkas. Kunagi käis nädalas kaks korda. Nüüd käib korra, aga noh, on ka asi. Hea

uudis on, et ei ole lõpetanud."

Koidula ütleb, et ratastel pood peatub tema kodu lähedal. "Natuke eemal, 300 meetrit edasi minu talust. Kepiga kõnnin selle maa ära, muidugi," lausub ta. "Kui lumi on ära sulanud, kui teeolu on parem, siis lähen jalgrattaga. Panen koti ratta peale ja tulen koju."

Koidula sõnul on temale lähim vundamendil seisev kauplus umbes 10–11 kilomeetri kaugusel Antslas. Sinna saab ta kord nädalas reedeti – valla buss hommikul viib ja pärast toob tagasi.

Nõukaaeg: pood ei tohtinud olla kaugemal kui kolm kilomeetrit

Autolavka on vene keelest tulnud sõna. Koosneb sõnadest ???? (auto) ja ????? (pikk pink, lett) Kõnekeeles tähendab autolavka liikuvat kauplemispunkti, mis asub automobiilis. "Lavka oli levinud rahva seas, ametlikult seda ei kasutatud. Öeldi kauplusauto või autokauplus. Meie nimetasime seda omavahel rändkaupluseks," räägib Antslas elav pensionär, ühiskaubanduse veteran ja kauaaegne kohaliku ühistu juht Rolando Kuusik . "Meile tuli esimene rändkauplus kusagil 1950. aastate lõpus. Need olid ümber ehitatud tavalised veoautod. Furgoon ehitati peale, sisustus sisse ja läks lahti. Müük käis luugi kaudu. Luuk oli paremal pool. Sellepärast, et vahel olid peatused ka tee ääres – et oleks inimestel ohutu. Kuni sotsialismiaja lõpuni oli meil neid kolm tükki tööl," ütleb Kuusik.

"Tol korral oli meil 29 statsionaarset maakauplust," meenutab Kuusik. Kui pood jäi inimesest kaugemale kui 2–3 kilomeetrit, tekitati rändkaupluse peatuskoht.

"Praegu on peatuskohad valitud tasuvuse seisukohast. Tol korral oli põhimõte teine: inimene peab saama teenindatud. Kõik olulisemad toiduained olid olemas. Paljud imestasid, et meil oli nii maapoodides kui rändkauplustes saadaval ka värske kala," räägib ühiskaubanduse veteran. "Rändkauplused olid tollal ja on ka praegu asjalikud asjad. Aga praegu on kasumitaotlus nii suur, et teinekord teeb see olukorra maal väga kurvaks."

Toidubussi juht: halb on inimesele öelda, et me enam ei tule

Kaupmees Arvi Võru on 20 aastat koos kolme osanikuga Põlvamaal Laheda vallas Tilsi külas poodi ja kauplusautot pidanud. "Rikkaks ei ole saanud, ja vist ei saagi,

pigem jääme vaeseks," ütleb ta.

Võru sõidab ratastel poega ringi Põlva- ja Võrumaal, kokku 13 vallas. Lühemad ringid on 60–70 kilomeetrit, kõige pikem ligi 150 kilomeetrit. Muide, pika tegutsemisaja jooksul on ostetud üheksa kauplusautot, millest osa on nüüd otsapidi juba vanarauda jõudnud.

Mõnes külas on nii, et toidubussi astub sisse ainult üks ostja, kes on kauaaegne klient ja ainult rändkaupluse peale loodabki. "Nii et kui meie ära kaome, siis on tal vesi silmas, ja ütleb, et ta tõesti ei tea, mis edasi saab," tunnistab Võru. "Uuel aastal tegime ringe ümber. Kütus on kallis ja peab hästi läbi mõtlema need ringid, et oleks rohkem inimesi ja vähem sõitu. Mõne koha pidime ära jätma. Siis oli küll väga halb inimesele öelda, et me uuest aastast enam ei tule. Aga elu tingib niimoodi."

Peale toidu- ja esmatarbekauba saab osaühingu Tilsico ratastel poest ka seda, mida letis ei ole – tähendab, et maainimene annab tellimuse ja järgmine kord tuuakse ära. "Toome seemneid, mulda. Kalosse. Labidaid. Potte-panne. Kõike! Külmkappe ei ole viinud, aga televiisori oleme küll kohale toimetanud," ütleb Võru.

"Meie, kõik neli osanikku, oleme kohalikud elanikud. Me oleme kodukandi patrioodid. Me elame maal. Ja me teame maaolukorda sada protsenti," põhjendab Võru, miks ta pole 20 tegutsemisaasta jooksul kauplusautole käega löönud. "Me oleme endised kolhoosi elektrikud. Too töö lõppes ära, pidime endale töö leidma. Mõtlesime, et teeme parem endale ise töökoha. Nüüd oleme juba sellises eas, et teisele tööle ei saa. Osad meist hakkavad varsti pensionile jääma. Firma on üles ehitatud, sellesse on investeeritud. Saame oma palga ja anname veel teistele ka tööd."

"Eks meil tuleb ka kunagi lõpetada. Sest igal asjal on algus ja lõpp," jätkab Võru. "Kui riigipoolset abi ei tule, nagu Soomes on, siis ma kardan, et kui vanad tegijad kaovad ära, siis kaovadki kauplusautod ajapikku ära. Uusi peale ei tule. Ja ongi kõik."

Võru tunnistab, et tal on aidanud edasi tegutseda ka maainimeste tänulikkus. "Mul on neist kahju. Kõigil meil on vanemad. Ja kõik me teame, et kunagi jääme vanaks. Inimene peab ikka saama oma viimased elupäevad normaalselt ära elada. Et ta ei peaks nälga kannatama."

Kas rändkauplus kujutab ohtu külapoele?

Läänemaa Hanila vallavanem Arno Peksar räägib kauplusauto pidamisest oma vallas:

"Hetkel toimib, kuigi väikese piirkonna teenindamisega on tõenäoliselt raske ots-otsaga kokku saada. Logistiliselt ja kauba soodsama hinnaga muretsemiseks peaks minu arvates kauplusauto teenindama piirkonda, mis annaks talle tööd vähemalt neljal päeval nädalas.

Eelmine kauplusauto toimetas mäletamist mööda nelja omavalitsuse territooriumil. Võib-olla, et hetkel rohkem kauplusautosid Läänemaal ringi ei sõidagi. Mulle tundub, et osade valdade juhid peavad seda teenusvaldkonda isegi statsionaarsete kaupluste olemasolule ohuks.

Maapiirkonna bussiliikluse tihedusega on nii, nagu ta on. Ja kõikidel pole seda hädavajalikku isiklikku autot. Seega ühele grupile inimestele on isegi oma natuke kõrgema hinnaga kauplusauto asendamatu. Lisaks kompenseerib kõrgema hinna see, et ei tule juurde transpordikulusid kaugemale poodi minekuks. Ning ettetellimisel võiks ta tuua ka midagi muud peale tavanomenklatuuri. Näiteks vajadusel kasvõi linnast uue külmiku."